1. Kokku tulles.

SL 797.
H, Setu 1884, 414 (1) < Teaste k. - Jak.Hurt < Teaste Saava (1884).

Kui ma_ks olli väikokõnõ,
kaokandja kasinikku,
kost ma_ks sai pall´o sõnno,
saie lajalt laulusõnno?
Kui_ks ime minno olli,
naane kallis minno kanni,
ime_ks sei kurõ kurgu,
kurõ kurgu, lõivo lõõri -
säält ma_ks saie pall´o sõnno,
saie lajalt laulusõnno,
Lääväq meil hääleq ilosahe,
kääväq kurguq kumõhõhe,
nigu_ks üte ime latsõq,
üte kannõduq kanasõq.
Kaie mi muida velitsit,
tõõsõ talo poigõhit:
kui nää_ks veeriq Vinnemaalõ,
kui nääq sõidiq sõateedä,
kõik näil ilo iih joosi,
nalja tandsõ tasatsõn.
Olliq nää_ks iloh edimätseq,
laulukiräh keskimätseq,
läts näil iks ilo ilosahe,
laulukiri kinäste.
Kui sai_ks kuuldaq kuningillõ,
tiidäq ilma esändille,
viidi_ks ta pillis Pihkvahe,
kandlõs väega kavvõdahe,
moosekandis muilõ mailõ.

SL 798.
H, Setu 1884, 435 (12) < Teaste k. - Jak.Hurt < Teaste Saava (1884).

Velekeseq noorõkõsõq,
noorõkõsõq, nõrgakõsõq!
Läkeq kokko, kull´a veleq,
mari, ütetõõsõ mano -
sõbra_ks lätsiq ütsile sõnolõ,
laskõq ütte laulõmahe!
Jummal iks tiid tuu tõõsõ kõrra,
vagivahtsõ ajastaja,
kua_ks meid eläs, kua koolõs,
kua meid sõidi sõateedä,
kua meid iks vali vainuteedä -
mõni viidi pillis Pihkõvahe,
kandõlõssa kavvõndõhõ,
mõni_ks keeri kerigo mano,
[mõni] astõ altõrõhe.
Nu mi_ks olõ kuuh, kulla veleq,
mar´aq ütetõõsõ man -
olgõ_ks mi iloh edimätseq,
laulukiräh keskimätseq!
Ärä_ks kaegõq häälisidä,
meelisida minetelgeq:
kas iks sündüq meie hääleq,
poissa paari panõhtugi?
Külep iks sündüq meie ääleq,
poissa paari panõhtugi,
kui iks suitsilõ hobõnõ,
vele varsa valimillõ.

SL 799.
H, Setu 1874-1877, nr. 164 < Seretsova k. - J.Jagomann (1875).

Velekestä noorõkõsta,
noorõ_ks-kõsta, nõrgakõsta,
(nõrgakõsta, poisikõsta,
poisikõsta, hõimukõsta,
vaga hinge ta vaimukõsta)!
Kua meid eläs, kua koolõs,
kua kohe jäänenes?
Mõni meid liina liidõtas,
mõni meid kalmu kannõtas,
sõtta meid iks säetäs,
püssämehes ta püvvetäs,
saa meist iks püssä pühkijätä,
saa meist iks mõõga mõskijata.
Olõ mi_ks kotoh (üten koon ta,
üten koon ta, velisil ta,
üten koon ta kokko köüdet,
kokko köüdet, kasuteldu,)
marjaq tõõnõtõõsõ man ta.
Velekeseq ta noorõkõsõq,
noorõkõsõq ta nõrgakõsõq!"
[Laulu tekstis esinev ta on ilmselt vene laen da (s.o. “ja”) setu murdesse, kuid setu eripära rõhutades läheb J.Jagomann selle kasutamisega liiale. - P.H.]

SL 800.
A: SKS, Veske-Stein nr. 63 < Teaste k. - V.Stein < Teaste Saava (e.a.1872).
B: ÕES, V.Stein 1, nr. 8 ja H II 62, 654 (8).

