EESTI PILTMÕISTATUSTE LOOMISPÕHIMÕTETEST
Mall Hiiemäe

Piltmõistatuste (ingl. k. droodles) buum Eestis algas 1960. aastatel ning jõudis haripunkti 1980. aastatel. Nimetused, nagu araabia mõistatus (Koeru) ning armeenia mõistatus (Viru–Nigula, Paide, Tartu) on laenuliseks arvatud naljamõistatuste rahvapärase nimetuse juhuslikud ülekanded. Linnadest ning suurtest asulatest eemal asuvate maakoolide õpilaste küsitlemisel selgub, et kõik lapsed ei tea ega tunne selliseid tänini, ehkki teatakse nuputamisülesandeid, kus ülesande sõnalise tutvustamisega kaasneb selgitav joonis. Kuigi aktiivse kasutajaskonna iga piirdub vanusega alates viiest eluaastast kuni 25 aastani, on eelkõige tegemist teismeliste harrastusega. Nii mõistatamishuvi kui ka mõistatused ise levivad puhanguliselt nagu nakkushaigused.

Võrreldes tavalise mõistatusega esitatakse piltmõistatuse küsimusepool joonistusena. Küsimus “Mis see on?” võib olla juurde kirjutatud, öeldud või hoopis ära jääda. Kirjapildis võidakse esitada samuti ka lahendajapoolne vastus, eriti kui mõistatamisega tegeldakse koolitunnis kirjavahetuse teel. Tavalistes mõistatustes esitatakse mõistatatav jutustava resp. küsilause kujul, vastus on enamasti lapidaarne. Piltmõistatuste lahendamisele on omane vastuse esitamine lausena, milles sõnastatakse visuaalse kujutise olulisemad tunnusjooned. Lausestamist soodustab asjaolu, et piltmõistatus kujutab meelsasti liikumist, tegevust, mingit hetkeolukorda. Kui rõhk on situatsioonil, olekul, võib öeldis vastuslauses olla juurde mõeldav. Sagedane on vastuses epiteet – mõistatuse kujundiloome oluline vahend (n. vastused Paks mees puu taga; Kaks musta kassi pimedas toas).

Traditsiooniliselt on piltmõistatuste eelisobjektiks elusolend: inimene, loom, lind, putukas. Naispool on esindatud enamate nimetustega (naine, daam, tädi, neiu, tüdruk, vanaeit, vanaema, ema, ämm, õde jt.) kui meespool (mees, poiss, Juku). Jätkuvalt populaarsed on tegelase rollis rahva või rahvastikurühma esindajad, enam mehhiklane või kauboi, vähem neeger, hiinlane, indiaanlane, juhuslikumalt aafriklane, türklane, grusiinlane, kirgiis, juut, mustlane. Need on Eesti kasutajaskonna seisukohalt eksootilised või kauged rahvad, mille kuuluvuse määrab tunnuslik püsiatribuut: mehhiklasel sombreero, indiaanlasel sulg (suled) peas, jne. Pildil asendab atribuut kujutatavat inimest. Ka ameti, tegevusala või harrastusega esindatud isikud (jahimees, kalamees, sõdur, miilits, kaardimängijad, näärivana, pühamees, köietantsija, joodik, baleriin, moedaam, hauakaevaja) määratletakse mingi iseloomustava tunnusdetaili kaudu: jahimehel püssitoru, miilitsal pagunid, laua alla kummardunud kaardimängijatel kaardid (1;2). Esindatud on veel kurat ja nõid ning lastepärased fantaasiaolendid, nagu kol'lu–mol'lu, tot'u, pus'a.
Loomade seas on suhteliselt palju eksootilisi: elevant, kaelkirjak, ühe või kahe küüruga kaamel, krokodill, sebra, ninasarvik, eesel, ahv, jääkaru; juhuslikumad nimetused on koaalakaru, bambuskaru, kaeluskaru, panda, jaanalind, paabulind, hai, boamadu, kilpkonn, dinosaurus. Eriti rohkearvuliselt on fikseeritud kujutisi Neli elevanti nuusutavad ühte apelsini ning Kaelkirjak akna taga (3;4). Tavalisematest loomariigi esindajatest on piltmõistatuse huviorbiidis koer, kass, kukk, kana, kits, lehm, hobune, siga, põrsas, karu, hunt, rebane, jänes, orav, siil, rott, hiir, nahkhiir, lind (linnud), toonekurg, vares, herilane, mesilane, sipelgas, lutikas, liblikas, kärbes, sääsk, tigu. Kõige enam tuntud mõistatus selle rühma esindajate kohta on Karu ronib puusse (5).

