5. Neiu õunad.

SL 741.
SKS, Veske-Stein nr. 70 < Setumaa - V.Stein (e.a. 1872).

Küll ma tunnõ uma kodo
külä kümne keskelt,
valla viie vaihhõlt.
Miä_ks külä keskel?
Uibo külä keskel.
Mitu ossa uibol?
Kolm iks ossa uiboh,
kolm ubinat ossana.
õgal ossal iks esi upin:
üts iks meeli mititu,
tõõnõ võiõt võisimõl,
kolmas (om) kullaga kirotõt.
Meäs iks meeli mititu,
tuu ma_ks hinele jätä;
kua_ks kulda kirotõtu,
tuu_ks anna peiolõ,
uma peio petäskellä,
uma_ks kaasa kaeskõlla:
Siin lõpeb õigusega laul. Käsikirjas on veel järgmised read juure lisatud, nähtavasti lõpusõnast "kaeskõlla" kinni hakates:
kas sis usin ollõlõ,
kas vihhas´ viinalõ.
Sääl ma opsi ullikõsõ,
noomõ uma noorõkõsõ.
Jörgmise laulu nr. 742 järele võime ka arvata, et 18. Ja 19, rea vahel mõni rida laulusõnu maha on jäänud, mis mõtete ühendamiseks hädasti tarvilised oleksivad.

SL 742.
H II 32, 820 (1) < Räpina khlk. - J.Poolakess (1889).

Mis sääl salona jo sineti, sineti,
mis sääl mustõt´ moro veereh?
Uibo salona jo sineti,
uibo mustõt´ moro veereh.
Mito ossa uibol olli?
Kolmi ossa uibol olli:
üts oll´ vahalõ jo valõtu,
tõinõ kullal kirotõdu.
Mis oll´ vahalõ jo valõtu,
tuu mina hinele võti;
mis oll´ kullalõ kirotõdu,
sii mina peiolõ anni
uma peio petäskellä,
uma kaasa kaeskõlla.
Peti peio pimehehe,
veie viinakelderehe,
sääl ma kaie kavalut:
kas oll´ viinalõ vihanõ,
kas oll´ uninõ ollõlõ.
Lauldes korratakse igas värsis kaht viimast värsijalga: sineti, moro veereh jne.