19. Neiupõlv ja naistepõlv.

SL 864.
H II 45, 280 (1) < Setumaa - Fr.Kõiv (1891).

Edo_ks illos näio elo,
edo_ks om kaunis kaso-elo
kui taa_ks roidu ruvva pääl,
piso_ks rõõsa piimä pääl!
Kui lää ma_ks üle ese moro,
vele_ks ma vanija veeredä,
iih õks taa moro muhedi,
takah kasvi kallis hain.
Õga_ks no moro muheda-s -
edo no_ks muhet´ näio noori!
Ime pand´ õks pirru purdist,
olõ- pand´ õks -kõrrõ kõnnakist -
õga_ks murru-s näio all,
lää-s katski kabo all!
Üle_ks ma pessi pistülitse,
üle ropsõ_ks rohilisõ,
saa-s joht hätä häelmelle,
vika joht vihalehesselle.
Üle_ks lätsi ülä moro,
sõs ülä pand´ õks palgi purdist,
hirre pand´ õks ülehiidäkist -
ärä_ks murdu näio all,
läts õks katski kabo all.
Õga tuu_ks murra-s näio noori,
lää-s tä katski kabo all -
tuu_ks no murri murõ suuri,
miil õks paha painutõlli!
Üle_ks jo lätsi ülä moro,
iih õks tuu moro mustõdi,
takah õks no kattõ kallis haina.
Õga_ks no tuu moro mustõda-s,
õga_ks tuu kao-s kallis hain -
tuu_ks jo mustõt´ näio noori,
tuu_ks jo kattõ kabo käpe!

SL 865.
H II 4, 438 (183) < Vil´o k. - Jak.Hurt < Anni (1886).

Olõs õks s´oo ette tiidnü,
kabu ette kavanu:
olõ-i hüä ülä elo,
kallis ülä kasuminõ!
Suvõ_ks söömäldä eläsiq,
talvõ käüs´ kängäldä,
ku saasiq nätäq näio ello,
kaiaq kabu kasumist!
Kui_ks olli näiokõnõ,
kui kasvi kabukõnõ,
kohe tahtsõ, sinnä tandsõ,
kohe arvssi, ao võti.
Olõ-s midägi murõht,
olõ-s mist meelepahha,
hot´ keerätelli_ks kikkani,
vallatõlli_ks valgõni;
värä_ks hot´ kiidsiq kikkani,
laiaq vaagiq valgõni,
kiidsiq õks kinnipandjat,
vaagiq vallalõlaskjat.
Imekene helläkene,
maamakõnõ mar´akõnõ
istõ kui süüki süümä,
istõ kui juuki juuma,
tiidse_ks luu luitsist,
tiidse arvo anomist:
“Oll´ iks mul kana kaotsih,
meelimar´a maalõ jäänü!”
Kui olõ_ks ülä ümbrel,
olõ kasa kaalal,
hot´ õks kabu kaonu,
hot´ õks mari maalõ jäänü -
kiäki ooda-i huulitsil,
kiäki vahi-i vanijal.
Olõ-i kuiva orrõ pääl,
olõ-i valgõ vaja pääl,
tulõ_ks hot´ kodo vesihämme,
vesihämme, linalikõ.
Kui olli_ks ime ümbrel,
kasvataja kaalal,
tulli_ks hot´ kodo vesihämme,
vesihämme, linalikõ,
oodi_ks kuivaq orrõ pääl,
oodiq valgõq vaja pääl.
Näiokõsõq noorõkõsõq,
noorõkõsõq, nõrgakõsõq,
olt õks ti ime ümbrel,
kasvataja kaalal -
mõtõlgu-i_ks mõrsja ello,
kullaq tahtku-i kosidu ello:
mõro om õks mõrsja elo,
kuri kosidu elo!
Kui_ks olli näiokõnõ,
kui kasvi kabukõnõ,
naksi_ks kohe minemä,
kabu kohe kalluma,
üle_ks lätsi ütsä keelo,
üle katsa kaitsmisõ,
keeli_ks hot´ ime, keeli ese,
keeliq viisi vell´otani,
keeliq kuus kullast sõsard.
Ku olt õks ülä ümbrel,
olõt kasa kaalal,
saa-i, muna, muialõ minemä,
kabo, muialõ kalluma -
vaja_ks küssüq kübärält,
haardaq kaoga kõnõlda.
Küpär õks külmäste kõnõli,
kaap kalõst vasta lausi -
saa-i, muna, muialõ minemä,
kabo muialõ kalduma,
tulõ_ks kullal kotoh ollaq,
virvel umõl velisil!
Miä_ks tetäq, kohe minnäq?
Saa-i näiost tõist kõrda,
saa-i kabust kattõ kõrda,
hot´ um õks naaseh halv elo,
um kalg kasuminõ!
Suvõ_ks söömäldä eläsiq,
talvõ käüsiq kängäldä!
Üle siin hot´ tands´vaq taarituujaq,
üle juuskvaq joogituujaq,
miä_ks või võiva tetäq,
kua kulla kohe minnäq?
Siih tulõ_ks igä elläq,
siih kavva kassuq!
Kui_ks olli näiokõnõ,
kui kasvi kabukõnõ,
mõtli_ks umalõ meelele,
kiti umalõ keelele;
kõõ mõtli_ks mõrsja ello,
kulla, kosidu ello,
kõõ tahtsõ_ks liniket ligi pääd,
tahtsõ tanno tasatsõhe.
No sai_ks tano tasatsõhe,
sai linik ligi pääd -
olõ-i hüä ülä elo,
kallis ülä kasuminõ!
Iä_ks kotoh elänüq,
kavva kotoh kasunuq!