Piltmõistatuste visuaalsel edasiandmisel ei võeta arvesse ruumidimensiooni, pilt joonistatakse kahemõõtmelisena. See näib pigem olevat taotluslik võte kui noorema vanuseastme veel puuduliku ruumikujutusoskusega mõistatajate küündimatusest tulenev lihtsustus. Perspektiivi kasutamist tuleb ette üksikjuhtudel (6). Üldomane on ebaharilik rakurss, eelistatult ülaltvaade. Kauboiseeria puhul on see põhimõte läbiv (n. kujutis Kauboi sombreeroga (7), paralleeltähendused samale pildile Paks mees; Pudel; Praemuna. Küljelt– või altvaadet tuleb ette märksa harvemini (8;9), kuigi sellekohaseid rakendusvõimalusi oleks.

Pars pro toto on üldtuntud nipp. Selle kasutamisel on hõlbus objekte ka joonistuslikult edasi annda. Terviku asemel joonistatakse tunnuslik detail, ülejäänu ei ole nähtav, küll aga juurde mõeldav (1;5). Mõistatuse Jänes kivi taga (10) pildipoole ettenäitajale vastas 8–aastane tüdruk: “Isa ükskord ütles, kui ma ei osanud jänest joonistada: “Joonista jänes kivi taha.” Sellest ma teangi seda mõistatust.” (RKM II 431, 298 (3) < Kursi, Puurmani Keskkool – M. Hiiemäe (1989)). Suur osa mõistatamiseks pakutavatest varjumissituatsioonidest luuaksegi nii, et mõistatatav objekt on millegi taga – sagedamini akna, puu, kivi, aia taga (4;1), harvemini müüri, maja nurga, maja, metsa, mäe, pilve vms. taga.

Graafiline kujutis võidakse esitada raami sees, sellele suunab juba ka nimetus – tegemist on piltmõistatusega. Tervikust on näha osa, ülejäänu isoleerib raam, nii annab see võte end piltmõistatuste loomisel hästi kasutada: äärejoonest, s.o. pildiraamist sissepoole ulatub vaid hobuse (kuke, rebase, hiire, koera, jänese jne.) saba, linnu nokk, kure jalad vms. Veel enam, pildil võib nähtaval olla midagi üsna väheolulist, näiteks nöör, mille otsas traditsiooniliselt öeldakse olevat koer, kits või lehm (11). See võte meenutab anekdooti kuulsa kunstniku maalidest allkirjaga “Londoni udu” (raamis on üleni hall pildipind) või “Lehm karjamaal” (must pind – lehm sõi rohu ja läks minema). Manipuleerimine raamistusega annab häid fantaseerimisvõimalusi ja vastuste taotluslikku polüseemiat. Valge pinnaga nelinurk assotsieerub kujutlusega valgest värvist, valgusest ja tühjusest, andes mõistatamisel vastused, nagu Selge taevas; Padi; Söögilaud; Lehm sõi rohtu; Hiire portree; Kass sõi hiire ära; Inimene oma välises hiilguses; Kõik, mida tean füüsikast. Musta pinnaga ristküliku seletused on: Must kass; Kaks musta kassi pimedas toas; Neli neegrit otsivad pimedas toas musta kassi; Kaks neegrit söövad pimedas toas mustsõstraid; Neeger Mustas meres; Öö; Udu; Siil udus; Auto udus; Indiaanlased udus; “Volga” kihutab öösel; Suitsune tuba; Kanakaka jne.

