Poeetilises folklooris on puud ja põõsad tähelepanu pälvinud mitmete erilaadsete tunnuste alusel. Kibuvits on silmapaistva välimusega. Mina oli noori kui nukku, oli kena kui kibunas, võrdleb oma nooruslikku ilu kibuvitsa kaunidusega Pöide kihelkonnast pärit laulik. Kohati nimetatakse Setumaal teravate okastega põõsaid, ka kibuvitsa, haukaküüdseks. Punane kui kibun, võidakse kibuvitsamarjade värvusele tuginedes iseloomustatava omadust rõhutada. Taime välimus on mõjustanud usundilisi kujutelmi nii rahvusvahelise levikuga tekke- ja seletusmuistendites kui uskumustes. Kristlikus kultuuris kannatust sümboliseerivale põõsaliigile on nimetused 'kibuvits', Lõuna-Eestis 'orjavits' vägagi kohased. Käesoleva artikli problemaatika keskendub rahvusvaheliselt tuntud pärimuse kinnistumisele eesti folklooris (kibuvitsast eesti pärimuses vaata ka Tamkivi 1989).

Looduslikult kasvab Eestis kibuvitsa vähe, laiemalt vaid läänesaartel ja -rannikul. Arvatavasti on see üheks põhjuseks, miks meil tema kohta pole kujunenud nii rikkalikku usundilist pärimust kui näiteks pihlaka või kadaka kohta. Kohati ületab teiste rahvaste selleteemaline folkloor tunduvalt meie traditsioonis tuntu. Niisiis saab laenude vähesust seletada põõsa looduslike levikupõhjustega: pärimus ei ole meil kodunenud, kuna meil ei kasva selleks vajalikul määral kibuvitsu. Sellistel puhkudel kasutatakse traditsiooni kohandamist: muistendi või mõne muu folklooriteose meie traditsiooni tulles asendatakse kibuvits mõne teise puittaimega. Kuid seejuures tulevad arvesse ka kultuurilised ning muud tegurid, mis näiteks ühe põõsa automaatset asendamist teisega raskendavad. Uurijad on rääkinud nn selekteerivast filtrist, mida pärimusteos kasutajaskonda vahetades läbib ning mis lõplikult määrab, mis omaks võetakse, välja praagitakse või muudetakse. Vaadelgem, kuidas on nimetatud protsessidele allunud kibuvits.

Rahvameditsiinis kasutatakse kibuvitsa ootuspäraselt enam piirkondades, kus on selle liigi suurem looduslik kasvuala. Marjadest on teed tehtud külmetus-, aga ka neeruhaiguste raviks, õied aitavad köha ja samuti kõhulahtisuse puhul. Võsud ning juured, vahel asetatud piirituse sisse, on jooksvarohuks. Mitmed raviviisid on seotud maagilise toiminguga. Aigest ambast sorgiti obuse raua naelaga, mis raua sisse oli jäänd, kui see alt oli äe tulnd, veri lahti. Ja see nael viidi pöhatse poole kibuspuu pöösa. (RKM II 24, 344 (13) < Püha 1948). Puupinnuga haige hamba puudutamine, sellest vere väljatorkimine on rahvusvaheliselt tuntud. Usuti ka, et kibuvitsapinnuga torkides saab hammas terveks.