SL 866.
A: SKS, Veske-Stein nr. 69 < Miikse k. - V.Stein < Antipa Kat´a (e.a.1872).
B: ÕES, V.Stein 1, nr. 25 ja H II 62, 670 (25).

A. (Algupärane üleskirjutus):
Kes tohtsõ toomõ müvväq?
Ime_ks tohtsõ toomõ müvväq,
toomõ häierme häötäq,
toomõ lilli liigutaq!
Ega ma_ks ei kuulõq ristinimme,
ega papi pantut.
Kui ma_ks olli umah kotoh,
olli ma_ks upin ussõh,
tammõtõhva tarõ iih.
Ime_ks kuts´ hellikus,
ese hellä tütteris,
muu pere moromunas,
sõsar saksa sõrmusõs.
Sai_ks muia[l] saanuvas,
ega es kuulõq ristinimme,
ega papi pantut -
kuuli ma hoora hummogul,
lits lehmänüssäkul;
olli_ks uhmõr ussõh,
taropakku tarõ iih.
Sys ütel´, kui mehele sai:
hiiro survi ja kõrvi jahvi,
verevi vii vesikivile!
Neiu_ks survi, neiu jahvi,
neiu vei vesikivile:
pand´ õks survi survumahe,
pand´ [jauha] jahvõmahe,
pess´ õks neiu piha pääle,
pess´ pihta peenikeist,
pess´ õks kaala katski.
Karksi_ks karja saatõmahe,
võti_ks vitsa vislapuust,
karja saadi ma kavvõtahe.
Kohe ma isti, sääl ma iki,
kohe nõssi, sääl nõrõhtu,
sinnä jäi järv asõmõllõ,
tegüsi tiigikene
kõigõl küläl karja juvvaq,
külä hobostõ ojotaq,
külä varso valitaq.