Täpikeste paigutamisega raami sisse saadakse niisugused vastusevõimalused:
Üks täpp: Kärbes aknal; Herilane aknal; Kirp voodilina peal; Puru (püha vaimu) silmas; Neeger ujub meres.
Kaks täppi (mustal taustal): Kass pimedas toas.
Kolm täppi: Isakass teeb emakassile silma; Jääkaru tuleb koopast välja (12).

Suurema täpikeste arvu puhul on vastused: Võrkpalliväljak; Piparkoogid plaadil; Lutikad lina peal; Sääseparv; Lehesadu; Lumesadu; Vihma sajab akna taga nagu robin.

Samasuguses funktsioonis on piltmõistatuses aknaraam. Näiteks 6. kl. õpilane esitab mõistatuse Kaelkirjak akna taga, sellele järgnevad samal viisil (osa terviku asemel) joonistatud ja sama kohamääratlusega akna taga veel ragulka, mao saba, pirn, kuusk, meri, elektritraadid, seen, kivist nool, kruus, küünal, elevandi kõrv, kaktused, hobuse saba, oda, puust

1. Jahimees püssiga läheb aia taga
2. Kaardimängijad ostivad kadunud kaarte laua alt
3. Neli elevanti nuusutavad ühte apelisni	4. Kaelkirjak akna taga
5. Karu ronib puu otsa	6. Malelaud algajatele
7. Kauboi sombreeroga	8. Jõulukaart küljelt
9. Paksmagu altvaates	10. Jänes kivi taga
11. Mees viib kitse nööri otsas	12. Jääkaru tuleb koopast välja
13. Käekott	14. Jaapani lipp
15. Jänes istub kaabus	16. Boamadu kes on elevandi alla neelanud
17. Akordion pestult ja triigitult	18. Ühisklosett
19. Akna taga on nr.9	20. Neegrid musutavad
21. Labakinnas	22. Gruusi tüdruk keerutab patse
23. Pesunöör pesupulkadega	24. Armastus on läbi
25. Ämm limpsib jäätist	26. Kaks inimest on ninapidi koos
27. Nikita [Hrustsovi]	28. Kaks vihmaussi nuusutavad käbanud kurki
29. Neli koera nuusutavad ühte konti	30. Karu kallistab kaelkirjakut

oda, kiiver, koera kõrv, suusad, kirves, jänese jäljed, hobuse lakk, sea kärss, linnu jalad, lehma saba, koer, patsid, lüliti, põdra sarved, sääsk, võti, tigu (RKM, KP 30, 688/90 (1 – 30) < Tartu–Maarja, Kõrveküla Põhikool – M. Klaas (1992)).

Produktiivne on mingi geomeetrilise kujundi kasutamine (ruut, ristkülik, kolmnurk, ring, ellips, sirgjoon, lõik). Siin on mõistatuste loomisel täheldatavad kaks lähtepunkti: 1. mõistatusest (mõistatatavast objektist) saab pilt; 2. pildist saab mõistatus.

Viimatinimetatu seisneb lihtsatele kujundikombinatsioonidele ning ornamentidele tähenduse otsimises, et neid siis omakorda mõistatamiseks välja pakkuda (3;8;13;22). Näiteks võib tuua ruudu keskele paigutatud ringi lahtimõtestamisi 5. kl. õpilaselt: Lõngakera; Kivi; Keravälk; Pall; Pea; Auk; Ring; Hernes; Jaapani lipp (RKM, KP 3, 388 (7a-8e) < Kuusalu, Loksa Keskkool – L. Malva (1992)). Musta ringi kohta valge ruudu keskel annab teine sama klassi õpilane vastused: Jaapani lipp; Ring; Auk; Pall; Arbuus; Ratas (14) (RKM, KP 3, 266, (25 a) < Kuusalu, Loksa Keskkool – H. Laasi (1992)).

