41. Üü pikk ütsindä maada.

SL 790.
H I 10, 540 (17) < Pan´kovitsa v. - K.Fluss < noorik Paatsi (1898).

Ime esega magasi,
veli velenaasega,
näiol mul olõ-s kinkagi maada.
Sis võti_ks pini ma peios,
võti ma kassi kaasas.
Pini_ks pikälde magasi,
kass iks kavva nurisi.
Sis aie ma es´ki mõttõlõma,
mõttõlõma, võttõlõma:
"Miä saa pini peiohusõst,
miä saa kassi kaasahusõst?"
Aie ma kassi ar kattimilt,
visksi pini veere päält.
Kääni suu saina poolõ,
visksi jala veere poolõ,
naksi lutikit lugõma,
kirgessit kirja pandõma.
Säidse saie_ks luku lutikida,
kümme kirja kirgessida.
11 ja 12. v. vahel on kaks kõlbamata rida maha jäetud. Laulule ei ole sellega mingisugust viga saanud.

SL 791.
H III 29, 954 (23) < Setumaa - M.Evert < Juuli Pille (1901).

Ts´urakõnõ,
üü pikkä om iks ütsindä maada,
(ja) kallike katõla käelä!
Ese lätt imega magama,
veli noorõ noorikuga,
kinga lää_ks mina vaenõ,
ala ilma armõtu?
Lää ma_ks nuttõn nurga poolõ,
lüü_ks ma kepsu kirgessillä,
juttu aja_ks ma aho-ritsikuga.
Miä_ks ma või võiva tetäq,
kulla või_ks ma kohe minnä?
Vasta_ks plaksõq sängülavvaq,
vasta mul tümseq tühäq sängüq.
Kui lätsi_ks ma, neio, magama,
ja, kabu, katimillõ,
tulõ-s mul uni maatõh,
suiku suuri lebädeh.
Heidi_ks ma jala, olli jahhe,
heidi käe, olli külm:
olõ-i õks hõlmavõttijat,
olõ-i kinnikattijat.
Neiokõnõ_ks ma noorõkõnõ,
olõ_ks ma neiokõ ütsindä,
kallis katõla käelä -
selle tulõ-i uni maatõh,
suiku suuri lebädeh.
Laulu üleskirjutus ei ole mitte täiesti selge; väljaandja on sellepärast siin sõnakujude poolest kriitikat enam tarvitanud kui muidu. Parandusi siin üles tähendada, ei arva ma tarviliseks; on teaduslikult tähtsuseta.

SL 792.
H I 6, 378 (12) < Vastseliina khlk. - J.Sandra (1894).

Esä läts emäga magama,
veli velenaasega,
ma_ks lätsi nuutskih nulka,
tüke tühjä aida sisse.
Naksi_ks kirbuga kõnõlõma,
lutikõga lusti pidämä -
kirp olli kõrk´, es kõnõlõq,
lutik laisk, es lausuq sõnna.

SL 793.
H I 6, 102 (5) < Vastseliina khlk. - K.Fluss (1895).

Esä läts imäga magama
ja veli velenaasega,
kingas ma vaenõ küllütelle?
Lätsi ma nuttõh nulgalõ,
tüke tühjä sängüle,
naksi kirbuga kepsi löömä,
lutikaga lusti pidämä.
Kirp oll´ kõrk´, es kõnele,
lutik laisk, es lausu sõnna.