B. (pärastine ümberkirjutus):
Kes tohtsõ toomõ müvväq?
Imä tohtsõ toomõ müvväq,
toomõ häierme häötäq,
toomõ lilli liigutaq!
Ega es kuulõq ristinimme,
ega papilt pantu nime.
Kui ma olli umah kotoh,
olli ma_ks kui upin ussõh,
tammõ kui tõhva tarõ iih.
Imä_ks kuts´ mo hellikus,
esä hellä tütteris,
sõsar saksa sõrmusõs,
muu pere moromunas.
Sai ma muia[l] saanunus,
ega es kuulõq ristinime,
ega papilt pantu nime -
kuuli ma hoora hummogul,
lits lehmänüssäkul;
olli_ks huhmõr ussõ iih,
taropakku tarõ iih.
Siis ütel´, kui mehele sai:
hiiro survi, kõrvi jahvi,
vereväq veiq vesikivile.
Noorik survi, noorik jahvi,
noorik vei vesikivile:
esi pand´ surbo surbomahe,
esi järve jauhõmahe,
humbrõ orgo viroti,
pekli perrä pööräti.
Karksi_ks karja saatõmahe,
karja saadi kavvõtahe.
Isti ma maaha, sis ma iki,
kohe ma nõsti, sääl nõrõti,
perrä jäi järve asõmõ,
sinnä tegi tiigikene
kõigõl külä karjal juvvaq,
külä hobõsit ujutaq,
külä varsu valitaq.

SL 867.
H, Wiedemann 2, 166 ja 423 < Võrumaa, Urvaste khlk. - V.Stein (1873).

(Sysarõ kaibus vele naisõvõtmise peräst:)
Veli võtte verevä naisõ,
musta kolmu, kurja naisõ:
käsk´ minul tulõn maada,
kireahjun keerutõlla.
(Sysar kaibas velele:)
Velekene helläkene,
kui sa ei tiiq tinalinna,
valaq mullõ vaskihamõ[h]t,
sys ma ei võiq tulõn maada,
kireahjun keerutõlla!
(Nuur velenainõ kost vaihhõllõ:)
Et ma kurjalõ kositi,
viletsälle viinaq juudiq,
visksi ma viinaq virusõllõ,
ollõkanniq kaarusõllõ.
Kui ma kasvi vele kotun,
viirdü vele muru pääl,
sys tulli ussõ - uiboupin,
tarrõ astõ - tammõtõhva.
Lätsi üle vele aia -
aid jäi perrä haljendama;
lätsi üle vele muru -
muru jäi perrä muhelõma.
Kui ma saie kaasakodu,
saie ma suu muru pääle:
miis ütel´ muru mustas minnev,
kaas kitt´ haina kahrõ ollõv.
Lätsi ussõ - uhmõrpakku,
tarrõ tulli - taropakku.
Lätsi üle peiu aia -
aid jäi perrä habisõma;
lätsi üle peiu muru -
muru jäi perrä mustõtama.

SL 868.
EKS 8° 4, 236 (30) < Räpina, Kõnnu k. - J.Jagomann < Okse Tanilovits (1877).

Neiokõnõ noorõkõnõ,
kitke_ks umma neio ello,
kallist kasvopõlvõkõist!
Ollit õks hoolõlda hobõnõ,
vallalinõ varsakõnõ:
olõ-s midä meelepahha,
hellä hinge heikut -
kõtt õks täüs, ni magama,
jalaq kinni, ni minemä!
Kohe ma_ks tahi, sinnä tandsõ,
kohe lätsi, ni läbesi,
kohe õks aigu sai, [astõ].
Julgu_ks minnä johvikohe,
mahtu minnä maranahe,
kõrd oll´ õks kõlda kõnõlda.
Muu_ks kõnnõq kõlgusõhe,
muuq marsõq magamahe,
minakõnõ_ks neiokõnõ,
mina_ks kõlda kõnõli,
mina marsõ maranahe.
Paistu mul õks puudõh Poolamaalõ,
puutõhanguq Harjomaalõ.
Neiokõnõ noorõkõnõ
olli ma_ks oh´olda hobõnõ,
vallalinõ varsakõnõ:
pilli ma_ks üle pistülitse,
ropsõ üle rohilisõ,
karksi_ks üle katõ aia,
vissi üle viie aia.
Ese minno taht´ õks köüdsel köütä,
vel´o oh´ol hoiaskõlla.
Mina_ks tiidse, vasta lausi:
"Esekene helläkene,
velekene noorõkõnõ,
köüdsel õks köütkeq kuurmat,
oh´ol hoitkõq hobõsit!
Olõ-i ma köüdsel köüdetävä,
olõ-i oh´ol hoietava."
Neiokõnõ noorõkõnõ,
ku ma_ks saie ülä kodo,
kaldu kaasa kandõhe,
peio_ks pikile sõrmilõ,
kaasa kallilõ käsile,
näie ma_ks tandso tanomih,
mängo külä mäe pääl -
ega ma_ks tohi-i tarõst minnä,
tarõlävest läbedä.
Mari, ma_ks küsse kübärält,
haari kaabult kaabõlda:
"Kuulõq sa_ks, küpär, lasõq küllä,
kaap, karja saatõmahe!"
Küpär õks külmäste kõnõli,
kaap kalõst vasta lasi:
"Joosõq, hatta, jõvvaq, hatta,
viskaq sa linik lepistohe,
tano külä tanomihe,
tandsiq sa ilma tanota,
lindaq ilma linikuta!"
Ütli ma umalõ üläle,
kaipsi umalõ kaasalõ:
"Saa-i linik lepistost,
tano külä tanomist -
linik saasõ linost hüvist,
tano linost tasatsist!"