Saartel, eriti Saaremaal on laialt levinud "kibuski tuttide" suitsuga kõrvavalu ravimine. Ants Viirese järgi on tegemist kibuvitsamarjade (Viires 1975: 144), Aili Paju järgi tupplehtede suitsuga (Paju 1991: 34). Tupplehtedega ravimise kohta on teateid ka mujalt, näiteks tuntakse seda võtet Siberi venelaste rahvameditsiinis. Nagu teada, leiduvad kibuvitsavõrsetel karvased pahad, mis on tekkinud kibuvitsapahklase Diplolepis (Rhodites) rosae, vastsete elutegevuse tagajärjel (vrd Elberg 1999). Neid narmasjaid moodustisi on kibuski tuttideks nimetatud. Küllap on erinevates küllaltki ebamäärastes teadetes mõeldud pigem pahklase kahjustusi: Kibuspuu tutta suitsetatakse ka kõrvavalu vastu. (ERA II 254, 315 (53) < Emmaste 1939); Kibuski küljes kasusid suured tutid, neid suitsetati ning pandi kõrva, kui kõrv aige oli. (ERA II 158, 56 (27) < Anseküla 1939). Samas omavad näiteks Euroopa rahvauskumustes ravivõimet just nimetatud pahad, mida Saksamaal kibuvitsa uneõunteks - Schlafäpfel - ning Rootsis uneogadeks - sömntorn - nimetatakse (Elberg 1999: 91). Üldtuntud on uskumus, et padja alla pandud uneõun uinutab magama. Ka kõrva on uneõuna pandud, eelnevalt ahjus soojendatuna aitavat see ära võtta aga hoopis hambavalu (HDA VII: 1088, 1089). Arvatakse, et kujutlust magama panevast uneõunast on aidanud süvendada usk okastega puude-põõsaste tõrjemaagilisse toimesse ning näiteks Okasroosikese muinasjutust tuntud motiiv und toovast taimeokkast. Nii toob uneõun magajatele häid unenägusid ning kaitseb neid kõiki, eriti aga väikseid lapsi, kaetamise ning muu nõiduse eest (HDA VII: 1088; Weustenfeld 1998: 102-103). Veel 17. sajandilgi olevat Saksamaal uneõunu ka apteekides müüdud (Weustenfeld 1998: 102). Kibuvitsa uneõuna mainib oma rahvalikus ülevaates "Kodumaa marjad" ka J. G. Spuhl-Rotalia. Tema Viljandis 1897. aastal ilmunud teoses leidub muuhulgas varaseim ja põhjalikuim eestikeelne käsitlus kibuvitsast üldse (Tamkivi 1989: 6). Rahvaluulearhiivi rahvameditsiini kartoteegi järgi ravitakse Eesti saartel tabavat nimetust kandvate uneõuntega - kibuski tuttidega - vaid kõrvavalu.

Rahvameditsiini on selle sajandi algusest peale mõjustanud rohuraamatud. Rahvaluulearhiivis leidub teateid, milles räägitakse kibuvitsamarjade vitamiinisisaldusest ning sobilikkusest mitmesugusteks rohuteedeks, alates 60-70-ndatest aastatest. Nii võib arvata, et kibuvitsamarjade vitamiinisisaldust hakati tunnustama uuemal ajal - riiklikku farmakopöasse kuulub kibuvits alles 1968. aastast. Igatahes pole olnud varemalt kibuvitsamarjadel eesti rahvameditsiinis sellist tähtsust nagu näiteks kadakakäbidel. Meil on nii kadakamarjade, -okste kui -puiduga seotud terve komplekt uskumusi, muude hulgas ka arvamus marjade headest raviomadustest. Võrreldes kadakakäbiga puudub kibuvitsamarjal maagiline märk ning see võib olla üheks põhjuseks, miks kibuvitsamarjad on Eestis ka oma loodusliku levikuala rahvameditsiinis tagaplaanile jäänud. Näiteks eespool nimetatud uneõunal on germaani rahvaste usundis konkreetne usundiline taust, mis pole mitmetel põhjustel meieni jõudnud. Ka see, et traditsiooni üleminekul ühelt rahvalt teisele võetakse üle vaid selle pragmaatiline sisu, kusjuures usundiline tagapõhi kaob, võib muuhulgas näidata vastava pärimuse väljakujunematust, nõrkust või taandumist uues levikuareaalis.

Kaasaja rahvameditsiinile näib olevat eriti iseloomulik, et trükistes tutvustatakse ning apteekides pakutakse mitmesuguseid pea üle maailma tuntud, Eestis aga tundmatute taimede preparaate. Vastavas kirjanduses mainitakse vahel ka uute, võõramaiste ravimtaimedega seotud uskumusi, samas minetab oma tähenduse osa kodumaiseid taimi. Näitena võiks mainida germaanlastel maagiliste omaduste poolest tuntud nõia-, ende- ja ravimtaime - puuvõõrikut (Viscum album, sks Mistel) (Marzell 1963: 45). Droogi pakuti ka meie apteekides, kuid Eesti Ravimiameti heakskiitu see ei leidnud ning ravimi maaletoomine keelati ära. Siiski saavutas puuvõõrik lühikese ajaga tunnustuse kui üldtugevdav ning vähivastane imerohi. Erinevate ravimtaimede mütologiseerumisele aitab kaasa rahvusvahelise levikuga nn uusmütoloogia. Oskuslikult kasutavad näiteks kibuvitsamarjade populaarsust ära teed tootvad kompaniid ja nii leiab meie poodidest (nagu ka kauplustest üle maailma) kümneid kibuvitsamarju sisaldavaid teesegusid.

