Mängitus

J. Oras

Senised eesti mängitused pärinevad H. Tamperelt ja Ü. Tedrelt (Tampere 1958, 139 jj.; ERlA III: 3, 949 jj.). Kuna tegemist on laulupublikatsioonidega, kõneldakse elkõige mängitustetraditsiooni sellest osast, mis onseotud lauluga. Terminid on liitsõnalised - mängitamislaul, alajaotustena hüpituslaul, Ü. Tedre kasutab ka mängituslaulu. Defineerimisel tuuakse olulise tunnusjoonena välja laulu seos kindla tegevusega ja täiskasvanu juhtiv roll mängus (hüpitusmäng - Tampere). Vene lastefolklooori uurija M. Melnikov on zarni piiritlemisel esile tõstnud tegevuse: …Täiskasvanute erilised meelelahutused väikelastega, milles kasutatakse lapse ja täiskasvanu erinevaid kehaosi. Ka laulukesed-laulmised, mis neid meelelahutusi organiseerivad (Melnikov 1987, 41).

Siinne ülevaade käsitleb eesti mängitusetraditsiooni tervikuna, lähtudes sellest, et mängituse puhul on tegemist ellkõige täiskasvanu ja lapse ühise mänguga. Täiskasvanu suunab ja juhib - vormeleid, mis sageli koosnevad vaid onomatopoeetilistest hüüdsõnadest. Viimastega võib olla seostatud veel poolimprovisatsiooniline jutt.

Eesti mängitused liigitatakse traditsiooniliselt kahte suurde rühma.

1. Hüpituslalud

saadavad lapse põlve peal sõidutamist, aga ka tammutamist, jala (või kätel) kiigutamist, kõnnitamist, tantsimist - seega korrapärast rütmilist liikumist.

Rühma kuuluvad Sõit-sõit algusega ja muud traditsioonilised hüpituslaulud, millest mõnede levik võib olla lokaalne (näiteks ainult saartel tuntud tammutamislaul Timmu-tammu taadipoega). Samas on tegemist avatud funksionaalse laulurühmaga: teatud laulutüübid (eriti tantsulaulud) võivad piirkonniti või ühe pere traditsioonis hüpituslauludena kasutusel olla. Nagu hällilauludeski, võidakse hüpitamisel piirduda vaid interjektsioonidest koosneva tekstiga.

Saksa ja balti traditsioonis domineerivad "mitmeastmelised" hüpituslaulud, kus näidatakse, kuidas keegi sõidab. Eestis vastavad näited peaaegu puuduvad, hüpitamisel kasutatav tekst ja tegevus on üksteisest suhteliselt sõltumatud, regulaarsed tekstirõhud vastavad liigutuste korrapärasele rütmile.

Hüpitamisel ei ole siiski välistatud puänt ("kraavi" kukutamine) või tekstile vastav (poolimprovisatsiooniline) tegevuse arendus (sõidame kiiremini, kiiremini; munakivid! jne.), mida elavas esituses ilmselt sagedamini kohtab, kui seda arhiivikirjapanekute põhjal järeldada võiks.

Hüpitusmängude hulka kuulub ka Sile tee - auk tüüp, mille elemendid langevad kokku eespool nimetatud hüpitamislaulude improviseeritud lõpuga ja kus tegevuse käik vastab tekstile nagu järgnevas suures mängitusterühmas.

2. Mängitusteks kitsamas tähenduses
võib nimetada kõiki muid traditsioonilisi väikelapse lõbustusi.

2.1. Lapse käte või jalgadega mängimine
Siin on tuntumad mängitusetüübid Tee kakku, Tii, tii, tihane, Kuts karja. Vabamas vormis sõnastusega või paari püsivormeliga piirduvad Kuts, säh jalga!; jalatalla kopsimine ja kõditamine hobuserautamist või ka kingsepatööd jäljendades (Ptruu, rauda!,tuntud nii soome kui germaani traditsioonis); tavaliselt miilu-maalu vormeliga algav ja siit-siit-sirr/siin-siin vormeliga lõppev peopesa silitamine või/ja kaenla alt kõditamine (Miilu-maalu miisu; Hiireke, too vett). Viimastes kõneldakse kassist ja hiirest, kes on germaani ja ka balti traditsioonis tavalised sõrmedega mööda lapse keha jooksmise ja "koju" jõudes kõditamisega lõppevate mängituste tegelased.

Ka pudrukeetmist imiteerivates mängitustes on põhitegevuseks peopesa silitamine, sageli koos sõrmedele "pudru jagamisega". Üks neist on venelaenuline Harakas keedab putru (levinud ka Soomes, kusjuures Lääne-Soome variantides on pudrukeetjaks hiir - Ketola 1970) ja teine Keeda putru, Pulli naine, mida tuntakse ka töölaulu(motiivi)na (ERlA IV, 161; mängitusest on Se, Plv, Iis variante). Puusaagimise jäljendamisest lapse kätega on paar teadet, tuntum J. Erlachi variant (Tampere 1985, 378-379; sama tegevus koos lauluga Såga och dra, du och ja... on tuntud näiteks Rootsis - Ström 1968, 72).