SL 869.
H II 32, 788 (21) < Räpina khlk. - J.Poolakess (1889).

Ega es kuulõq umma nimme,
um[m]a papi pantut -
hoora kuuli_ks hummogult,
litsi ligi lõunat!
“Mine_ks, Liisa, nüssäq lehmä,
mineq, Kadõ, saadaq kari!
Viskaq sa_ks lin´k lehmä pääle,
tano külä tanomihe!”
Ei saaq õks lin´k lehmä päält,
tano külä tanomist -
lin´k saasõ_ks linost hüvist,
tano langost tasatsist.
“Tulõq, Liisa, nüssäq lehmä,
tulõq , Kadõ, saadaq kari,
saadaq kari kavvõtõhe,
ligi liina lepistuhe,
taadõ liina tammistuhe!”
Liisa saat´ kar´a kavvõtõhe,
ligi liina lepistuhe,
taadõ liina tammistuhe.

SL 870.
EKS 8° 4, 356 (42) < Räpinä khlk. - J.Jagomann (1877). [Sama laulu dublett-teisendi H, Jagomann 201 (9) järgi laulik Juula Krigul.]
Näiokõnõ noorõkõnõ,
kui sa ollit ese kotoh,
kasvit ime kangla all,
lätsit õks pillil sa magama,
kandõlõl kattimõlõ,
olli_ks pill sul pää all,
kannõl kambrõ lae all.
Näiokõnõ noorõkõnõ,
kui sa saieq ülä kodo,
kalduq kaasa kottalõ,
lätsiq õks piitsala magama,
karbatsila kattimõlõ.
Vel´o tõi piidsa Pihkõvast,
kaasa tõi roosa Rootsimaalt,
pess´ näio piha pääle,
utt´ näio ola pääle.
Näiokõnõ noorõkõnõ,
seeni olli_ks malgaq matusõh,
kubo vitsu kuulusõh.
Velekene noorõkõnõ,
kui sul söä tulõ pääle,
haaraq halgo, purõq pulka,
haaraq linki hammastõga,
pessäq pinki pikäq sõrmõq,
raoq rauda rusikit!
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, helläkene,
hoidku-i söänd näio süvvä,
julgu näio vere juvva -
hoiaq söänd söögi süvvä,
söögi süvvä, joogi juvva!

SL 871.
EKS 8° 4, 144 (25) < Räpinä khlk. - J.Jagomann < Hökla (1877).

