Juhan Peegel on avaldanud kahjutunnet, et eesti (ja soome) regilaulu-uurimise tulemusi on vähe tutvustatud, seega on siinsete teadlaste stereotüüpiauuringud tagaplaanile jäänud ja "loorbereid", st tuntust ja tunnustust võitnud hoopis Ameerika vormeliteooria koolkond (1997: 163-164). Kahtlemata tuleb nõustuda, et vormeliteoreetikute seisukohad on atraktiivsed ning see ärgitab ka regilaulu(1) uurimisel nende metoodikat rakendama. Jalgratta leiutamise vältimiseks tuleks siiski esmalt pöörduda eesti folkloristika poole. Vormeliteooria käsitlusi võib võrrelda eesti folkloristika samasuunaliste uurimuste tulemustega kahest seisukohast lähtudes. Esiteks, käsitletavaid laulukultuure iseloomustab suulisele poeetilisele pärimusele omane stereotüüpia ja variaabluse koosmõju laululoomingule, mistõttu on võrreldavad erinevates lauludes eristuvad korduvad üksused, mida kumbki uurimistraditsioon on täheldanud ja määratlenud. Teiseks võib vaadelda kummagi uurimistraditsiooni loomemeetodi käsitlust - kuidas kumbki uurimistraditsioon on laulu "tegemist", st loomise/esitamise protsessi elavas laulutraditsioonis ette kujutanud ja/või kirjeldanud. Lõpuks võiks esitada hoopis küsimuse: kas vormeliteoorial on regilaulu uurimisel öelda midagi kvalitatiivselt uut ja milliseid perspektiive võiks selle teooria rakendamine meile avada?

I. Vormelitooria põhiseisukohad

Vormeliteooria (oral-formulaic theory) kasvas välja Homerose eeposte uurimisest 1920-ndate keskel USA folkloristikas. Milman Parry pakkus välja hüpoteesi, mille järgi Homerosele omistatud eeposed põhinevad kreeka laulikute suulisel traditsioonil. Koos oma õpilase Albert B. Lordiga uuris M. Parry lõunaslaavi eepilise laulu elavat traditsiooni ning leidis teooriale kinnitust. A. B. Lord laiendas uurimisala veel muinasinglise, bütsantsi-kreeka jm kultuuridele. Tänapäevaks on vormeliteooria laialdast kasutust leidnud (Foley 1997: 146 jj).

Vormeliteooria kesksed väited on:

1. Laul komponeeritakse igal esitusel uuesti (composition-in-performance). Laulu esitus ei põhine kunagi päheõpitud kinnistekstil.

2. Esitaja kasutab loovalt varieerides kompositsioonivahendeina vormeleid (formula), s.o värsimõõdult, keskselt ideelt ja sõnastuselt sarnaseid värsse, värsiosi ja nende moodustamise struktuure; ning keskselt sisult sarnaseid korduvaid laiemaid narratiivseid ühikuid - teemasid (theme).

3. Laulu süzhee sõlmpunktid moodustavad jutustuse püsiva skeemi (stable sceletion of narrative), mis võib teatava aja vältel ühest esitusest teise suhteliselt muutumatuna säilida (Harvilahti 1992: 10-11).

II. Terminoloogilised ühtivused ja lahknevused

Vormeliteooria põhilised analüüsiüksused - vormel, teema, lauluskeem - on eesti folkloristikas samade või muude nimetuste all käsitlemist leidnud.

1. Värsitasandi üksused - vormelid

Algsest leksikaal-meetrilisest vormelimääratlusest(2) on vormeliteooria koolkonna arenedes tugevalt lahknetud, käsitledes vormelit erinevatelt (nt süntaktilis-meetrilistelt, stiililistelt, morfoloogilistelt jm) alustelt. Seega on tulemuseks ka väga erinevad vormelimääratlused. Vormeliteooriat ongi kritiseeritud sellepärast, et vormel kui suulise traditsiooni omadusi selgitav termin pole täpselt määratletav. Hilisemad vormeliteoreetikud on tõdenud, et vormelid on (meetriliste, leksikaalsete ja süntaktiliste elementide) eriastmelise struktuurilise ja sisulise korduvuse põhjal jagatavad rühmadesse, mis on vastastikuses sõltuvuses (Harvilahti 1992: 35-36).