Kristlikus kultuuris peetakse kibuvitsa Kristuse okaskroonipuuks (vrd Mk 15, 17; Mt 27, 29) ning arvatakse, et karistuseks Kolgata teekonnal põhjustatud valu eest ei kasva põõsas kunagi suureks. Piiblitõlgetes esineb kibuvits aga ka teistsuguses kontekstis, tuntuim neist 1Ms 3, 18 (Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks!), aga ka Js 7, 23-24 ning mujal.

Eesti tekke- ja seletusmuistendites pälvibki kibuvits tähelepanu kui Kristuse okaskroonipuu. Tuntud on kaks jututüüpi.

Et vainlase Kristusele orjavitsutse vaniku päähä palmitseva, selleperast olevat orjavitsul nii illos häijermas ja ka vili, et lust om näta. Enne ei olevat täll ei häijermit ei ka marju, muud kui ainult terava nõgla. Õnnistegija vanikust saani (saati) olevat tema selle ilosuse omanikus veel saanu. (H I 6, 628 (9) < Setu 1895)

Mispärast kibuvits om kängu jäänu.
Vanasti kibuvits oli uhke ja tore puu. Jeesust kohtu ette viies oli tal kibuvitsa kroon peas, et ta rohkem piina tunda saaks. Seepärast needis Jeesus kibuvitsa ära ja ta on sellest ajast kängus. (ERA II 150, 542 (172) < Räpina 1937)

Sarnaseid legende tuntakse ka Soomes, üks teisend kõlab nii:
Orjavits kasvatas varem samasuguseid suuri õisi kui roos. Sellest ajast alates, kui kibuvits ristil Õnnistegija krooniks oli, ei ole ta jõudnud kasvatada muud, kui väikseid ja valgeid õisi. Sest taim, näed, kohkus ja aina kurvastab Õnnistegija hukkamise pärast. (Paasio 1976: 53).

Põhimõtteliselt on pea iga asteldega puittaime Jeesuse okaskrooniks peetud ning eri rahvastel ongi sellest erinevad ettekujutused. Näiteks saksa ja sitsiilia legendides kannab Õnnistegija türnpuust (Rhamnus) krooni, itaalia päritolu legendides taralõngast (Lycium, it Spina Christi) (HDA V: 506) ning prantsuse muistendites viirpuust (Crataegus) tehtud vanikut (HDA IX: 445). Kristlikus pärimuses tunnustatakse okaskroonina ka punaseid marju kandvat iileksit ehk astelpõõsast (Bruce-Mitford 1997: 44; Ferguson 1990: 2627). Piiblist lähtudes on uurijad rohketest Ees-Aasias kasvavatest okkalistest puudest nimetanud okaskrooni võimalikuks variandiks ka laukapuud (nt ld spinosus tähendab nii okkalist kui ka laukapuud). Küllap jäädaksegi ses osas eriarvamustele, kuid botaanikud on Kristuse astla teadusliku nimetuse andnud paliuurusele - Paliurus spina-christi (Masing 1991).

Eesti muistendites okaskrooni materjal ei varieeru. Tegemist on üsna tüüpilise sünnilegendiga, mis räägib ajast, mil Kristus maa peal käies endaga kokkupuutunut millegi eest õnnistas või karistas. Jutust leiab mitmeid traditsioonilisi motiive - karistuseks ei kasva põõsas suureks, ei kanna õisi, vaid okkaid, leinab Jeesust taga jm. Küllap osutus kibuvits Eesti oludest lähtuvalt sobivaimaks okaskroonitaimeks: Orjavitsa omma nekluga, mia jesusel pään olli. (KKI, WS < Hargla 1938). Nii muistendid kui teated on valdavalt ida-eestilise päritoluga. Nii kerkib küsimus laenust ning teiste rahvaste mõjudest, kuid seejuures ei tohiks alahinnata ka kiriku, eriti katoliku kiriku ning selle õpetuse mõjusid kogu sellelaadsele traditsioonile. Võimalik, et meile jõudis vastav seletusmuistend juba nn tervikuna ning selles nimetatud kibuvitsa ei peetud vajalikuks välja vahetada.