2.2. Sõrmede, varvaste, näo- ja kehaosade lugemine
Sõrmede lugemine on üldlevinud mängituselement, mis arvatakse seotud olevat vanade uskumustega - sõrmed olid pühendatud jumalatele ja igaühel oli oma funktsioon (näit. Mersch 1884, 209-215). Eesti sõrmelugemised piirduvad valdavalt sõrmenimede loetlemisega (vt. allpool). Väga paljud nimetused langevad kokku Skandinaavia, saksa ja soome tõlke- või kõlavastetega.

Kehaosade nimetamisest (Eestis: Silm, silm, nina, suu, tiss, tiss, naba, l´uu/tussu-tuu) leiab teiste rahvaste väljaannetes vähem näiteid.

Sakslased tunnevad joonistamise juurde käivat salmi:

Pünktchen, Pünktchen (silm), Komma (nina), Strich (suu),
Fertig ist das Angesicht/Mondgesicht (ring).
Hals wie `n Pfund Schmalz (kael),
Bauch wie `n Schlauch (kõht),
Arme wie `n Hex (käed),
Beine wie `ne Sechs (jalad),
Haare in die Luft (juuksed),
Fertig ist der Schuft.
(Lewalter-Schläger 1911, 241)

Sarnaseid arendusi (nägu ümmargune kuu) kohtab paaris eesti mängitusevariandis, ilmselt on tegu hiliste kirjandusemõjuliste (?) variantidega.

Germaani rahvastel levinud näoosade lugemisel (sks. Kinnewippchen, Rotlippchen, ingl. Brow bender, Eye peeper...) on ka pikemaid versioone, kus alustatakse varvastest:

Kõik need lugemised - välja arvatud ehk varvaste lugemine - võivad kuuluda ka suuremate laste omavaheliste mängude repertuaari. Mängituste hulgast jääb välja ennustamine sõrmeküünte "õitsemise" põhjal, mille juurde kuulub eri sõrmede tähenduste loetlemine (Kiitus, laitus...), ka nööpide lugemine on pigem laste omavaheline mäng.

2.3. Pisilõbustused,
näiteks sarvlooma kujutamine peaga puksides või sõrmedega lapse suunas liikudes (Puua-puua; Puka tuleb); vaksaga mõõtmine; mokapill. Traditsioonilise lõbustava tegevuse juurde kuuluvad selles rühmas vaid vähesed kinnistunud lühivormelid. Mööndustega võib siia paigutada lapse õhku upatamise, millel on kohati uskumuslik taust ja mida saatvad lühivormelid on identsed nõidussõnadega.

*

Eesti mängitus ei ole ülearu tüüpiderohke, ent konkreetsete tekstide liigitamisel tekib, nagu lastelaulus üldse, mitmeid probleeme.

Sakslastel pole võimalik leida kahte autorit, kes lastelaule sarnasel viisil jagaksid. Tekstide grupeerimine sugulasmotiivide järgi jätaks tähelepanuta nende olemuse. Funktsioonist lähtumine viib paljudel juhtudel parema tulemuseni, ent sama tekstitüübi funktsioon võib varianditi suuresti erineda (Gerstner-Hirzel 1973, 942).

On õige, et mängituse määrab funktsioon, ent edasine jagamine ühelt aluselt - näiteks mängutegevuse järgi - ei ole läbiviidav. Kui järgmiseks vältimatult arvestatavaks tunnuseks oleks kuulumine hüpituslaulude või muude mängituste sekka, viiks just see lahku samatüübilisi tekste. Teisest küljest aga ei moodusta ka tekstid selgepiirilisi tüüpe. Nagu lastelauludes üldse, liidetakse mängitustes sageli ühte erineva päritoluga tekstimotiive, sealjuures sisulist terviklikkust taotlemata. Tekstid jäävad pigem assotsiatiivseks, tihti kõlakujundeil põhinevaks sõna(~värsi)mänguks. Kuid igal mängitusetüübil või -rühmal on oma tunnuslikud lühivormelid, mis tihtipeale on seotud kindla tegevusega. Neist lähtumine aitab mõnel puhul koondada kirjut variantidekogu sisuliselt kokku kuuluvateks rühmadeks.

Näiteks üks tekstirühm, mida ühendab pilli imiteeriv onomatopoeetiline algusvormel piu-piu-piu / ämm-piu-piu, järgnevate püks jalga ja/või härjapilli-motiividega. Tekste tuntakse eelkõige hüpituslauludena, lapse hüpitamist nende saatel nimetataksegi piutamiseks. Samas on härjapill üks mokapillimängu (ka huulepill, viripill, virr, tatraveski; instrumentidest on mokapilliks nimetatud parmupilli - Tampere 1975, 12) nimetusi:

Nägu pandi lapse lähedale. Tõmmati sõrmega enda alumist huult, tehes põrisevat häält ja lauldi:

Umb-urr-urr härjapilli!