Näiokõnõ noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
ku ma_ks olli väigokõnõ,
ku ma kasvi kabokõnõ,
lätsi_ks õdago magama,
kallil õdagol kattimõlõ,
olli_ks pill mul pähütseh,
kannõl kattimõ veereh.
Kui ma sai saanuvasta,
armas sinnä antuvasta,
olli_ks piitsk pähütseh,
karbats kattimõ veereh.
Küll tä läts pia Pihkõvahe,
ruttu Roodsimaalõ,
Pihkõvast tõie pikä piitsa,
Rootsimaalt õks suurõ roosa,
pess´ õks näio piha pääle,
utt´ naase ola pääle.
Esä_ks kõrval naarahti:
"Sii_ks naase sinisõba,
sii om kaasa kaalarätt!"
Oo_ks mino imekene,
kallis mino kandjakõnõ -
innemb võõn´u_ks randa müvvä,
võõn´u kanda kaubõldagi!
Miä oll´ õks minost vaesõst,
kanasõst kaaba tetä?
Neiokõnõ noorõkõnõ
võõn´u_ks olla, võõn´u ellä,
võõn´u ma kotosta karada
mehe paika parembahe.
Kui tull´ õks täl kuri miil,
kaldu pääle kalk söä,
võõn´u_ks pinki pessäq pikäq sõrmõq,
rakoq rauda rusikit!
Velekene noorõkõnõ,
purnuq pulka, salv'nuq saina,
haarnuq linki hammastõga!
Ega es minno imä lüüq,
es minno kandja karistaq -
küllep nüüd lööse lüllitäüde,
karistas kaagi-arvolinõ.
Näiokõnõ noorõkõnõ,
noorõkõnõ, helläkene!
Sõrmõq täl lülli lühekoq,
käeq täl kaaki kakõkoq,
innemb ku tä mino väiko lööse,
kasina mino karistas!

SL 872.
EKS 8° 4, 141 (23) < Räpinä khlk. - J.Jagomann < Hökla (1877).

Ku ma olli_ks väigokõnõ,
ku ma kasvi kanasõh,
viirdü vele tarõhna,
esä laja lavva man,
latsõq minno tsõõrist tsõõritivaq,
muu pereh moromunast.
Ku ma olli_ks väigokõnõ,
kasvi üles kanasõsta,
panti pird purdõ'õst,
olõkõrs kõnnikist.
Olli_ks pird purdõ'õh,
olõkõrs kõnnikih,
es murruq pird purdõst,
olõkõrs kõnnikist.
Kui ma saie sinnä soovitus,
armas sinnä antus,
ime_ks sõõmas´ imisest,
vanõmbagi vasikast,
uma miis olõkuust,
meheveli virtsakust.
Panti mullõ palk purdõhõst,
hirs panti kõnnikist -
näiokõnõ noorõkõnõ,
murdu_ks mul palk purdõh,
hirs painu kõnnikih.
Kotoh õks seie röäleibä,
salvi saia-arvolist.
Näiokõnõ noorõkõnõ,
ku ma sai_ks mehe kotsilõ,
sis seie ma_ks sõkõlit,
ai kurko aganit:
"Süüq õks kulla suukõnõ,
seedäq, sitamulgukõnõ!"
Ku ma_ks olli kulla kotoh,
kotoh õks olli kuus lehmä.
Näiokõnõ noorõkõnõ,
ku ma_ks saie ülä kotsilõ,
kaasa kallilõ kõrsilõ,
ülä kotoh õks ütsi lehmi,
kaasal õks kats kitsõkõist.
Imä_ks nüssi vanna varõst,
sõsar kassi sõõratõli.

SL 873.
EKS 8° 3, 417 (15) < Räpinä, Naha k. - Joh.Hurt < Höödo naane (1876).

