Ettekande eesmärgiks on juhtida tähelepanu ühele olulisele, seni läbi uurimata ja piisava tähelepanuta jäänud tahule kuulsa eesti folkloristi, esseisti, fennougristi, slavisti ja kirjandusteadlase Felix Oinase teadustegevuses. Ehkki ungari keele ja kultuuri võib arvata praegu Bloomingtonis pensionipõlve pidava teadlase noorusarmastuste hulka, on Felix Oinasel eriti 1930ndatel aastatel olnud tähtis roll Ungari ja Eesti vaheliste kultuurisidemete edendamisel.

Võib-olla ei tea paljud, et 1950ndail läänemeresoome ja vene keeleteadusega ning alates 1960ndaist peamiselt folkloristika ja mütoloogia küsimustega tegelev Felix Oinas oli ka esimene ametlik eesti keele lektor Ungaris (1938-1940), ta kirjutas monograafia legendaarsest ungari poeedist Sándor Petöfist, tõlkis eesti keelde populaarsete ungari kirjanike teoseid (József Nyirö "Mägede mehe" ja Lajos Zilahy "Kaks vangi"), avaldas Ungarit tutvustavaid kirjutisi eesti ajakirjanduses ja Eestist kõnelevaid artikleid ungari perioodikas.

Koos ungarlase Jenö Fazekasiga plaanis Felix Oinas koostada suure ungari-eesti sõnaraamatu (siiani on, mitte küll Oinase sulest, ilmunud vaid ungari-eesti taskusõnastik ja sedagi alles viimastel aastatel). Teise maailmasõja sündmuste tõttu ei jõutud siiski sõnaraamatu avaldamiseni. 1944. aastal emigreerus Felix Oinas koos perega Saksamaale ja sealt edasi Ameerikasse, kus ta ei jätkanud sõnaraamatu kirjutamist ja tegeles Ungarit puudutava temaatikaga üldse minimaalselt. Võib oletada, et kui poleks olnud sõda, oleks Felix Oinas ilmselt jätkanud hungaroloogiaalast tegevust. Edasi spekuleerides võib arvata, et sel juhul poleks temast saanud niivõrd suurt erudiiti folkloristikas.