Umb-urr-urr härjapilli!

ERA II 108, 81 (196) < Kuusalu - A. Kronström (1937)

Ärjapill.

Ämm-biu-biu-biu ärjapilli,

püks jalga,

kalits kõrva

ja mamm sisse.

Loetakse seda salmi alumist huult võristades.

ERA II 122, 366 (62) < Paide - H. Neumann (1936)

Härjapill on Tampere andmetel üks putkepilli nimetusi (Tampere 1975, 15). Torupillihäält on samuti võrreldud härja möirgamisega (mõistatus Härg läheb möirates mäele... - Tampere 1975, 21), ent härjapilli ajamine võib tähendada ka igasugust põriseval madalal toonil valju joru ajamist:

Härjajoru - `laulava, lällutava'. Karjan õllen lastel mitmakesti suu vastatsigu kokku pantu, egäüits a'ab oma joru, tu omgi ärjäjoru. KKI, KS < Nõo - A. Kivi (1976)

Pilliimitatsioonile ja lastelauluna esitatavatele tantsu-(labajalavalsi-)lauludele on iseloomulik talupojatööde temaatika:

Vahest isa mõnel õhtul, kui tal oli töölt tulles aega, võttis meid põllule /põlvedele/ ja ajas siis härjapilli. Ja seda ta laulis ka sagedasti veel oma lastelastelegi. See härjapill käis nii, et ta vilistas ise sealjuures ja ajas mokad torusse, siis oli justkui härjapill. Mina vast nii jämedalt ei saa.

- Aga kas niisugune härjapill oli ka olemas? - Võib-olla. Minu isa oli rohkem kandlemängija ja lõõtsapilli puhuja või mängija. Ja, aga ärjapilli temal ei olnud... RKM, Mgn. II 1104 b < Tori - H. Tampere (1965)

Laulutekst võib piirduda kõlakujunditele ja tähendusmängule rajatud "pillide" loeteluga, mis sobib jonniva lapse pilkamiseks:

On ka versioon, milles jonnivaid lapsi hirmutatakse, "härja jorul" näib seejuures olevat topelttähendus - kas lapse jonnijoru või last hirmutav loomahääl:

Kui lapsed jonnisid, üteldi Lilastveres

Nagu juba öeldud, ühendab toodud näiteid tegevus ning paar lühivormelit, mis seonduvad erinevate tekstimotiivide või pikemate tekstidega.

Näiteks sellest, kuidas sobivat märksõna sisaldav, millegagi inspireeriv värss või värsirühm võib olla iseseisev poeetiline tervik ja samas põimida enda ümber mitmeid erinevaid motiive, võiks olla ka lastelaul-mäng-mängitus Tii, tii tihane. Mängituse või laste omavahelise mängu tunnusmotiivideks on algusvärss oma paralleelvärssidega ja lõpuvormel (Üle metsa -) vurr!

Tii, tii tihane, vaa, vaa varblane värsipaar esineb mitmetes eesti, soome, karjala ja ka vepsa laulutüüpides, kus kõneldakse lindudest ja mis kuuluvad põhiliselt lasterepertuaari. (Ometi ei ole Tii, tii tihane M. Kuusi arvates "ühissoome lastelõbustus", vaid hiljem tekkinud Eestist või Edela-Soomest lähtunud laulutüüp - Kuusi 1963, 367.) Lätis tuntakse sarnase algusega lastelaulu, mille sisu (kus pesa - pesa tamme otsas) langeb kokku pigem soome ühe Tii, tii tihane versiooni ja eesti ahellaulu Liiri-lõõri lõoke variantidega (Latvju tautas daias 1928, 668-669).

Eestis liitub motiiv kõige sagedamini Lindude õlu ja Liiri-lõõri lõoke tüüpidega - need tekstid võivad mängituses tavapärasele algusmotiivile järgneda, kusjuures käsi liigutatakse rütmiliselt üles-alla terve teksti vältel ja lõpp on jällegi tavaline vurr! saatel käte õhku tõstmine. Analoogilist lõppu võib muide leida vene Ëàäóøêè ja sellest mõjutatuna muude vene mängitusetüüpide variantides (Vorobishki:"Prrr!" Poletelei, poleteli! Na golovku Dime seli. - Melnikov 1987, 176). Muud kirjanduslikest variantidest mõjutamata, just Lõuna-Eestis levinud tekstimotiivid, on omavahel lõdvalt seotud mängulised: alt ära agane; osta mulle hobune; hobu / raud nina nõgine / nina otsan nõgene; orav läks kuuse otsa.

Väikelastega seotud folkloori liigitavad eri rahvaste uurijad erinevalt. Kuidas seda tehakse, ei sõltu ilmselt ainult teadlaste, kogujate ja väljaandjate suvast ja teaduse traditsioonidest. Mängituste liigitus publikatsioonides peegeldab suurel määral ka rahvapärast liigitust ja toob esile iseloomulikumaid pärimuseosi.