Kui ma elli esekotoh,
kasvi uma kandja man,
ese and´ ilma süvvä,
ime hooleta elädä,
vel´o kull´a kul´atada.
Ese hõigas´ hellikos,
latsõq tsõdsõs tsõõritivaq,
latsõq tädis tännitiväq,
muu rahvas moromunas.
Lätsi, muna, üle moro,
upin, üle ussaia,
keä nägi noorta neiot,
keä kaie kaunist kapo:
"Olõs´ taa muna mullõ saasiq,
upin mullõ unõhtusiq,
käüsiq talvõ kängätä,
liha söösiq leevätä!"
Saie muilõ saanuvassa,
pääs´o, muilõ pantuvassa,
asõmikus antavassa,
olõ-s imä nii kui uma,
olõ-s ese nii kui inne,
olõ-s küüq nii kui veleq,
olõ-s naoq kui sõsarõq!
Küdü sõimas´ kühmäkus,
nado nahanuustakus,
uma miis olõkuus.
Küdü hauke Kösti värki,
nado hauke hata värki;
tunglas ülti tuld teteh,
tapits sai tarõ asklikus.
Tuu sai mullõ kodo hüvvä:
saie elo kuvvõst kuremb,
viie võrra vihatsõmb.
Kohes minnä, kohes jäiä,
kohes pääs´ol pääd panda?
Olõt tuudu - tood´aq päädä,
olõt viidü - viidäq aigu,
olõt saanu - saadaq edesi!
Sis ma ikulõ isosi,
sis ma nõssi nõrrõlõ.
Tii-i ikk ilosas,
silmävesi vereväs -
ikku tege ilotus,
silmävesi sinitses.
Muuq viinast vereväq,
muuq ollõst punatsõq,
mina ikusta ilodu,
silmäviista sinine.
Süä tiid mul süüdä pall´o,
meelekene mitu vika,
hamõh pall´o haigit,
kõrik pall´o kõnnit!

SL 874.
EKS 4° 4, 147 (14) < Räpina, Veriora v. - J.Kotli < Tsia Ann (1877).

Siin om hulka näidosida,
mõni hulka mõrsijida,
olõ-i joht hulgast laulajit,
kolmõst hulgast kostijit!
Ei minno jõvvaq keäki keeldä,
keä minno keeldä, kinni pitäq!
Vai minno uh´ol hoieti,
vai minno köüdsil köüdeti,
katski kiso keeroq köüdseq,
uh´aq otsani aroda:
köüdseq köütkuq koorõmida,
uh´aq hoitkuq hobõsida!
Üle ma pillu pistelise,
üle ropse rohilise,
ropsi-i mul vasta rohiline,
peä-i mul vasta pisteline.
Saie muilõ näiokõnõ,
saie muilõ noorõkõnõ,
pidi vasta pisteline,
ropsõ vasta rohiline.
Saie ülä ümberele,
saie kaasa kalda'ele,
küpär külmäste kõnõli,
kaap kalõstõ vasta kosti:
"Joosõq, pordu, jõvvaq, hatta!"
Lätsi ma üle ülä nurmõ,
karksi üle kaasa kasukaara,
karksi üle kaasa kasupõllu,
puttu maalõ puutõpääde -
arõs´ äiäle hari verevi.
Kui ma_ks olli umah kotoh,
elli uma armsa ese man,
ese hõigas´ hellikossa,
ime_ks hellä tütteressä,
latsõq tsõdsõssa tsõõridiq,
latsõq tädissä tänidiq,
uma veli ubinassa,
uma pereh moromunas,
sulasõq suvinisus,
talopojaq tattõrikus.
Kõnnõ ma, koda kõrisi,
tandsõ ma, tarõ mürisi
ese helmi helilä,
vele tingä tilinällä.
Helmeq mul helk´seq, tingäq tilk´seq,
noordõmeeste silmäq tsilgõq:
"Olõs´ sii muna mullõ saassiq,
upin mul[lõ] unõhtusiq,
peässi ma peenü linast,
kannas´ ma kaali narmilika!"
Kui ma olli umah kotoh,
elli ma umah esä majah,
olli mul pirdu purdõ'õnna,
olõkõrrõq kõnningina -
murru-s pirdu purdõ'õnna,
olõkõrrõq kõnningina.
Saie_ks muialõ näiokõnõ,
saie_ks muialõ noorõkõnõ,
olli täl palki purdõ'õnna,
noorõq kõõvoq kõnnikina -
murdu palki purdõ'õnna,
noorõq kõõvoq kõnnikina.
Ega es murraq näiokõnõ,
ega es murraq noorõkõnõ -
sii_ks murri murõh suuri,
sii_ks paan´utõli paha miili!

SL 875.
EKS 8° 3, 355 (5) < Räpina, Tammistu k. - Joh.Hurt (1876).