Eesti folkloristikas määratletakse kaht liiki stereotüüpseid värsitasandi üksusi. Esiteks stereotüüpsed (tervik)värsid (või värsirühmad). Selliseid üsna muutumatuid üksusi nimetatakse ränd- või stereotüüpseteks värssideks, mida iseloomustab kasutamine mitmetes laulutüüpides analoogsetes situatsioonides (vt nt Laugaste 1977: 57; Kolk 1959: 71).

Teise stereotüüpsete värsitasandi elementide liigi moodustavad värsist väiksemad üksused - stereotüüpsed fraasid, sõnaühendid (vt nt Laugaste 1977: 66-67) -, mille kohta hakati kasutama Udo Kolgi poolt 1962. a eesti folkloristikasse toodud nimetust (värsisisene) vormel. Värsisisesed vormelid moodustavad stereotüüpsete värsielementide omaette liigi, mis esinevad eri laulutüüpides ja erinevas kontekstis, kuid on sisult ning vormilt sarnased. U. Kolk osutab veel vormelite suurele esinemissagedusele ja nende geneetilisele ühtekuuluvusele (Kolk 1962: 76). Hiljem on vormeli mõiste laienenud värsitervikule, hõlmates ka stereotüüpsed värsid (vt Tedre 1964a: 8-10). Ülo Tedre jagab vormelid nn laiemateks (pole seotud kindla laulurühma/alaga) ja kitsamateks (käibel peamiselt ühe laulurühma piires) (ibid.: 8-10).

Vormelitena mõistetakse eesti folkloristikas siiski eelkõige leksikaalsel stereotüüpial põhinevaid värsielemente. Stereotüüpseid värsistruktuure(3) on nimetatud stereotüüpia avalduseks, aga mitte vormeliteks(4) (vt Tedre 1964b: 55).

2. Narratiivsed üksused

Vormeliteoorias kasutatavat terminit teema(5) mõistetakse laulu ülesehitamiseks kasutatava traditsioonilise üksusena, mis hõlmab tervet stseeni. Teemad on tuntud oma üldise välisehituse ja sisu poolest, aga on ka küllalt plastilised erinevatesse kontekstidesse sobitamiseks (Foley 1997: 154-156). Teemade puhul on tähtis eelkõige sisu ja idee, mitte (leksikaalne) vorm. Teemad realiseeruvad lauliku repertuaaris erinevate vormelitega teostatuna (Harvilahti 1992: 34). Teemad jagunevad omakorda peateemadeks (major theme) ning alateemadeks (minor theme) (ibid.: 34).

Vormeliteoorias kasutatav teema vastab enam-vähem eesti folkloristikas väga erinevas tähendusmahus kasutatavale terminile motiiv. E. Laugaste määratleb motiivi laiemalt (nt kättemaksumotiiv, suure tamme motiiv, naisetõmbamise motiiv jne), sarnasena jutumotiivile. Sellised suurema abstraktsiooniastmega määratletud motiivid sarnanevad temaatiliselt või sisuliselt, sõnastuslik külg jääb määratlusest välja (vt nt Laugaste 1989: 35). Laulumaterjali lähemal käsitlusel jagab E. Laugaste motiivi eri osad faktoriteks(6), mis on tema järgi laulu kompositsiooni moodustavad põhielemendid - temaatilised ühikud, mida võib vastavalt vajadusele reastada, välja jätta, asendada. Faktorid on sisult samased, kuigi ei pruugi olla sõnastuselt kokkulangevad (Laugaste 1992: 5-7).