Hüpituslaule peetakse iseseisvaks mängitusterühmaks nii germaani (sks. Kniereiterlied, -reim, neile liidetakse kiigutamis- ja tantsulaulud - Schaukel-, Tanzlied; ingl. (jog-along) knee song) kui ka balti (läti jadinaana, leedu kykavimai) lastefolkloori käsitlustes (Gerstner-Hirzel 1973, 952; Wb 1955, 410; Opie 1958, 18; Vitoli 1971, 177; Reidzane 1995; Jokimaitiené 1970). Reeglina tuuakse eraldi välja loetlemised (sõrmede, näoosade) ning mängud lapse käte ja sõrmedega, saksa ja balti uurijad võivad omaette rühmana esitada näiteks silitamis- ja kõditamismänge.

Idapoolne (vene) liigitus lähtub muudest tunnustest. Mängitustel puudub ühtne termin, neid jagatakse kaheks lapse vanusest lähtudes - terminiga pestushka (tlk. hoidja lauluke) tähistatakse juba imikueas lapsele sobivaid meelelahutusi; poteshka(tlk. nali) on kohane suuremale lapsele, kes juba midagi taipab, u. 2. eluaastast alates. Milliseid mängitusi ühte või teise rühma paigutatakse, vaheldub autoriti. Üldjoontes näib pestushka olevat seotud (rütmiliste) liigutuste, massaazhi ja liikumisega - see on imikuea "võimlemine", lapsele püstitõusmise ja kõndimise õpetamine; poteshka'ks võib pidada keerulisemaid meelelahutusi veidi suurema lapsega, kes mängu sisust juba aru saab. Mainitakse ka, et just pestushka on seotud loitsuga - nagu hällilauludeski, on tekstide põhimotiiviks lapse kasvamise ja arenemise soovimine. Lapse veega ülevalamisel öeldud sõnade ja valuvõtusõnade kohta kasutab M. Melnikov terminit zagovorõshutki(lausumine-nali) ja liidab need pestushkade'dele; ka V. Anikin nimetab eraldi neidsamu loitse, mida ta nende algse maagilise sisu kadumise tõttu pestushka'de hulka liigitab (Melnikov 1987, 41; Anikin 1957, 96).

Vene materjalis tulebki eesti omaga võrreldes esile ainult imikuikka sobivate hellituslaulukeste olemasolu, näiteks üks lapse silitamise juurde kuuluv lugemine, milles leidub rohkesti deminutiive:

Eestis ei ole ainult imikutele kohaseid mängitusi võimalik eristada. Teatavad loitsud seevastu on mõeldud küll üksnes imikuealistele. Pikemates loitsutekstides (näiteks vihtlemissõnad) leidub ka mängulisi ja naljatlevaid motiive, hellitussõnu enamasti mitte.

Ka saksa traditsioonis on analoogilisi lapse hooldamise ja lohutamise juurde käivaid ja ka laste endi poolt loomadele ja loodusnähtustele (näit. tigu, lepatriinu, vihm) loetud loitsulaadseid värsse liigitatud lastelauludeks ja esitatud mängitustena (Koselieder) ning lapsekasvatus- ja laste looduslauludena (Pflegereime; Sonnen- und Regenlieder, Ansingen der Tierwelt - Wb 1955, 410; Gerstner-Hirzel 1973, 952; Lewalter-Schläger 1911; Wehrhan 1909, 17-25). Väikelapsega tegelemise juurde kuulub saksa lastetoavärssidest veel rühm mitmeid igapäevatoimetusi saatvaid didaktilisi laule (Pflege- ja Zuchtreime), mille seas leidub nii mängulisi salme ärkamise ja riietumise jmt. juurde kui ka sarnast meie õpetusi-käske-keeldusid edastavatele vanasõnadele ja kõnekäändudele. Näiteks söömisega seotud laulukesi:

Kui laps ei tule õigel ajal lauda:

Kui lapse kõht täis sai:

Saksa ja vene lastetraditsiooni kajastav uurimuslik materjal ja väljaanded on olnud mulle kõige kättesaadavamad, seepärast kõrvutasin siin eesti pärimust just nende rahvaste omaga. Tüübitasandil on suur osa meie mängitustraditsioonist ühest või teisest kultuurist mõjutatud. Sellele vaatamata jäävad eesti väikelastega seotud pärimuse üldine struktuur ja põhijooned neist rahvastest mitmeti erinevaks. Kõigepealt võib saksa, vene ja eesti pärimust võrreldes tähele panna, et algselt maagiliste vormelite ümberkujunemisprotsess, mille käigus need vormelid profaneeruvad ja omandavad mängulise iseloomu, on neil rahvastel toimunud eri teid pidi ja jõudnud eri järku. Mõlema suure rahva lastetraditsiooni kujunemist on oletatavasti mõjutanud rikkama rahvakihi ja seega elukutseliste lapsehoidjate ja nende ameti juurde käiva pärimuse olemasolu. Iseäranis saksa pärimust mõjutavaks oluliseks teguriks võiks olla rohke ja kättesaadava trükikirjanduse eeskuju, mis sundis ka kasvatusvaldkonda kuuluvat poeetilisteks tekstideks vormima.