Panni suurõq sälätävveq,
ülisuurõq üsätävve -
mõtli tulla kaasa kandma,
ülä üskä võttõmahe.
Ega tulõ-s kaasa kandmahe,
ülä üskä võttõmahe!
Nüüd tege esi tüüd tibokõnõ,
nüüd kand esi kabokõnõ
peio pikä pinderelä,
laap´ kaasa laja välä pääl -
ega saa-i tüü tegemädä,
saa-i sundõh sulasilla,
näägutõllõh näätsikilla.
Teie töödä timohkallõ,
näie vaiva vargallõ -
tunnõ-s timohk tenädä,
varas mo vaiva vasta võtta.
Olõs ma tennü ese tüüdä,
vaiva nännü umal vanõmbal,
ese olõs kitnü kerikoh,
austanu altõrih:
"Om tütär tüüdä tennü,
latsi kässi laotanu!"
Kui ma olli umah kotoh,
viirdü ummi veljo veerel,
ese hõigas´ hellä nimelt,
ime hellä tütteris,
veli Riia ristikussa,
sõsar hõpõsõrmussõssa.
Kui nüüd saie ülä kodo,
kaaldu kaasa kõrvalõ,
kuulõ-i kuult kulla nimme,
ajastajalt armusõnna.
Kuulõ hoora hommongulta,
litsi lehmänüssängulla,
kakus karja saatõmalla.
Küdü sõimas kühmäkussa,
nado nahanuustakussa,
ime kutsi immisessä,
vana naine vas´kassa,
uma meessi olõkuus,
kaasa kahruohakas:
“Lätt huhmõr üle moro,
tammõpakk üle tarõ!”
Kui elli esekotoh,
kasvi kandja moro pääl,
olli pirruq purdih,
olõkõrs kõnnikoh -
murru-s pirruq purdõh,
olõkõrs kõnnikoh.
Sai nüüd ülä kodo,
kaaldu kaasa kõrvalõ,
panni palgi purdõs,
noorõ kõivo kõnnikus -
murdu palk purdõh,
nuur kõiv kõnnikoh.
Kas ma sedä esi murri,
kabo esi katski lei?
Sedä murri murõh suuri,
painutõli paha miili.

SL 876.
H II 32, 773 (1) < Räpina khlk. - J.Poolakess (1889).

Mis sul viga mullõ tulla,
mullõ tulla, mullõ olla?
Vai sa tahat muilõ minnä?
Ütleq mullõ usinahe,
mul om aiga kasinahe!
Mul om säläh säksa särki,
mul om pääh säksa küpär,
mul om jalah säksa saabas.
Ega ma ei süü samblit,
ei ajaq kurku aganit -
mi süü iks nisuleibä
ja salva saia-arvolist!
Mul om rüki rästäni,
kaaro katussõni,
tatrekka talani,
kesvi kelbäni.
Ega mi ei sunniq su surmõma,
ei panõq pall´ost jauhõma -
kygõ mul hiiroq vesile veeväq,
linalakaq lapatille,
kõrviq kivile kõõgutasõq!
Mul om viisi aita ja kuusi hopo.
Kui sai neio saanuvas,
ubasuu sai ostõtus,
sis tühi kõnd´ tarrõ pite,
nälg ikk´ lavva takah.
Sis uhmõr tamminõ tarõh,
pekkel vasinõ vajah,
kivi kiids´ kikkani,
lapard laul´ valgõni.
Ime nüss´ imm´sit,
sõsar kanno sõõr´atõlli,
esä künd´ pahruga,
veli takah vitsaga.
Ime sõimas´ imises,
nado nahanuustakus,
uma miis sõimas´ jo olõkuus.
Küdü läts´ jo künmä,
nado jäi viil tarrõ tanklõma,
kivi pääle kisklõma.
Sis olliq aidah aganaq
ja salvõh samblõq.
Kui tulli tuulõkõnõ,
Maarjast marukõnõ,
ajanuq aidast aganaq
ja salvõst samblõq!
(Nado ütles:)
Mis sul viga mi velel?
Mi velel vereväq põsõq,
kurõmar´a karvalisõq!

