16. Nooriku nutmine.

SL 861.
H, Wiedemann 2, 22 ja 262 < Setumaa - V.Stein (e.a. 1872).

Iki, iki mina vaenõ,
iki alah mar´a-aiah.
Kes sääl minnu kaema tulli?
Sinisiibo tsirgukõnõ,
vahajalga vaimukõnõ.
Küsütelli, nõvvaskõlli:
"Mis sa tahat, neio noori,
neio noori, peiu pruuti?
Kas tahat ilo-ehtehiidä
vai ka tõisi rõivihiida?"
"Ei ma ikõq ehtehiidä,
ei ka tõisi rõivahiida -
ikõ innist elokõista,
kaunist kasupõlvõkõista,
mis ma elli esekotoh,
veerätelli vele veereh!
Hiuss oll´ pikkä nii kui pirdo,
palgõ laja nii kui lauda.
Hiuss jäi mul esekodo,
vanik vele vaja pääle,
hiuss jäi sorrõ sugimata,
lahhe ilma laapimata -
mõtsasugaraq sugõsiq,
mõtsaladvaq lahutivaq.
Nuurmiis vahtsõ var´o alta,
tõõnõ kaie kaartõ alta:
“O[lõ]s see muna mullõ saasiq,
upin mullõ umas jääsiq!”