Küsimusele, kas mängitused kuuluvad kõigi rahvaste pärimusse, võib vastata vaid oletamisi. Hällilaulud on vaieldamatult universaalne ¥anr, ent mida tehakse hällilauluealise lapsega tema ärkveloleku ajal? Väike laps on oma iseseisvuse-eelsel perioodil kõigis ühiskondades erilist kaitset vajava olendi staatuses, kuuludes ise osalt veel teispoolsusse - sinna, kust ta tuli - ja olles kättesaadav sealt lähtuvatele (kurjadele) jõududele. Üks lõplikult "tavalise" inimese staatusesse jõudmise märke on kõne täielik omandamine. Väikelapse eri staatusest nganassaani kultuuris kõnelemahakkamise perioodil on G. Grateva kirjutanud: "Arvati, et väiksed lapsed, kes vaevalt kõnelema olid hakanud, võivad tuua ka erinevaid andmeid tavalistele inimestele nähtamatust maailmast. ... Kõnet kuulati hoolikalt, püüdes selles tabada mingeid teateid inimestelt, kes sel ajal jahil, kalal, kodust kaugel viibisid." Kõne omandamine olulise eapiiri tähisena peegeldub näiteks uskumuses, et laps, kes sureb enne kõnelema hakkamist, võib varsti samas perekonnas (suguvõsas) uuesti sündida (Grateva 1988, 51). Kaitset vajava olendi staatus tingib rohkete lapsega seotud maagiliste toimingute ja sinna juurde kuuluvate lausumiste olemasolu. Vabalt kõnelema hakkamine langeb lapse arengus kokku ka suurema iseseisvusega ja eakaaslastega parema kontakti saavutamisega, seega laste omavaheliste mängude maailma lülitumisega.

Põhjarahvaste uurijad on kirjeldanud, et ärkveloleku ajal tegelevad ema ja kodakondsed imikuga igal võimalusel, püüavad tema tähelepanu, kõnelevad lapsega ja hoiavad teda süles. (Grateva 1988, 47; Aleksejenko 1988, 30 jt.). Oletatavasti kuuluvad sinna juurde traditsioonilised lapse lõbustamise viisid, mis võivad piirduda lihtsa tegevusega, ent tegevuse juurde võib kuuluda tavapäraseid kujundlikke ütlemisi ja seega olekski tegemist juba mängitustega. Lapse lohutamiseks on näiteks kettidelt üles tähendatud mängitusele väga sarnane pärimuskild: viieaastase Dahõli ema kiigutas teda rahustavalt süles, lausudes laulval toonil: "Põder läheb..., põhjapõder läheb..." Ta loetles erinevaid loomi, aga lõpuks ütles ootamatult: "Dahõli isa läheb!" Laps naeris ja unustas kurvastamise põhjuse (Aleksejenko 1988, 30).

Eelneva põhjal võime viidata kahele lapsega seotud pärimusvaldkonnale, mis oma välises vormis kohati ka ühte langevad - lapsega seotud maagilised toimingud koos juurdekuuluvate lausumistega ja puhtlõbustav tegevus koos mängulise-kirjeldava tekstiga.

Mängituste tegevustiku aluseks ongi rida universaalseid väikelapse lõbustamise viise: õhkutõstmine, igal viisil kiigutamine, lapse kehaosade loetlemine, käte kokkupatsutamine, kõditamine. Lastelaulude, sealhulgas ka mängituste teemaderingi kuuluvad kõikjal (kodu)loomad-linnud, lapse suhe pereliikmete ja teiste inimestega, talle tuttavad kodused tööd.

Eri rahvaste mängitustes kohtab neid mänguelemente erinevates kombinatsioonides, erineva sisu ja kompositsiooniga tekstidega.

Näiteks lapse sõrmede lugemine. Meil on kõige tavalisem sõrmede järjestikune nimetamine neid puudutades. Soomes tuntakse ka sü¥eelist lugemist:

Seal kaela käänamine on germaani lastelauludes (mängitustes) üsna sagedasi motiive. Näited Rootsist ja Saksast:

(Armas ema ja isa, laenake mulle veidi jahu ja soola, sest homme kavatsen ma tappa oma väikese kuldi. Piip! - Ström 1968, 70).