Ülo Tedre ja Ülo Valk määratlevad motiivi kitsamalt, sisulis-vormilise tervikuna (vt Tedre 1964a: 10; Valk 1988: 2). Motiive jagatakse samuti stereotüüpsemateks ja tüübikindlamateks.(7)

3. Laulutervik

Vormeliteooria käsitluses on suulise poeetilise traditsiooni suurim mõõde jutuskeem (story pattern), mida iseloomustab kõige paremini konkreetse eepilise laulu ümberjutustus ehk laulu (süzhee)skeem. Jutuskeem võimaldab samasugust teatud piires varieeruvust ja traditsiooniliste mudelite indviduaalset käsitlust nagu vormelid ja teemadki (Foley 1997: 157). Jutuskeemid moodustuvad teemade püsivates kombinatsioonides ja on need tervikud, mida laulikud peavad "lauludeks" (Harvilahti 1992: 34).

Jutuskeemile on kõige keerulisem vastavaid eestikeelseid paralleelmõisteid leida. Eesti folkloristide põhitähelepanu on pööratud laulutüübi ja variandi suhete määratlemisele, regilaulude tüpologiseerimise problemaatikast lähtudes.(8) (Lüro)eepiliste laulude puhul räägitakse siiski ka süzheest ja (puuduvatest) lülidest, sündmustiku konspektiivsusest (Tedre 1965: 42) - see viitab iseenesest süzheeskeemile.

Eesti folkloristikas palju tähelepanu võitnud laulutüüp kui selline on üldiselt folkloristlik määratlus: seda defineeritakse kui variantide summat või kunagist arhetüübi järglaste kogumit.(9) Sellised tüübimääratlused on tõeliselt uurijakesksed - st lähenetakse "ülevalt", lauluvariantide kogumist lähtudes. Kas vormeliteooriast lähtudes ei peaks tüüpi määratlema pigem lauliku-/esitusekeskselt? Laulutüüp paistab selles mõttes olevat pigem see skeem, mida laulik mälus talletab, ja lauluvariant on selle skeemi, s.o laulutüübi realisatsioon antud esitussituatsioonis.(10) Laulutüüp peaks siis vastama jutuskeemile (story pattern). Siiski oleks mõttekas laulutüübi ja süzheeskeemi mõisted lahus hoida, rääkides laulutüübist kui variantide kogumist (st teoreetilisest üksusest) ja mingi laulutüübi varieeruvast süzheeskeemist, mida laulik kasutab oma variandi laulmiseks/moodustamiseks.(11)

III. Laulude esitamine - taasloomine või õpitu kordamine

Vormeliteooria põhimõtted ja käsitlused on välja kasvanud eepiliste kangelaslaulude (Homerose eeposed, lõunaslaavi moslemite kangelaslaulud) uurimisest.(12) Kuivõrd see teooria on universaalne, kuivõrd vormeliteooria seisukohad sobivad regivärsilise rahvalaulu esitamisprotsesside kirjeldamiseks/seletamiseks? L. Harvilahti refereerib oma töödes soome folkloristide erinevaid arvamusi vormeliteoorias esitatud kompositsioonivõtete kehtimise kohta regivärsilises laulukultuuris. Varasemad seisukohad on kardinaalselt vastandlikud: laulukultuuri traditsioonidest lähtuvalt leitakse, et vormeliteoorial pole midagi ühist regivärsilise kalevala-eepikaga (Felix Oinas ja Leea Virtanen); stereotüüpseid üksusi analüüsides on Matti Kuusi leidnud, et osas regivärsilises materjalis, eriti lüürikas, peegeldub vormellik mõtlemine. Hilisemate seisukohtade järgi sarnaneb regilaulude loomeprotsess põhimõtteliselt vormeliteoreetikute analüüsitud suuliste laulukultuuride omaga, siiski ei saa teooriat üksüheselt üle võtta, kuna see ei seleta kõiki regilaulude struktuuritasandeid (Outi Lehtipuro, Lotte Tarkka) (Harvilahti 1992: 11-12; 1994: 91, 110-11).