Mitmed rahvad tunnevad okaskrooni materjaliks peetud puu kohta muistendit, mis räägib sellest, et välk ei löö puusse seetõttu, et Kristus on sellest tehtud krooni peas kandnud. Eestis muistend tuntud pole, küll aga on kohati arvatud, et ka kibuvits kaitseb äikese eest ning Hiiumaal on seepärast kibuvitsu majade juurde istutatud. Kas kibuvitsa äikese eest kaitsvat toimet on nimetatud viisil või mõnel muul moel (punaseid vilju kandev, ogadega puu) põhjendatud, nappide arhiivitekstide järgi öelda ei saa.

Saksamaalt pärineb lugu, mis räägib sellest, et Juudas poos end kibuvitsa otsa (HDA IV: 495). Eestis levinud jutu järgi poos Juudas end paju või lepa külge (vrd nt H II 54, 114/5 (13) < Ambla 1895). Veel on muistendeis juttu kibuvitsast kui kuradi poolt loodud põõsast, mida mööda saatan tahtnud taevasse ronida (HDA IV: 495).

Kibuvitsa kohtab ka muudes seostes. Eestis on enamasti tegemist küll hajusalt üle maa noteeritud üksikteadetega. Setumaal arvati: Ku hüa inimene är koolõss, sis piät tuo läbi haukaküüdse (orjavitsa) puhma minemä, sis saa õkva taivahõ (Tamkivi 1989: 5). Teravate okaste ning punaste marjadega kibuvitsaoksal arvati rahvusvaheliselt olevat tõrjemaagiline toime. Kibuvitsaoksaga võis "vanapaganat ära tappa". Lauta riputatud kibuvits hoiab loomad haigustest ning nõidusest puutumata, selle vitsaga ei tohtinud lüüa jne. Kibuvitsaoks on ka rahvusvaheliselt tuntud maagiliste omaduste poolest, eriti seoses karjakasvatusega, aga ka muudes valdkondades. Vepsamaal näiteks kästi: "Kui ehitad maja, paned igasse nurka kaks kibuvitsaoksa." (Mullonen, Zaitseva 1972: 243).

Paaris teates, näiteks eespool toodud kibuvitsapinnuga hambaravimise kirjelduses, on kibuvitsa ka pühaks puuks nimetatud. Milline on sellise uskumuse täpsem taust, pole aga teada.

Kibuvitsa kasvab Eestis looduslikult nii vähe, et tema kohta ei saaks juba seetõttu kujuneda samalaadset pärimust kui pihlaka või kadaka kohta. Kibuvitsale võivad varianditi üle kanduda enamasti teiste puittaimedega seostuvad uskumused, motiivid ning süþeed. Samas on meie kibuvitsapärimuses palju rahvusvahelist ühisvara - põõsast murtud vitsa tõrjemaagiline toime ning tema tuntus Kristuse okaskroonipuuna. Viimane on omakorda meie kibuvitsapärimuse märkimisväärseim joon.

Tagasi esilehele

Kirjandus

Bruce-Mitford, Miranda 1997. Kogu maailma märgid ja sümbolid. Tallinn.

Elberg, Kaupo 1999. Punased karvatupsud kibuvitsapõõsas. - Eesti Loodus, nr 2/3, lk 90-91.

Ferguson, George 1990. Märgid ja sümbolid kristlikus kunstis II. - Akadeemia, nr 12, lk 2657-2686.

HDA IV-IX = Handwörterbuch des deutschen Aberglaubens IV-IX. Handwörterbuch zur deutschen Volkskunde. Berlin, Leipzig 1931-1941.

Marzell, Heinrich 1963. Zauberpflanzen. Hexentränke. Brauchtum und Aberglaube. Stuttgart.

Masing, Viktor 1991. Lisa (G. Fergusoni artikli "Märgid ja sümbolid kristlikus kunstis" juurde). - Akadeemia, nr 7, lk 1575.

Mullonen, Zaitseva 1972 = Ìóëëîíåí, Èðèíà, Çàéöåâà, Èðèíà. Ñëîâàðü âåïññêîãî ÿçûêà. Ëåíèíãðàä.

Paasio, Marja (toim) 1976. Synnyt. Forssa.

Paju, Aili 1991. Aed kui apteek. Tallinn.

Tamkivi, Külli 1989. Punane piigake kui kiskja hundike. - Rukkilill. Eesti harrastusbotaanikute teataja, nr 1, lk 4-7.

Viires, Ants 1975. Puud ja inimesed. Puude osast eesti rahvakultuuris. Tallinn.

Weustenfeld, Wilfried 1998. Puud ja põõsad - müüdid, kultus, elujõud. Tallinn.