Saksa traditsioonis, kus leidub ka otsene vaste soome näitele, on muidki sarnase ülesehitusega sõrmelugemisjutte:

Mordva variandis järgneb suhteliselt iseseisvale sissejuhatusele, milles peopesa silitades loetakse lapse hellitusnimesid, pereliikmete loetelu:

Täiskasvanu võtab lapse vasaku peopesa ja silitab seda parema käe nimetissõrmega, sõnades:

Siis hakkab ühekaupa lapse vasaku käe sõrmi puudutama:

Pereliikmete loetlemist kohtab haruldase variandina näiteks soome ja rootsi sõrmelugemistes. Eestis võiks Essike, emmike tüübist otsida pereliikmete nimetusi. Selle lugemise kõigis variantides nimetatakse väikest sõrme (väikseks) pojukeseks:

Sõrmenime': Isokõnõ, imokõnõ, tirdi mulku, varva mulku, pis-pojakõnõ. H II 9, 904 (4) < Urvaste - G. Seen (1888)

Teiselt poolt sarnaneb nimetatud tüübi algus liisutuslugemise algusega, näiteks Eesike, teesike, mida on kasutatud ka sõrmede nimetamisel.

Kahes teadaolevas variandis (Rõu, Kod) loetakse üles terve pere:

See isake, see emake, see pojake, see tütreke, see kikakaka kivipuuke. E 70 438 (26) < Kodavere - A. Tubin (1930)

Esitatud paralleelid viitavad pigem pereliikmete nimetamisele kui universaalile, mis oletatavasti on tuntud paljude rahvaste traditsioonis.

Mordvas võib pereliikmete nimetamine üle minna ka sõrmede tööde loeteluks. Siin võiks otsida järneva tuntud vene mängitusetüübi mõju:

Ka Eestis võib leida üksikuid variante, kus sõrmede töid loetletakse:

Teises üldtuntud vene mängitusetüübis Harakas keedab putru leidub sarnane puuderaiumise-(sauna)ahju kütmise motiiv, ent tekst on järjepideva sü¥eelise arenguga ja sisu mängitakse lapse sõrmede peal läbi - sõrmede puudutamisele lisandub jällegi peopesa silitamine, vahel lõpus ka kaenla alt kõditamine.

Moldaavlastel on sõrmede loetlemine kombineeritud puskimise imiteerimisega - lõpus liigutakse käega lapse poole:

Mõnda looma või lindu kujutades sõrmedega lapse poole liikumine, lõpuks kõditamine on omakorda üks levinud mängituseliike.

Vene ja ka eesti materjalis imiteeritakse sarvlooma tulemist, venelastel kindla värsivormis lugemise saatel:

Eestis saadab imitatsiooni üksnes interjektsioonide rida või paarisõnaline vormel (Puua-puua...; Puka tuleb...; Kõdisokk tuleb...). Soomes imiteeritakse kulli:

Sedalaadi uitamisi ühtlaadi tegevuse ja tegevuskombinatsioonide juurest teiste juurde võiks lõputult jätkata. Eelnev andis ehk mõningase ettekujutuse mängituste struktuurist ja kujundimaailmast. Paralleelvariandid aitavad sageli ka eesti materjalis orienteeruda, eriti kui on tegemist väheste variantidega hajusamate mängitusterühmadega.

Mängituse ¥anripiiride määratlemisel tekib küsimus mängituse ja loitsu omavahelistest suhetest. Sellest, et väikelapse staatusest tuleneb temaga seotud maagiliste toimingute rohkus, oli eespool juba juttu. Loitsu võib ilmselt pidada ka üheks mängituste allikaks - neid kahte ¥anri ühendab lapsele suunatud tegevus koos juurdekuuluva tekstiga, eristab aga funktsioon. On loomulik, et kui maagiline funktsioon kaob, võib tegevus koos tekstiga siiski käibele jääda. Võib vaielda selle üle, kas näiteks kõige tuntum lapsele loetud loits Varesele valu on tänapäeva traditsioonis oma maagilise funktsiooni kaotanud, kuid mänguks ma teda siiski ei loeks. Kui loitsudena käsitletakse kõiki muid lapsele suunatud lausumisi - veega ülevalamisel, vihtlemisel jne. -, pole põhjust nendega sisuliselt ühte rühma kuuluvaid valuvõtusõnu loitsude seast välja arvata.

Mängituse ja loitsu piirimaile jääb lapse õhku tõstmine (upatamine). Iga millegi või kellegi ülestõstmisega võidakse taotleda kasvu ja edenemist. Lapse õhkutõstmisel on öeldud: Pikaks, pikaks!; Kasva suureks!; Suureks, pikaks! jne. Ka sel juhul, kui lapse õhkutõstmisel loetakse pikemaid poeetilisi tekste - näiteks vene, ka mordva traditsioonis -, võib neis viidata lapse kasvu maagilise mõjutamise võimalusele. Mordva tekstide tüüpmotiive on lapse kasvamine sügiseni (Maake kasvab /välja/ sügiseks...), milles E. Tarakina näeb lapse kasvu ja leivavilja valmimise suhtestamist (Tarakina 1971, 27). Vene variandis kirjeldatakse piruka kerkimist:

Õhkutõstmine võib olla seotud kindlate tavadega - teade setu varrukombestikust:

/ristimine Värskas/
... Tulti /kirikust/ kodo, viiti lats lavva taadõ, hüpäti üles, et nii suurõss ja nii pikäss. Sis anti imä kätte. RKM II 290, 505/7 (8) < Setu - E. Tampere (1972)

või toimuda täpselt määratletud situatsioonis - leivaahju ees:

Kui leib ahju pandud, tösteti laps üles ahju ees, nuusutati ja öeldi: "Juuli toa lage, kakud ahjulage!" RKM II 88, 348 (22) < Mustjala - E. Tampere (1959) (Vrd. vene variandiga.)