A. (Algupärane üleskirjutus):
Lää mi_ks, vell´oq, minemä,
tsõõriq lää mi_ks kaoq kalluma.
Kohe mi_ks veerä, noorõq vell´oq?
Sinnä mi_ks veerä, noorõq vell´oq,
sinnä mi_ks kallu, tsõõriq kaoq,
koh iks tuu naisi õngitas.
Võtku-i tuu[d] naist õngitut,
tunti_ks võtkuq tougatut -
kohe ma_ks panõ kurja naase?
Panõ ma_ks parsilõ kuioma,
aja_ks aho otsa pääle.
Tulli_ks tunti ja tougas´ maaha,
tulli_ks kuri, kukas´ maaha.
Lää mi_ks, vell´oq, veerümähe,
tsõõri_ks lää mi, kaoq, kalluma,
kõnni mi_ks ütte kõlgusõhe,
astu mi_ks ütte aganikku.
Nakas sys haina hõl´omahe,
olõ-nakas-kõrrõq kõsisama.
Laulkõ_ks mi, veleq, laulkõq noorõq!
Miä_ks om viga veerätellä,
kua_ks om viga meil kul´atõlla?
Olõ mi_ks kuuh kolga veleq,
marjaq mi ütetõõsõ man.
Jummal iks tiid tõõsõ kõrra,
vagi_ks-vahtsõ aastaga,
saa mi_ks kokko, kolga veleq?
Kohe meid iks kua jäänenes,
kohe meid iks kua saanõnõs?
Myni saa meid liiva, myni liina,
myni_ks saa meid Pihkõva peräle,
myni_ks saa Moskõva morolõ.
Veleq mi_ks noorõq, sõbraq suurõq,
olgu_ks teno jumalallõ,
au_ks alla Marijallõ!

B. (Pärastine ümberkirjutus):
Lää mi, vell´oq, veerümähe,
tsõõri lää mi kaoq kaldumahe.
Kohe mi_ks veerü, noorõq vell´oq,
kohe mi kaldu, tsõõriq kaoq?
Kõnni mi üteh kõlgusõllõ,
astu mi üteh aganikku.
Nakas sis hainaq elämähe,
õlõkõrrõq kõsisama.
Laulgem, vell´oq, laulgem, neiuq!
Mia om viga veerütellä,
kua om viga kul´atõlla?
Olõ mi koon kolga vell´oq,
marjaq mi ütetõõsõ man.
Jummal tiid, kas tõõsõ kõrra,
vagivahtsõn ajastajan
saa mi kokko, kulla vell´oq,
saa mi kokko, tsõõriq kaoq?
Kohe mi kua jäänenesse,
kohe mi kua saanõnõssa -
mõni vai saa meist mulla alla,
mõni meist Pihkõva peräle,
mõni Moskõva morolõ.

SL 801.
H III 11, 760 (5) < Räpina, Võõpsu - J.Edur (1890).

Poisikõsõq ti, mehekeseq ti, poisikõsõq, mehekeseq,
talupojaq ti, talupojaq ti tammõkõsõq.
üteh uiboh ta, üteh uiboh iks, üteh uiboh ossakõsõq.
üte laanõ ta, üte laanõ ladvakõsõq!
Kui_ks tulõ, ta kui_ks tulõ süvä süküs,
tasa talvõ, tasa talvõ alganõssa,
naatas poissa, naatas poissa põimõmahe,
noori mehi no(o)bimahe.
Võõda-i vigast väe pääle,
haigõt sõa haro pääle -
sinnä viiäs sirgõ veli.
Viksiq viiäs Vinnemaalõ,
punapõskõ Poolamaalõ,
kodokõrd jääs kõvõrillõ,
lugu liiva lombõrdillõ.
Vellekeseq ti noorõkõsõq,
ütehkuuh nüüd kul´atamõ,
vellekeseq veerätäme.
Jummal tiid iks tõõsõ kõrra,
kohe kiäki jäänenessä:
mõni saasõ liina, mõni saasõ liiva,
mõni Pihkva perälegi,
mõni Moskva morolõgi;
mõni pidä Pihkva kübärä,
kand iks Narva kaalaräti;
mõni saa mõõga mõskijas,
mõni püssi pühkijäs,
mõni kuninga kutsaris,
mõni sõa sõõd´opoisis.
Ka 4ndast reast edasi korratakse lauldes iga värsi kaht esimest värsijalga.

SL 802.
EKS 8° 4, 307 (17) < Räpinä khlk. - J.Jagomann (1877). [Sama laulu dublett-teisend H, Jagomann 105 (4) märgib talletuskohaks Järvepää küla.]

Velekeseq noorõkõsõq,
ummõtigi igä kulus,
veri noori veerünese
ilma sõna lausõmada,
katõ-kolmõ kostõmada!
Olli mi, kullaq, ütehkuuhna,
mari tõinõtõisõ manna.
Jummal teednes tõisõ kõrra,
vagivahtsõ ajastaja,
kua meid koolõs, kua meid eläs -
mõni liina, mõni liiva,
mõni Moskõva morolõ.
Velekene noorõkõnõ,
kiä pidi Pihkõva kübärä,
kanni Narva kaalaräti,
riki Riia vüüräti.
Velekene noorõkõnõ,
kul´atõlõ mi, nõrgatõlõ!
Velekeseq mi noorõkõsõq,
hõimukõsõ, mi sugulasõq,
pejje peio kübärä,
kanni ka(a)bo kaalaräti.