Eitavad hinnangud vormeliteooria kasutamise suhtes tulenevad vormeliteoreetikute käsitletava eepilise kangelaslaulukultuuri ja regilaulukultuuri erinevusest. Vormeliteoreetikute uurimisobjektiks on pikad eepilised kangelaslaulud. Regilaulude puhul on tegemist palju lühemate ning enamasti mitte puhtalt eepiliste, vaid pigem lüüriliste (või lüroeepiliste) lauludega. Ka lauliku institutsioon on vastavates laulukultuurides erinev - kangelaslaule esitasid (pool)professionaalsed meeslaulikud (vt Lord 1997: 13 jj). Regilaulukultuuris pole elukutselisi laulikuid olnud (vt nt Laugaste 1977: 130). Viidatakse ka laulude funktsionaalsele erinevusele. Väidetavalt oli professionaalsete laulikute eesmärgiks meelelahutus, eepilistest kalevala-lauludest rääkides on esile tõstetud nende rituaalset funktsiooni (vt Oinas 1987: 236-237).

Juba Kaarle Krohn on 1918. a täheldanud korduvate, kivistunud, klisheeliste üksuste esinemist kui üldist ilmingut rahvaluules. Korduvaid tüüpsituatsioone väljendatakse suhteliselt sarnasena korduvate elementidega. Neid kivistunud üksusi säilitatakse lauliku mälus materjalivaruna, millest laulmisel mehhaaniliselt vajalikke vahendeid ammutatakse. Laulu moodustusvahendid on seega staatilised. Ka Jouko Hautala arust kasutab laulusepitseja kollaazhitehnikat, mille ehituskivideks on talle tuntud värsid ja värsirühmad, pööramata oma tegevusele erilist tähelepanu, kui valitud üksused vaid vastavasse konteksti sobivad (Harvilahti 1992: 57).

Kuigi eesti folkloristika regilaulu-alastes uurimustes on siiani peatähelepanu pööratud tüpologiseerimisproblemaatikale, on siiski käsitletud ka laululoome protsessi, avaldades vormeliteooriale lähedasi mõtteid lauluterviku loomise kohta. Ü. Tedre näiteks ütleb, et rahvaluules ühinevad traditsioon ja improvisatsioon. Ei saa kujutleda, et laule õpiti pähe. Tegelikult luuakse igal esitusel laul uuesti, toetudes meeldejäänud süzheele ja zhanrispetsiifilistele vormivõtetele, millest ongi tingitud rahvaluule varieeruvus (Tedre 1965: 34).

Kokku võttes: uurijad rõhutavad üksmeelselt, et igal esitusel luuakse laul uuesti (st ei esitata päheõpitud laulu) - ühelt poolt vastavalt situatsioonile või isiklikele eelistustele ning teiselt poolt vastavalt üldkehtivatele ja zhanrispetsiifilistele reeglitele. Erinevad pigem hinnangud sellisele loomemeetodile, st kas uurijate arvates tegutseb laulik mehhaaniliselt või loovalt. Soome koolkonna (K. Krohni ja J. Hautala) arvates on tegu mehhaanilise valikuga.(13) Ü. Tedre arvates on stereotüüpia puuduseks selle liigne korduvus, mis tema sõnutsi pikapeale igavaks muutub (1965: 35).

Vormeliteoreetikute veendumuste järgi on laulik teadlik samadest kompositsioonilistest vahenditest - vormelitest, teemadest ja lauluskeemidest -, millest uurijadki, ning kasutavad neid teadlikult ja loovalt (Harvilahti 1992: 193). Ka U. Kolk ei jää laulu loomise mehhaanilisusega nõusse, tema arvates on tegemist loova tegevusega. Igasugune vormellikkus jätab küllaldaselt ruumi loomingulisusele (Kolk 1962: 78).(14) L. Harvilahti arvates on laulude taasloomine üha uutes esitussituatsioonides dünaamiline protsess, kus tähendusi mitte ainult ei kanta üle, vaid ka luuakse (1992: 57).