Kui laps suurele inimesele midagi annab:

Et laps kasvaks pikaks ja tubliks, on kõikjal laialt levinud komme: kui laps pakub suurele inimesele mõnd eset, siis tuleb see võtta vastu, laps ise üles tõsta, üteldes: "Pikaks, pikaks!" Siis laps kasvavat hästi suureks. ERA II 139, 436 (53) < Põltsamaa - J. Lääts (1938)

Järgmises näites ei ole esitussituatsioon täpselt ette kirjutatud ja tegevuse võimalikku maagilisse sisusse suhtutakse ebamääraselt:

/Küsitleja:/ Aga kas niiviisi õhku üles hüpitati? Niiviisi kõrgele visati? Kas siis ka midagi öeldi?

- Ah niimoodi jah, ülesse lakke. Ei öeldud eriti midagi. Noh, mis keegil tuli meelde midagi ja... "Kasvad suureks!" ja "Nii suureks!" ja... Ükskõik, mis talle öeldi. RKM, Mgn. II 4400 (86) < Laiuse - K. Peebo (1992)

Eesti mängitusetraditsioonis ei saa välja tuua iseseisvat imikuea lõbustuste rühma (nagu on vene pestuka'd), aga imikute füüsilise aktiviseerimise ülesannet on neile sobivate mängituste kõrval täitnud ka loitsud. Vastsündinule ja imikule mõeldud loitsude juurde on kuulunud imikuga "võimlemine" ja hellitused - näiteks lapse vastaskäe ja -jala selja taha kokku painutamine (koos muus´utamise ja vahel kasvu ja tervist mõjutavate sõnadega).

Vanasti viidi lats sanna. Lats oli selili süles. Siis sirutati välja paremat jalga ja pahemat kätt, pahemat jalga ja paremat kätt (vaheldumisi). Seejuures tehti huultega suudlemisliigutusi: Tup! tup! tup! On arvatud, et siis laps kasvab ruttu suuremaks. ERA II 78, 446 (153) < Paistu - R. Viidalepp (1935)

Ka lapse mõõtmisel (kaalumisel) on olnud selge maagiline tähendus - sellega püüti parandada liiga palju nutvaid lapsi, soodustada kasvu ja vaimset arengut ning kaitsta kurja (näit. kaetamise) eest:

Vassatamine.
Mõõdetas vassaga last risti tõse käega üle, et vana juudas kassu kinni es panes, om haige, siis tõstetas lats üles jalgupitte, vassatetas /---/ H II 45, 38 (9) < Kanepi - J. Väggi (1892)

Vaksaga mõõtmist on toimetatud ka lapse lõbustamiseks ja siis võib puändiks olla tüüpiline mängituselement - kõditamine:

Lapsele üeldi, et: "Mitu vaaksa sa pikk oled?" Varba otsast hakati mõetma ja kui sain sinna naba piale, siis: kõdi-kõdi... RKM II 415, 356 (17) < Haljala - J. Oras (1989)

Peale loitsu on mängitus väga tihedalt põimunud laste omavahelise mänguga. Eesti traditsioonis on nii mängitusena kui laste omavaheliste mängudena tuntud näiteks lugemised - sõrmede ja näo-(keha-)osade lugemine - ning Tii, tii, tihane tüüp. Ka selja peale joonistamist (Postid, traadid, elekter vmt.), mida lapsevanemad oma koolipõlvest mäletavad, tehakse väikelapsele. Nii Soomes kui Eestis on mängitusena tehtud sõrmepüüdmismängu (Eestis Hobuse/härja jootmine):

Kokkuvõtteks

Mängitus on täiskasvanu mäng väikelapsega, mis koosneb traditsioonilisest mängutegevusest koos sinna juurde kuuluva poeetilise (lauldud või loetud) teksti või kinnistunud lühivormelitega. Tänu sünkretistlikule loomusele ja teatavale piiri- või ¥anridevahelisele positsioonile ühendab mängitus endas hälli- ja muude lastelaulude, mängude, loitsude ja nendega kooskäivate maagiliste toimingute elemente. Üsna tavaline on, et mängitustena kasutatavad tekstid või tekstimotiivid esinevad mõnes muus funktsioonis iseseisva lauluna või laulu koostisosana. Just lõbustava funktsiooniga tegevuse olemasolu määrab mängituste ¥anrilise kuuluvuse. Mängituse funktsiooni ja tegevusega on olemuslikult seotud lühikesed teksti tunnusmotiivid, mis sageli annavad edasi tegevuse sisu, kasvõi lihtsate onomatopoeetiliste lühivormelitena.