SL 877.
H, Gr.Q 1, 484 (3) < Räpina khlk. - Fr.Kõiv (1891).

Keä meil õks armsamb kodo jäie?
Imä armsamb kodo jäie.
Keä meil õks tüüdä tegemä,
keä kangast kodama,
peeni põlli pliksuma,
liina linikit lipsimä?
Tulli ma_ks üles hummungult,
varra inne valgõt,
mõsi ma_ks suu silmäviist,
sarnaq laabõ lainist,
pühe ma_ks moro puutõlla,
lastuq laabõ langastõga,
ai ma_ks tii tiigile,
ai ma jäleq järvele,
lasi ma_ks jalga laadalõ.
Tulli ma_ks hoora hummugu,
litsi lehmä nüssängullõ.
Kui ma_ks olli esä kotoh,
viirdü vele moro pääl,
sõs ma kullas kutsuti,
hõbõhõtsõs hõõgati:
"Joosõ_ks, lilli, kargaq, kakku!
Kunas meil õks kukku kodo tulõ,
munakõnõ kodo veerüs?"
Nii pikält oll´ õks näio ello,
kui pikält esä pinki;
nii lajalt oll´ õks näio laulu,
kui lajalt esä lauda.
Kui ma_ks olli esäkotoh,
viirdü vele moro pääl,
panni ma_ks rinda tsõõri sõlõ
nigu jarmi jahikivi.
Lätsi ma_ks luuda mäele.
Sääl pall´o poissa [olli].
Leivä_ks tandso tanomih,
vahatsõõri vainuh.
Tei ma_ks põrmu põllõ pääle,
udsu uvvõ kängä pääle.
Nulgast vahtsõq sõs noorõmeheq,
var´o alta lajaq kaabuq.
Imäkene, memmekene,
mammakõnõ, marjakõnõ,
viigeq ti_ks Riiga Ristik-lehmä,
Pärnühe Pääväk-lehmä,
ostkõq ti_ks mullõ uvvõq kängäq,
uvvõq kängäq, hõpõhelmeq!
Helmeq mul helk´väq, tingäq tilk´vaq,
noortõmeeste silmäq tsilkvaq.
Meid oll´ õks neli neitsikestä,
tõõnõ neli pärg-oll´-päädä.

SL 878.
EKS 8° 4, 365 (44) < Räpinä khlk. - J.Jagomann (1877). [Sama laulu dublett-teisend H, Jagomann 249 (40) märgib laulikuks üleskirjutaja, s.o. J.Jagomanni enda.]

Ku ma inne noori olli,
noori olli tsõõri sõsar,
sis ma kirbu kinni võti,
jänesele järgi joosi.
Kui ma olli esäkotoh,
viirdü vele põrmandol,
lätsi upin üle ussõ,
tammõtõhva üle tarõ.
Esä hõigas´ hellikust,
imä hellä tütterist,
muu pereh moromunast.
Näiokõnõ noorõkõnõ,
panni pirru purdõhõst,
olõkõrrõ kõnnikist.
Sai_ks mehel meelitüs,
valgõpää valitus,
küdü sõimas´ kühmäkust,
nadu nahanuustakust,
uma miis olõkuust.

SL 879
H I 2, 641 (2) < Vastseliina khlk. -G.Lenzius (1888).

Lasõ-i mul linik inämb leelotõlla,
valgõ pää vallatõlla:
linik tõi mo elo leenalise,
valgõ pää mul vaavalise.
Kui ma_ks nu olli neio noorõkõnõ,
aroh kasvi kabõhõts[kõ]nõ,
hiusõ_ks helgeq mul hirremõtsah,
pää mul pälke pähnämõtsah,
iloh olli ma_ks edimäne,
laulukiräh keskmäne.
Sai_ks ma no hulgusõ huuldõ,
ilmahkõndija kõrvalõ -
ikuh olõ ma nu edimäne,
leinakiräh keskmäne.
Ikk tegi_ks näo ilotus,
silmävesi sinitses,
selle olõ ma must muidõ man,
tõrvaskand tõistõ man.