Mõistatamise raskendamiseks võidakse mõistatatav objekt kujutada erandlikus, ebatavalises või isegi võimatus situatsioonis, analoogiliselt sissevedamismõistatusega Ripub laes, on roheline ja piiksub? (Vrd. kommentaari: “Heeringas oli roheliseks värvitud ja riputatud lakke. See, et ta piiksub, oli juurde lisatud, et mõistatus oleks keerukam.” RKM II 49, 111 (101) < Urvaste – M. Reisma (1955)). Sel põhimõttel on kujutatud piltmõistatused Jänes istub kaabus (15) ja Lapsed aia taga kasvatavad tiritamme. Piltmõistatusena on käibel ka Saint-Exupèry illustratsioon oma jutustusele “Väike prints” – kuueaastase lapse vaatenurgast joonistatud boamadu, kes elevanti seedib. Eestis tuntakse seda seletusega Elevant boamao kõhus või Boamadu, kes on elevandi alla neelanud või Uss sõi elevandi ära (16). Võimatusele, absurdile rajatud kujutiste puhul on nagu absurdinaljandites või nn. elevandimõistatustes märgata koomikataotlust (17; 18), soovi kaaslast lollitada (19).

Disproportsiooni mõistatamise raskendamiseks palju kasutatud ei ole. Enamus juhtudest seisneb kujutatava tunnusdetaili suurendamises ümbritseva raami suhtes, vähendust tuleb ette harvemini (20; 21). Eksitavale analoogiale rajatud mõistatusi on enam kui disproportsioonile rajatuid (22; 23). Peitepildi põhimõte leiab rakendust enam 9 - 10-aastaste laste joonistustes, eriti uute piltmõistatuste improviseerimisel.

Üldkasutatavat sümboolikat hakatakse tarvitama veidi vanemas eas. Valik on väike, kuigi sellekohaseid võimalusi oleks rohkem (24; 25). Sõnade homonüümsust on piltmõistatustes samuti vähe kasutatud (26). Seks on piltmõistatustes võõras, genitaalide traditsioonilisi stiliseeritud sümboleid kasutatakse üksikjuhtudel. Poliitikagi on esindatud võrdlemisi tagasihoidlikult. Mõnel juhul on varemtuntud piltmõistatuse joonisele antud uus tähendus, funktsiooni poolest on tegemist poliitilise anekdoodiga (2, seletusega: [Peaminister] Vähi valitsus otsib laua alt pabereid RKM, KP 14, 253 (10) < Haapsalu Sanatoorne Internaatkool < Tõstamaa – A. Nõmmik (1992)). Kiilaspäise riigimehe teema on esindatud rohkem kui ühe teisendiga (27).

Üldse on uute piltmõistatuste loomisel edukalt kasutatud nii joonistuse kui vastuse struktuurielemente. Senituntut on välja vahetatud, uues kontekstis esitatud, kontamineeritud. Kujutiste liitmisega tuletatakse uusi üllatuslikult mõjuvaid lahendusi, näiteks Kaelkirjak akna taga ja Karu ronib puusse, tulemuseks Karu kallistab kaelkirjakut (4; 5; 30). Uudsuse kaotanud piltmõistatusest Neli elevanti nuusutavad ühte apelsini lähtub uusi, nagu Neli koera nuusutavad ühte konti või Kaks vihmaussi nuusutavad kärbatanud kurki. Vastuste poolel on siin seos ilmne, pildipoolel see puudub (3;28;29).

Seega adume piltmõistatuste ülesehituses traditsioonilisi loomispõhimõtteid analoogiliselt mistahes folklooriliigiga. Kuna piltmõistatuste nagu anekdootidegi esitamine eeldab nende uudsust, on renoveerimistaotlused, tempokas levik ning kiire vananemine ootuspärased. See kehtib ka loomispõhimõtete kohta – kui need on väga anriomased ja eri võimalused ning nende kombinatsioonid on läbi proovitud, võib see kujutada endast ohtu anri aktuaalsusele.

