1) Kui vanataat vanal ajal puid loonud, siis ei ole ta pajupuud sugugi tahtnud luua, sest et sellest kellegille kasu ei saa, oma vähetlase kasu pärast. Sääl palunud siis paju, las lubada talle mütsipõhjagi suurune maatükike, temal saada sellest küll. Sääl lubanud siis vanaisa talle, iseäranis kraavi kaldadel ja seal, kus alv pehme vesine maa on, mütsipõhja suuruse maatüki ta juurdele asupaigaks. Siis ka tarvitab paju kuni tänapäevani seda lubadusi kavalaste: kasvab ühest juurest, aga ajab ennast mitme sülla laiuselt mööda maad laiali.
H II 42, 230 (2) < Saarde khk., Jäärja - J. Jakobson (1893).
2) Misperäst tammõl talvõl vana lehe küleh omma? Too oll ütskõrd vanailma aigo, kui jummal veel maa pääl käve, siss läts vanakuri jumala mano ja nõudse jumala käest, et jummal ka ütskõrdke timä tahtmist võtasse kuulda ja täütä. Jummal lubas vanakura tahtmist täütä siss, kui kõik puu omma lehe maaha ajanova. "Ja kui too aig om tulno, sis võit tulla uma sooviga, ja too saa täädetüs."
Et jummal vanakura tahtmist üldse täütä es taha, siss määras timä tammõ lehte kanma keväjäni ja niikavva, kui noorõ lehe jälke vahtsõst külge kasussõ. Kui kõik tõõsõ puu lehe külest maaha aiva ja tamm uma lehe külge jätt, sis lats vanakuri tammõ pääle vihatsõs ja nakas noid kah maaha pesmä, aga siske es jõvva. Toostsaani omma tammõlehe alate talvõl kakõno ja mulklise.
ERA II 262, 555/6 (2) < Räpina khk., Veriora v., Kirmse k. - D. Lepson < Jaan Karpson, 82 a. (1939).
3) Vanast, kui ilm olõvat loodu, ei olnu kuusk mitte nii ossõlisess tettü, kui ta nüüd om, ega ka toom ni haisva ja pihl ni keeroline, kui ta nüüd om. Kuradi pojal olõvat kõrd aig väega igäväss lännu. Et timä nimme koskil pool auga ei nimetedü, lännü ta mõtsa kõndma, käänü üte puu mant tõsõ mano ja nii ka viimäss kuusõ mano, mis tälle enditses moodos pikk ja sille silmä paistnu. Sääl võtnu ta puust kiilo, pesnü neid kirvõga kõik sille kotusõ kuusõl täüs, lännü sõss kodo ja üttelnü esäle: "Esä, mä naklasi kuust." Esä vastutanu ja kitnü poja tööd hääss ja ütelnü: "Nakla iks poig edesi!" Säält sõss ka see olõvatki tulnu, et kuus nii läbi ja läbi nakla moodo ossõga om.
Jälle kõndnu ta mõtsan, kui korraga toomõ puhmu mano saano, kes väega magusahe lõhnanu ja häitsenü. Jälle mõtelnu ta, kui moodo sedä haisvass tetä, ja niisugumatsõs mõttõs sitnu ta toomõlõ juurdõ. Lännü sõss jälle kodo ja ütelnu esäle, et "ma sittõ toomõlõ juurdõ." Esä ütelnü jälle vasta: "Situ iks veel, pojakõnõ!" Sellest sõss olla see et toom hais.
Jälle lännü ta mõtsa ja saanu pihlakallõ mano, kellel illos sirgõ vars pistü kasunu ja marä külländ maitsva. Ta pöördnü siin jälle sillet ja õigõt pihla virilite, millest ka nüüd see viril pihl olõvat saanu ja ka maräki ümbrepöördmise peräst mõros saanuva.
H II 33, 274/5 (2) < Oudova, Sträkova asundus < Põlva khk. - Joosep Tamm (1889).