Tegevustiku ja teksti seotuse astmelt jagunevad mängitused kahte rühma. Mängituste tegevus võib vastata teksti sü¥eelisele arengule, kusjuures tekst on kas värsistatud või koosneb lühivormelitest ja neid siduvast jutustavast osast. Teine suur rühm tekste on mängutegevusega lõdvemalt seotud, kuna tegevus koosneb ühetaolistest rütmilistest liigutustest nagu hällilaulude puhulgi (näiteks hüpituslaulud, Tii, tii tihase käte üles-alla liigutamise osa). Sellised tekstid on sageli mosaiiksed, sisaldades mitmeid erinevaid motiive või koosnedes kõla- ja rütmikujunditele rajanevatest nonsenssvärssidest. Selles mängitusterühmas kohtab tihti ka teiste laulu¥anride tekste.

Väikelapsega tegelemine on normaalne ja paratamatu kõigis kultuurides, ka on lapse lõbustamise viisid isetekkivad ja põhijoontes kõikjal ühesugused. Kohalik traditsioon vormib universaalsed mängituste tegevuselemendid ja temaatika ainukordseks tüübikogumiks. Eriti tekstitasandil on määrav kohalik (laulu)pärimus. Siiski võib vähemalt eesti materjalis osutada rohketele paralleelidele kõigi naaberrahvastega. Nagu paljude muudegi folkloorinähtuste puhul, eristuvad lääne- ja idasuunast lähtuvad kultuurimõjud, mis reeglina on jõudnud samadest suundadest ka meie lõuna- ja põhjanaabriteni. Siiski on eesti rahvapedagoogika, aga ka üldine kultuuritaust piisavalt erinevad naaberrahvaste omast, vermimaks omanäolist, tundeavaldustes tagasihoitud (vähemalt otsesõnalisest hellitamisest hoiduvat), arhailist poeetilist traditsiooni ja maagilist pärimust säilitavat väikelastefolkloori.

Aleksejenko, J. 1988. Rebjonok i detstvo v kul'ture ketov. Traditsionnoje vospitanije detei u narodov Sibiri. Leningrad, 9-37.

Anikin, V. 1957. Russkie narodnõje poslovitsõ, pogovorki, zagadki, detskii fol'klor. Moskva.

Bejeshu, N. 1980. Vospitatel'noje znatshenije detskogo fol'klora. Kishinjov.

ERlA 1969-1974. Eesti rahvalaulud. Antoloogia. I-IV. Toim. Ü. Tedre. Tallinn.

Gerstner-Hirzel, E. 1973. Das Kinderlied. Handbuch des Volksliedes. Band 1/I. München, S. 923-967.

Grateva, G. 1988. Sotsializatsija detei i podrostkov v traditsionnom obshtshestve nganassan. Traditsionnoje vospitanije detei u narodov Sibiri. Leningrad, 38-62.

Jokimaitiené, P. 1970. Lietuviu liaudies vaiku dainos. Vilnius.

Karahka, H. 1980. Lennä, lennä, leppäkerttu. Helsinki.

Ketola, I. 1970. Suomalaisille ja venäläisille yhteisiä lastenrunoja. Helsinki (käsikirjaline seminaritöö).

Kuusi, M. 1963. Keskiajan kalevalainen runous. Suomen kirjallisuus I. Kirjoittamaton kirjallisuus. Keuruu, s. 273-397.

Kühn, M. 1910. Macht auf das Tor. Alte deutsche Kinderlieder. Düsseldorf & Leipzig.

Latvju tautas dainas. Latvju tautas daias. I. 1928, Riga.

Lewalter, J. & Schläger, G. 1911. Deutsches Kinderlied und Kinderspiel. In Kassel aus Kindermund in Wort und Weise gesammelt von J. Lewalter. Abhandlung u. Anmerkungen von Dr. G. Schläger. Kassel.

Lipponen, U. 1985. Kuukernuppi. Vanhoja ja uusia lastenloruja. Tampere.

Melnikov, M. 1987. Russkii detskii fol'klor.Moskva.

Mersch, K. 1884. Die Luxemburger Kinderreime. Luxemburg.

Opie, I. & P. 1958. The Oxford dictionary of nursery rhymes. Oxford.

Reidzane, B. 1995. Latvian Jadinaana Songs in the Context of Other Nursing Songs. Nordic Yearbook of Folklore. Vol 51, pp. 143-153.

Ström, F. 1968. Visor, ramsor och andra folkrim. Stockholm.

Tampere, H. 1958. Eesti rahvalaule viisidega III. Tallinn.

Tampere, H. & E. 1985. Vana Kannel V. Mustjala regilaulud. Tallinn.

Tarakina, E. 1971. Mordovskii detskii fol'klor. Saransk.

Vitolin, J. 1971. Latvieu tautas muzika. Bernu dziesmu cikls. Beru dziesmas. Riga.

Wb 1955: Wörterbuch der Deutschen Volkskunde. Stuttgart.

Wehrhan, K. 1909. Kinderlied und Kinderspiel. Handbücher zur Volkskunde. Bd. IV. Leipzig.