Erinevate uurimiskoolkondadega tutvudes võib täheldada, et paljud seisukohad, ka laulude esitamistavade, loomise kohta, langevad kokku. Vormeliteooriat uurimiseks kasutades võiks tähelepanu juhtida veel mitmesugustele seikadele, mis regilaulu stereotüüpiat ning varieeruvust võivad mõjutada:

1. Rahvaluule faasilisus(15) - kas tegu on elava traditsiooniga või mälufaasis oleva teosega. Elavas traditsioonis realiseerib laulik süzheeskeemi traditsioonilisi elemente kasutades. Samas võib laulik vabalt ja teadlikult laulu muuta, improviseerida - st vastavalt situatsioonile või isiklikule eelistusele elemente valida (kuna ühte mõtet võib väljendada mitmete vahenditega). Mälufaasis on muutused juhuslikud, tingitud unustamisest, õigete kohtade asendamisest juhuslikult meeldetulevate (ebatraditsiooniliste) lõikudega jne.(16)

2. L. Harvilahti arvates oleneb palju ka lauliku kompetentsusest, muuhulgas ka vormelite kasutamine (või mittekasutamine). Mõni laulik õpib laulud pähe, korrates neid üsna täpselt, mõni laulab loovalt.(17) Lauliku omapärast sõltub ka see, milliseid väljendusvahendeid ta kasutab (erinevaid vormeleid või nt ainult lihtsat kordust). Siiski kipub ühe esitaja loomevõtete ring sama lauluainese pideval taasesitamisel kivistuma - laulik kasutab praktikas väljakujunenud isiklikke väljendusvahendeid. Selles võib näha regilaulutraditsiooni (mida võib käsitleda erineva loomemeetodiga laulikute ja laulukoolkondade loomepraktika summana) vormelimaailma vahekorda traditsiooni kandva üksikisiku vormelivaraga. Laulik ei sepitse või loo, vaid tõlgendab ja reprodutseerib traditsiooni sellisel viisil, nagu tema meelest õige on, kohandades seejuures esitatavat kollektiivi ja traditsiooni nõudmistele vastavaks (Harvilahti 1992: 146-147).

3. Rahvalaulude varieeruvus sõltub ka regioonidest. Traditsooniliselt on klassikaliseks laulualaks peetud Põhja-Eestit, mis paistab silma lüroeepika rohkusega. Lõuna-Eesti regilaulurepertuaar on selles osas kesisem (v.a Setu, kus on samuti palju lüroeepikat) (Tedre 1965: 26-27). Tiiu Jaago, kes on uurinud regilaulu poeetikat ja stiili, leiab, et Põhja-Eesti lüroeepikale on iseloomulik sõnastuse, motiivide, stiili püsivus. Lõuna-Eesti lüroeepikale on iseloomulik sõnalise külje suur varieeruvus varianditi, laulikute esitusstiili individuaalsus, kusjuures laulutüübi põhiidee püsib ühtsena kogu laulualal (Jaago 1993: 52-54). Sellest võib järeldada, et laulikute loomemeetod on regiooniti erinev: Põhja-Eesti laulikud laulavad kindlamalt (püsivamalt) läbikomponeeritud laule, Lõuna-Eesti laulikud komponeerivad laule rohkem esitussituatsioonist lähtuvalt.

4. Albert B. Lordi arvates oleneb variaablus ka traditsiooni levikusuunast. Horisontaalselt leviv traditsioon on muutuvam (nt keegi kuuleb kuskil kõrtsis laulu ja laulab siis edasi, kuidas oskab või meelde jäi).(18) Seevastu vertikaalselt leviv pärimus (vanemailt lastele) pigem õpitakse pähe (nt vanasõnad, aga ka laulud) (Lord 1987: 248).