4) Mispärast lõhmus liivane on? - Jänessel oli luba antud, et ta kõigidest puukooredest enda pidi toitma, mõistlikult aga siiski igale puule oma jagu koort külge jätma, nii et nad edespidi veel kasvada võivad. Ühel päeval juhtus ta talu kapsaaeda, leidis säält magusat suutäit, edasi minnes tuli õunaaed ette, siit leidis veel paremat. Nenda maitses ta edasi, proovis üht kui tõist, kuni peremees aeda astus. Kuulis jänes värava
kiiksumist, ta jättis aedniku jumalaga ja jukkas metsa, magas siis, kuni nälg nüpeldama tulli. Siis katsus metsapuude päält proovi, leidis aga lõhmusse, kelle koor veel magusam mokka maitse olli kui need aiaviljapuud kõik kokku. Ta oli rõemus, et metsast niisugust rooga leidis, sest siit ei hirmutanud teda keegi, mis siis ka viga hääd asja pruukida. Nenda üht lõhmust tõise järel tüvest kuni ladvani koorides, laastas jänes neist metsa üsna tühjaks ja puhtaks. Seda aga märkas metsade ülemvalitseja, ta viskas iga lõhmusse koore alla puu mähi sisse liiva, kes jänesse ambad pidi ära nürima, jättis talle aga kõige mõrudamad haavakoored pruugitavateks. Sest ajast ei katsu jänes enam lõhmusse koort, vait toidab end ainult haava pargast. Säält on ka jänes omale haavikuemand nimeks saanud.
H II 43, 246/7 (2) < Paistu khk., Kaarli v. - J. P. Sõggel (1893).
5) Vanasti kui mees võttis kirve kätte ja läks metsa, kui tuli kasepuu juure, kask ütles : "Ma annan sulle magusat vett, saad juua." Mees läks lepa juure, lepp ütles: "Ma annan punast värvi pastla jaoks." Mees läks saare juure, saar ütles: "Lase kasvan, siis saan hääks tööriistaks." Noored männid ja kuused ütlesid: "Ära raiu, oleme veel noored; lase kasvame, siis saad eluhoonet."
E 60230 (13) < Noarootsi khk., Kulani - Paul Ariste < Johan Viksten, 67 a. (1927).
6) Vanal ajal olnud tüdrukul kaks poega. Ise olnud kehva, ei jõudnud lapsi suureks kasvatada; viinud teise metsa ja tahtnud ära hukata. Vana hall mees tulnud vasta ja küsind last omale tütreks. Annud rõemuga ja küsind, mis ametimees ta on. Vanamees vastand: "Mina olen metsakuningas." Vana võtnud lapse ja viinud oma koju, et suureks kasvatada oma asemile metsavalitsejaks. Poiss kasund jõudsaste oma kasuisa rõemus. Kui poiss kuueteistkümneaastane olnud, siis saatnud kasuisa metsa vaatama. Noor kuningas leidnud esiti puu, mis teist õerunud, - selle löönud ta puruks. Ei ole tähele pannud, et paksud vihmapilved üles tõusnud ja rängast vihm sajama hakkanud. Nüid läinud noor kuningas vihmavarju otsima. Esiti läinud suure kase juurde ning palund seda. See vastand: "Eila võtsin ma ühe oma varju alla, see murdis äramineku-aeg veel suure peutäie oksasi omale laupaks vihtlemise jauks. Mine päälegi, sind oma varju ma ei võta!" Läinud tominga juurde. Se vastand: "Sa tahad jälle minu ehted ära riisuda oma lastele mängukanniks!" Läinud kuuse juurde, palunud seda. See vastand: "Astu aga julgeste mu varju alla, ma tahan sind vihma eest kaitseda." Siis vandund metsakuningas teised puud ära, et natuke aega peavad haljad seisma kevadi - iluks keik, kes lehed kandvad, aga kuused ja teised okaspuud keik oma eluaja peavad haljad seisma. Metsakuningas tulnud ühe oja äärde ja palunud hobust, et se üle viiks. Se vastand: "Pole mul aega, varsi tuleb peremees ja paneb mind tööse." Palund härga. See viinud metsakuninga üle. Metsakuningas olli ütelnud hobuse vasta: "Ei pea ilmaski so söögiisu ära lõppema ja oma eluaja pead sa orjama!" Ja härjale: "Sul peab priius olema!" Sest ajast saadik on puud ilma leheta ja hobune sööb ikka.
E 34739/42 (5) < Saarde khk., Jäärja - A. Kuningas (1897).
"Metsast vanarahva arvamises" on kirjutand M. J. Eisen "Eesti metsanduse aastaraamatus" V (1931), l-15.