Tänaseks on esimeste droodles-buumi algusaja mõistatuste arhiivilaekumisest möödas kolmkümmend aastat. 1991–1992. a. Eesti koolipärimuse kogumisaktsiooni ajaks oli nende aktuaalsus juba vähenenud. Nagu näitab küsitlus Eestimaa vene koolide õpilaste seas, pole niisugused piltmõistatused neil kuigi populaarsed. Kuidas ja missuguseid teid pidi droodles-tüüpi mõistatused anglo-ameerika kultuuriruumist meile jõudsid, pole kuigi selge. Olulisemaks vahendajaks võiks pidada pigem trükiseid ja levi kui tegelikku mõistatamist üle toonaste riigi- ja keelepiiride. Endisest sagedasemaks on viimastel aastakümnetel osutunud samuti muude visuaalsete nuputamisülesannete kasutamine.

Populaarseks said estide ja miimika abil edasi antavad mõistatused (näiteks vastusega: Palun mulle üks paar hiina botaseid). Elavnes vana reebuste-traditsioon. Nimetust reebus eestlaste seas ei kasutata, vene keeles on see kasutusel ning vene koolide õpilaste seas ka seda tüüpi mõistatused enam populaarsed (vrd. lad. k. rebus < res - asi; reebus-tüüpi piltmõistatuses peitub vastus kujutatud asjade nimetustes, lahendamise hõlbustamiseks
näidatakse pildil kohad, kus mingi täht on puudu või ülearu). Teinekord kaasneb või eelneb visualiseeritud esitus isegi ülesannetes, mida seni oli esitatud verbaalselt (31).



31. Ümber surnuaia on raudtee.
Kuidas saab vanamutike surnuaeda?
- Heidab end rongi alla.


USA-s ilmus droodles-mõistatuste ärgitajalt ja propageerijalt Roger Price'ilt alates 1953. a. järjepanu mitmeid publikatsioone, milles ühtlasi tutvustatakse niisuguste mõistatuste koostamise nippe (vrd. Price 1982). Price'ilt pärineb ka termin, kusjuures armeerika slängisõna doodle saab temalt lisatähe, rõhutamaks lähedust terminiga riddle (mõistatus). Sama nimekuju tunnevad sakslased (Drudel), mõnevõrd ka rootslased (drodlar) jt., ent eestlased pole seda üle võtnud. Rootsi kooliõpilaste folkloori jälgides on Bengt af Klintberg pidanud vajalikuks tõmmata piir individuaalsete ja traditsiooniliste, teisisõnu, ühekordsete ja üldtuntud piltmõistatuste vahele. Meelisvõtted on olnud stiliseerimine, ebatavaline rakurss, osa kujutamine terviku asemel (Klintberg 1980: 190).

Sakslasi iseloomustab esemete kujutamine kaude, ebaharilikus perspektiivis, skitseeritult (Bausinger 1968: 125–126). Soome ühes lahendamisjuhendis leidub soovitus osata leida õige vaatenurk, et osadest moodustuks tervik, et ilmneks üllatav perspektiiv, selguks absurdne lahendus, sest näiliselt lihtne joonis püüab lahendajat eksiteele viia (Lipponen 1989: 166–167). Nagu selgus, kohtab samu tunnusjooni eesti traditsioonis, mis kujunes välja kohalike trükiväljaannete ning massilevi suunava mõjuta. Ühekordseidki piltmõistatusi tuleks võtta kui improviseeringuid traditsiooni baasil, sest kasutatud on traditsiooniomast võttestikku. Üldhinnangus võib arhiivi 1993. a. seisuga laekunud enam kui kümne tuhande teisendi kohta öelda, et mõistatuste loomisel ongi kinni peetud enam loomevõtetest kui tüüpkujunditest, tulemuseks küllaltki omanäoline ja rikkalik folklooriaines.


Kirjandus

Bausinger, Hermann. Formen der “Volkspoesie”. Berlin, 1986.
Klintberg, Bengt af. Mexicans and Giraffes: Droodles among Swedish School Children. - Folklore on two Continents. Essays in honour of Linda Degh. Bloomington, 1980.
Lipponen, Ulla. Kilon poliisi ja muita koululaisjuttuja. 8 painos. Helsinki, 1989.
Price, Roger. Droodles. 19th printing. Los Angeles, 1982.