5. Felix Oinas (põhinedes Kiparskyle) on tähtsaks pidanud laulu ühiskondlikku funktsiooni. Kuna vene laulikute funktsiooniks oli pigem kuulajatele meelelahutust pakkuda, siis võisid nad laule muuta ja kuulsad laulikud olid suured improviseerijad. Soome-Karjala laule kasutati rituaalides ja maagilises funktsioonis ning seega oli tähtis nende muutumatus (loitsusõnu ei tohi muuta!). Laulikute kuulsus põhines muistsete laulude usutaval ja muutumatul esitamisel (Oinas 1987: 236-237).

Siin tekib küsimus laulude funktsioonist eesti regilaulutraditsioonis. Meil pole kangelaslaule ega ka selliseid meeste repertuaari kuuluvaid kalevala-laule, nagu F. Oinas neid silmas peab. Eesti traditsioonis on eepilised laulud naiste repertuaaris lüroeepiliseks muutunud, neist algset maagilist funktsiooni otsida on juba liiga hilja. Rääkimata regivärsilistest ballaadidest, mis pole kunagi maagilist funktsiooni kandnud ja mille esituselt pole õige eeldada sõnasõnalise täpsuse nõuet. Veel peab tähelepanu pöörama sellele, et lüürikas on improvisatsiooni roll olnud alati kaalukam kui lüroeepikas. Lisaks kõigele on eesti regilaulutraditsioonis hulk laulurühmi (nt pulma- ja kiigelaulud), mida esitatakse tsüklitena. Neid laule (eriti pulmalaulutsükleid) esitati situatsioonile vastavate kombinatsioonidena ning improvisatsioonilgi oli seejuures tähtis osa.

Mida siis kokkuvõtteks järeldada? Kas vormeliteooria seisukohad kehtivad regilaulude puhul või mitte ja kas vormeliteoreetikute meetodid sobivad regilaulude uurimiseks? Regilaulude uurijad on vastakatel arvamustel. Vormilist, st stereotüüpiatasandit vaadeldes (vormelid, motiivid jms kompositsioonivahenditena) tundub teooria kehtivat. Loomemeetodi osas pole aga vastus nii selge - on mitmeid laulu esitusel komponeerimist (ka improvisatsiooni) takistavaid ja soodustavaid tegureid, millega tuleb arvestada.

Vormeliteooria suurim erinevus eesti folkloristide uurimustega võrreldes on uurijate lähtekoht. Vormeliteoreetikute arvates kasutavad laulikud stereotüüpseid lauluelemente, kuna see on loomemeetodit arvestades nende loomulik vajadus - seega lähtutakse lauliku loomemeetodist. Eesti folkloristide lähtekohaks on olnud eelkõige uurijapositsioon, st eri aegadel, eri kohtadest ja eri laulikutelt kogutud materjali tüpologiseerimise problemaatika. Samas on eri koolkondade erinevad lähtekohad mõistetavad. Vormeliteoreetikud, kes algselt uurisid Homerose eeposeid, pöördusid elavate laulutraditsioonide poole, et oma teooriale tõestust leida. Nende uurimise üheks põhiülesandeks oli suulise ja kirjaliku traditsiooni erinevuste väljatoomine (vt Foley 1997: 157). Eesti folkloristide uurimismaterjaliks olevad tekstid on jäädvustatud küll loomuldasa suulisest, kuid enamasti siiski mitte traditsioonist. Lähtumine vormeliteooria eeskujul laulikust ja tema laulu esitamise/moodustamise meetodist oleks küll see, mis eesti regilaulude analüüsil võiks uudsete tulemusteni viia, kuid need tulemused jääks materjali spetsiifika tõttu osaliselt hüpoteetilisteks.

Tagasi esilehele

Kirjandus

ERlA = Ülo Tedre (toim). Eesti rahvalaulud. Antoloogia I - IV. 1969-1974. Tallinn: Eesti Raamat.

Foley, John Miles 1997. Oral Tradition and its Implications. -A New Companion to Homer. Ed. by Ian Morris, Barry Bowel. Leiden, New York, Köln: Brill, pp. 146-173.

