5. Oma emä helläkene.

SL 806.
H III 26, 505 (1) < Vastseliina khlk. - J.Tint (1896).

Emäkene helläkene,
panõq piimä piisümä,
lihaliimi löügenemä!
Peesüq, peesüq, piimäkene,
löügüq, lihaleemekene!
Karjast tulõ mul kasinakõnõ,
teolt tulõ till´okõnõ,,
väljäst tulõ väikukene,
nurmõst tulõ noorõkõnõ.
Oma emä helläkene,
oma mamma marjakene -
võõras oll´ iks võie kuri,
võie kuri, kadokalg´:
haard´ muid, haard´ puid.
haard´ minno hammastõga,
toetsõ minno tullõ tougada,
sau ala saisma panda!
Oma emä helläkene,
oma mamma marjakene,
tii_ks mullõ tinanõ hamõ,
vala_ks mullõ vasitsõq kaatsaq -
ega tina savvu sula-i,
ega vask´ tullõ pala-i.
Võõras oll´ iks võie kuri,
võie kuri, kadokalg´!
Kõige pelgäs, kõige sülgäs,
kõige nurgan nurisõs:
“Tulõ kodo suur sööjä,
suur sööjä, suur jooja,
poolõ pätsi poolõndaja,
nelä kiku neelähäjä!”
Kõik olliq kikuq kirja pantuq,
kõik raasaq raamatohe,
kõik palaq papõrehe.
Oma emä helläkene,
oma mamma marjakene!