1) Kasemahl oli vanal ajal igakevadine jook. Seda joodi värskelt kohe kase alt tuues ja tehti ka kaljaks. Kui mahlakalja taheti teha, siis lasti mitme kasele augud sisse ja korjati niipalju mahla, kuipalju käijaks tarvis läks. Mahl pandi patta kadakatega koos keema, keevalt valati või tõsteti kapaga astjasse linnasejahude peale, nii et paks pudru sai, Kaljaastjale pandi ,,põhi paika", see on õlevihk seoti sidemega kinni, naga pandi vihust keskelt läbi, sideme alt, ja keerati õled kahekorra kõvaste vastu astja põhja; pealtpoolt sideme õlge otsad keerati niisama kahekorra vastu alumisi otsi, ja see oli kalja põhi. Selle põhja peale pandi see märjakstehtud linnasejahu segu ja valati keeva mahla peale. Kui õlut ka taheti võtta, siis kui raba oli natuke aega saand immida, lasti alt vedelat välja (õlevihk oli kurnaks, et raba läbi ei tule). Mis selge ja magus oli, pandi virdeastjasse jahtuma, ja kaljaraba peale pandi uueste keeva mahla, mida jällegi immida lasti, et rammusam saaks. Kuipalju keegi tahtis õlut saada, niipalju ta virde jäuks võttis, ehk teisiti öeldes, kuipalju rammu raba välja andis, niipalju sai õlle jäuks võtta. Kui õlle jägu võetud, siis täideti kaljaastjas mahlaga täis, kaeti pealt paksu riidega üle ja teisel homikul oli hapu maitse sees. Virdele, kui ta paraja soojuseni on jahtunud, pannakse pärm peale ja lastakse käärima minna. Õllele peab umalaid juure keetma, ilma nendeta läheb hapuks. Kui umalaviha liiga vähe, läheb ikkagi hapuks, aga on algul väga hea magus jook; kui on humalaviha liig palju, siis saab viha ja kange jook. Ka tuleb pärmi sissepanemisest ja õlle käitamisest: kui õlut läheb külma käima, siis ta on hea ja rammusa maitsega; läheb õlut sooja käima, siis ta läheb vihaks ja lahjaks; saab õlut liiga välja käia, läheb nii lahjaks ja kibedaks nagu humalavesi. Külmakäijal õllel on valge peenike vaht peal, soojakäijal õllel suure vullidega pruun vaht. Kui õlut käies keema läheb, siis ta läheb lahjaks nagu vesi, ainult õlle värv on veel alles.
Ka olla mahlakal'la teistviisi tehtud. Mahl pandud ankrute sisse ja linnaseleiva tükka ka sinna juure, siis peetud kõvaste hinge all; küll olnud siis hea magushapu kali. Kui liiga hapuks läind, pandud mahla juure. Kui heaste hinge all saand hoitud, siis seisnud pea aasta läbi hea. Kui kased juba oksendama hakkavad, siis mahl ei kõlba enam kaljategemiseks.
Kasemahla saab siis, kui maa kevade sulaks läheb ja kasejuured sulad on; külmetand juurtega kask ei anna mahla. Tehakse puust tila. Üks ots on oherdiaugu-jämedune, millega kasele auk sisse lastakse. Sellest otsast puuritakse peenike auk läbi, mõne tolli pikkusest ümmargusest otsast, mis läbi puuritud, - see on kase auku pandav ots. Pikk tila on lõhastud puu, millel soon sees. Sealt jookseb mahl tila otsa, kus all ämber, kauss, pütt või mis nõu tahes seisab. Kui kasele oherdiga auk lastakse, siis esmalt tuleb mahla üsna sirinal välja, pärast tilkhaaval; alguses tilgub kiireste, pärast jääb ikka pikalisemaks, kuni viimaks üsna vaheks jääb ja veel vahust vedelikku tuleb, - siis seda öeldakse kase oksendamiseks. Mahlaaega on kolm-neli nädalat. Kui juba pungad hiirekõrvu lähevad, siis jääb mahlajooks ära. On kevade vilud ilmad, siis ka mahlaaeg pikem. Sooja ilmadega tulevad kaskel rutem lehed peale, ja sellega lõpeb mahlajooksmine. Magusa mahlaga kaske vaadatakse okstest: allapoole rippuvate narmasokstega kaskel on magusam mahl kui püsti-okstega kasel. Mida külmem tali, seda magusam on kevade kasemahl. Kui on tali sula ja vähese külmaga, siis kasemahl tuleb vesine ja vähe magus. On ka vahtrapuudest mahla lastud, aga neid puid kasvab vähe, siis ei ole neist midagi eriti teada.
Vanal ajal, kui suhkrut vähe oli ja talurahvas seda ei jõudnud osta, siis olla mahlast siirupit keedetud. Nelja-viie-ämbrine pada pandud mahla täis ja keedetud niikaua, kui sest veel paar toopi paja põhja jäänd: siis oli kõik vesi välja aurand ja pruun veniv siirup veel, mis hästi magus oli, paja põhjas. Seda hoiti alal kindla nõu sees, kas savipotis või mis riist kellegil selletarvis oli.
ERA II 260, 42/6 (4) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. - Emilie Poom (1939).