Harvilahti, Lauri 1992. Kertovan runon keinot. Inkeriläisen runoepiikan tuottamisesta. Helsinki: SKS.

Harvilahti, Lauri 1994. The Ingrian Epic Poem and its Models. - Anna-Leena Siikala, Sinikka Vakimo (toim). Songs Beyond the Kalevala. Transformations of Oral Poetry. Studia Fennica Folkloristica 2. Helsinki: SKS, s. 91-113.

Jaago, Tiiu 1993. Kuldnaine. Tartu: Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool.

Kolk, Udo 1959. Rahvalauluvariandi mõistest. - Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 65-73.

Kolk, Udo 1962. Värsisisesed vormelid eesti regivärsilises rahvalaulus. - Töid filoloogia alalt I. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised, vihik 117, lk 71-153.

Kuusi, Matti 1963. Suomen kirjallisuus I. Kirjoittamaton kirjallisuus. Helsinki.

Laugaste, Eduard 1976. Kättemaksumotiiv eesti regivärsilistes orjuslauludes. - E. Laugaste (toim). Saaksin ma saksa sundijaks. Uurimusi eesti regivärsi ja rahvajutu alalt I. Tallinn: Eesti Raamat, lk 47-177.

Laugaste, Eduard 1977. Eesti rahvaluule. Teine, parandatud ja täiendatud trükk. Tallinn: Valgus.

Laugaste, Eduard 1989. Vana Kannel VI: 1. Haljala regilaulud. Tallinn: Eesti Raamat.

Laugaste, Eduard 1992. Ballaad "Nurganaine" eesti vanemas laulutraditsioonis. - Eesti rahvaluule käsitlusi. Töid eesti filoloogia alalt. Tartu Ülikooli Toimetised, vihik 943, lk 3-29.

Lord, Albert B. 1987. Kalevala, eteläslaavinen epiikka ja Homeros. - Lauri Honko (toim). Kalevala ja maailman eepokset. Kalevalaseuran vuosikirja 65. Helsinki: SKS, s. 239-259.

Lord, Albert B. 1997. The Singer of Tales. Ninth printing. Cambridge, Massachusetts; London, England: Harvard University Press.

Oinas, Felix J. 1987. Venäläiset bylinat ja suomalainen kertomarunous. - Lauri Honko (toim.). Kalevala ja maailman eepokset. Kalevalaseuran vuosikirja 65. Helsinki: SKS, s. 223-238.

Peegel, Juhan 1997. Riivamisi regivärsist. - Kuld on jäänud jälgedesse. Tartu, lk 146-165.

Rüütel, Ingrid 1969. Rahvalaulu-terminoloogia probleeme. - Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 95-104.

Saarlo, Liina 1998. Vormeliteooria kasutamise võimalusest eesti regilaulu uurimisel. Kodavere lüroeepika. Bakalaureusetöö. Käsikiri Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis.

Tedre, Ülo 1964a. Tähelepanekuid regivärsilise rahvalaulu tüpoloogiast. - Eesti rahvaluulest. Tallinn: Eesti NSV TA KKI, lk 7-32.

Tedre, Ülo 1964b. Stereotüüpsusest Karksi rahvalauludes - Eesti rahvaluulest. Tallinn: Eesti NSV TA KKI, lk 52-84.

Tedre, Ülo 1965. Eesti kirjanduse ajalugu I. Tallinn: Eesti Raamat.

Tedre, Ülo 1993. Kas ukse avamine või samm üle läve. - Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 378-380.

Valk, Ülo 1988. Motiivimääramisest regilaulus. Ettekanne Kirjandusmuuseumi kevadsessioonil. Käsikiri autori valduses.

1. Edaspidi kasutan terminit regilaul (regivärsiline rahvalaul) kogu kalevalamõõdulise rahvalaulu kohta.

2. M. Parry nimetas tavalisi, korduvaid fraase (nt paljukannatav jumalik Odüsseus jne) vormeliteks (formula) ja defineeris neid: "korrapäraselt samades meetrilistes tingimustes olulise idee väljendamiseks kasutatavad väljendid" (Foley 1997: 147).

