39. Kui mul tütreq elänüq.

SL 909.
H II 4, 443 (184) < Vil´o k. - Jak.Hurt < Anni (1886).

Kui lää ma tõõsõ talo mano,
kallu tõõsõ kastõrahe,
muuq näe ma latsõq moro pääl,
tõõsõq näe tõõsõh tarõh,
süä_ks ladvuni lahesi,
meeli pardsi paugahti:
olõ-i mul üsäh üsälist,
kässi pääl käsilist!
Kui_ks ma haarda haigõst,
tõmmata tõbitsõst,
kiä tulõ mul käpe kässi mano,
kiä sorrõ suu mano?
Kiä küsse_ks halu hambist,
kiä valu varbist,
kui olõ-i ummi tütrit,
kasu-i ummi kanasit?
Kui_ks mul tütreq elänü,
kui kanasõq kasunu,
munaq olõs´ iks muilõ viidüq,
kabuq muilõ kannõduq -
olnu_ks, kost kodo uuta,
kodo uuta, tarrõ tahta!
Ärä_ks uutnu huulitsil,
ärä vaht´nu vanijal,
uutnu_ks uvvõlõ ruvvalõ,
tahtnu tarõlämmäle.
Ese_ks viirdnü vii perrä,
ime naanu vatsko val´atama,
ku iks uma kodo oidnuq,
ku kana kodo kaldnuq.
Kohe_ks ma lää üli-ütsindä,
kallu katsila käelä?
Olõ-i ummi tütrit,
kasu-i ummi kabukõisi,
vinnü-i ummi virvekeisi!