42. Vanatüdruku laul.

SL 794.
H II 4, 445 (185) < Vil´o k. - Jak.Hurt < Anni, Semmeli naane (1886).

Kuis iks jummal nii tekk´,
kuis iks Jessu nii iske?
Jäi ma ütsindä elämä,
kavva ütsindä kasuma.
Nätäq: olõ-i ma jumalat pallõlnu,
olõ-i Marijat maninu!
Pühäpäiv olõ-i ma tüüd tennü,
kelläaig kirotanu.
Üü om pikk ütsindä maada,
katõkese olõ-i kuigi kaugõs.
Miä_ks või võiva tetä,
kua võiva kohe minnä -
nu tulõ_ks jumalat pallõlda,
haara Marijat manida!
Näio jäi_ks ma muidõ naarda,
kõõ rahva kõnõlda.
Jäi_ks mul pää päävä nätäq,
hiuss tuulõ hel´otõllaq:
jäi_ks mul siid ese kodo,
vanik vele vaja pääle.
Nu tulõ_ks elläq umah kotoh,
virvel umil velisil.

SL 795.
H I 8, 525 (1) < Vastseliina khlk. - J.Sandra < J.Toll (1896).

Milles ma vanas neius jäi,
vana karva kandijas?
Kõige ma ikõ ime pääle,
vaagu vannu naistõ pääle,
kiä lask´ vii laba ala,
visas´ vii virussehe.
Selle ma koolõ kosjulda,
kalmu lää kaasalda!
Sündinud tütarlapse esimene pesemise vesi peab üles kõrgesse visatama, mitte kuhugi kõrvale, kui kaunist ja armast tütart tahetakse saada.