3. Mitmesuguseid korduskujundeid, stereotüüpse struktuuriga loetelusid, antiteetilisi jms värsse võiks lugeda stereotüüpseteks värsikombinatsioonideks või struktuurivormeliteks. Kuna vormelina on seni käsitletud eelkõige ühe värsi piiridesse jäävaid stereotüüpianähtusi, siis nimetan ma selliseid juhtumeid vormelite kombinatsioonideks (vt Saarlo 1998: 79 jj).

4. Siiski, käsitledes meetrilisi vormeleid, peab Udo Kolk värsside struktuurilist samasust vormelialuseks, vormeli algelemendiks (1962: 107).

5. A. B. Lord defineerib teemasid kui "ideederühmi, mida kasutatakse korrapäraselt traditsioonilise laulu vormellikus stiilis jutustamiseks" (Foley 1997: 155). Teema mõiste variatsioonidest vt nt Harvilahti 1992: 34-35.

6. E. Laugaste peab vajalikuks märkida motiivi eri osi, kuna tegevusüksus võib koosneda erinevaist elementidest (1976: 80).

7. Nt U. Kolk: tüübikindlad motiivid esinevad ainult ühe ja sama tüübi variantides (Kolk 1962: 77); Ü. Tedre jagab motiivid rändmotiivideks, mis pole seotud kindla laulu või laulurühmaga ja on tavaliselt iseloomustused, ning tüübikindlateks motiivideks, mille kuuluvus ja geneetiline seos on selge, ehkki nad võivad esineda ka mõnes muus seoses. Rändmotiivi eristab stereotüüpsest vormelist suurem sisuline või tüpoloogiline sõltuvus laulust või laulurühmast (Tedre 1964a: 11-12).

8. Vt nt Kolk 1959; Tedre 1964a; Rüütel 1969 jt.

9. Vt nt Rüütel 1969: 101-102; Laugaste 1977: 53, 57.

10. Vrd ka U. Kolgi variandimääratlusega: "Variant on seega tüübi kui kollektiivse kunstiloomingu realiseerimine elavas ettekandes, kus kollektiivi looming avaldub individuaalse loomingu vahendusel" (Kolk 1959: 67).

11. Ka U. Kolk viitab laulutüübi varieerumise uurimise vajadusele (1962: 72).

12. Oma veendumustele on nad tuge saanud mitmete elavate suuliste laulutraditsioonide uurimisest, millele viitavad pikad vormeliteooria-alased bibliograafiad (vt nt Harvilahti 1992: 11, 183-184).

13. Vrd kasvõi soome koolkonna suhtumist igasugusesse variaablusesse ning lauluvarianti, kui arhetüübi väärendusse, mis ei takista küll arhetüübi äratundmist (vt nt Kolk 1959: 65).

14. Puru Liisu laule uurides jõuab U. Kolk järeldusele, et "samade ja väga sarnaste värsside rohke esinemine eri lauludes viitab pigem värsside ja värsisiseste vormelite loomingulisele kasutamisele iseseisvate või stereotüüpset laadi vormidena kui ühe laulutüübi värsside juhuslikule laenulisele kasutamisele teistes tüüpides" (Kolk 1962: 79).

15. Eesti regilaul on üles kirjutatud enamasti mälufaasis (vt nt Laugaste 1977: 57).

16. Siit peaks tulema ka laulu "tegemise" terminoloogia vahed - kas tegu on generatiivse või reprodutseeriva tegevusega.

17. Vrd U. Kolgi tähelepanekuga, et eri ajajärkudel kasutab sama laulik erinevaid vormeleid (1962: 109, 112).

18. Vrd W. Andersoni folkloori eneseõiendamise seadusega, kus öeldakse, et laulud ei muutu äratundmatuseni sellepärast, et laule lauldakse alles pärast seda, kui neid on mitmetest allikatest kuuldud (nt Tedre 1965: 34).