2) Kevade, ku see vana kuri külm ja tema tendsik lumi suu-silma äbü täüs saave ja linde laulu kuultan oma teed pühive, jõed ja ojad oma kõva kasuku ümmert ärä viskave ja mede kuuldsad kontsertiandjad konnad oma kaane alt vällä laseve tulla, ku pehme tuul külmä kähen äräroidunu puuokstest kohisten läbi puhkab ja ega ladva tipust lehenopsid vällä aab, - sis saame me looduse käest ka üte siantse joogi, kedä meil egäl aasta-aal mitte saia ei jole, aga üits neist kige tervemidest jookest inimese tervisel om, just nagu allikuvesi, - see jook om puumahl. Mahla om kevade küll ega puu sehen, aga egäüits ei joose mitte ninda ku kasel ja vahtrel. Vahtrel om ta küll pailu magusem ku kasel, aga vahtrid om mede maal õige vähä, ja kellel neid ka om, sellel om esi oma aian kasvated, temä ei taha ka mitte oma kallist puud tühja mahla peräst ärä raisate ega tila ala laske. Selleperäst iki se va kahar kask oma verege piab kik mahlaimustajade jooginälgä kistuteme. Mahla tarvitemine jääb nüidsel aal ka õige vaiksess, pal'lat mõned makjad perenaised ei taha kevädelt ilma mahlate eläde saia, nevä laseve ka veel kasel tila ala laske. Vanast olli mahla tarvitemine peris egäpäeväne asi. Selle tarvis olliv kased vällä otsit, kellel just ää mahl olli, sest egäl kasel ei jole suguki ää mahl. Mahlakased olliv ka juurest ninda purus last, et tast viimäti midägi enäm es saa, - kik olli ohertig purus last. Kige parem mahl om siantsidel kaskel, kesni kõrge kinke pääl ja mägede otsan kasvave. Lõigun ja vesitse maa sehen kasujidel kaskel om vesine mahl. Mahl om õige terve ja ka jooginäl'lä kistutaja joomaaig. Vanast kanneti tad paarige mõtsast kodu ja joodi nindasammuti, nagu nüid õlut juuas. Ku mahla õige pailu olli, sis panti tad ka taari pääle. Mahlataar ei jole mao poolest küll mitte siante, nagu nüid linnassetaar om: või temäl nu iva ramus om, aga vanast olli ta ää küll, või vanast nu mõni paremed taari kaia sai, nagu nüid ega päe juuvas. Kui mahl juba ärä kaob, sis tekkub puiel koore ala vedel pudrukõrd, ja see om mähk.
H II 22, 167/70 (4) < Halliste khk., Kaarli v. - P. Ruubel-Kõrnitse (1888).
3) Kasemahla tarvitati peamiselt joomiseks ja kalja valmistamiseks. Salaja lasti mahla ka riigimetsast, istutades lastava puu ette võsa ja tehes muid varjendeid. On last kase, vahtra ja pihlaka mahla.
ERA II 269, 374 (6) < Häädemeeste khk., Orajõe v,, Räägu k. - M. Mäesalu, < Hendrik Järv, 14 a. (1940).
4) Kasemahla tarvitati peamiselt joomiseks, ka söögikeetmiseks, ja noored neiud pesid mahlaga nägusid, et suvel nägu ei pruunistuks. Suveks pandi mahla puuanumaisse hapnema. Kui jõudis heinaaeg, siis oli ta heaks karastavaks joogiks.
ERA II 269, 376 (11) < Häädemeeste khk., Orajõe v., Kabli k. - M. Mäesalu < Leida Kohv < Maria Kohv, 47 a. (1940).
5) Kuulus on kase mahl. Korjatakse seda kevadel mäha ajal kõrgemail mail kasvavailt kaskedelt. Lõigatud oksa otsa riputatakse pudel või puuritakse tüvesse auk, kust siis tilgub seda magusat märjukest. Kui mäha-mahla aeg möödas, lüüakse toriauku puupunn.
ERA II 260, 205 (214a) < Pöide v., Reina as. - Albert Truu (1939).
6) Kevadeti korjati kasemahla, lasti kaljarabast läbi ja pandi siis kinniste ankrute sisse. Heinaajal oli siis nii hea jook kui vein. Kui ankrud avati, siis vahutas ja paukus. Mahla kästi enne jüripäeva juua, siis pidi hästi kosutama, Lapsed pidid veel enne kui suhu rüüpasid, mahla silmade peale panema, et siis silmad seisavad terved.
ERA II 279, 213/5 (5 ja 9) < Iisaku khk., Mäetaguse v., Atsalama k. - A. Männiste < Hilda Alaküla, 47 a. (1940).
7) Mahla nii vahtra kui kasel tarvitatakse joogiks. Mahla lastakse auku, puurides puu lõunapoolsele küljele. Mahla tila tehakse enamikus lepa- kui ka kasepuust. Mahl lastakse puhtasse puuanumasse. Mahla tila juurest pannakse puuoks anumasse, mida pidi mahl anumasse jookseb, ilma et tuul eemale saaks puhuda. Pääle värskelt joomise hapendatakse veel mahla joogiks. Mahl pannakse mingisugusesse nõusse, mida võimalik kõvasti kinni panna umbselt. Maitseks lisatakse juure kas sõstraoksi, vahaleent, jahu, vähemal määral valmistades ka suhkrut, rosinaid. Nimetatakse hapumahl.
ERA I 4, 905 (1-2) < Rõuge khk. - Endel Lõhmus < Matli Lõhmus (1934).
Mahlast vt. veel nr. 7, 83:5, 84.