17.Karjaga koju minnes.

SL 951.
H II 4, 188 (78) < Lobotka k. - Jak.Hurt < Maarja (1886).

Kodo, kull´a kar´akõnõ,
majja, meeliar´akõnõ!
Kodo ma aja ese kar´a,
vele kirä keerotõllõ,
mõtsa ma jätä mõisa kar´a,
pallo pikä papi kar´a,
suuhu suurõ herra kar´a.
Lää_ks ma kdo, kullakõnõ,
majja, meelimar´akõnõ.
Kiä_ks minno kodo oodi,
kua majja manidsi?
Ime_ks minno kodo oodi,
maama majja manidsi:
vasta võtt tä väsünü latsõ,
võtt iks tä kar´usõ kanasõ.

SL 952.
H, Setu 1903, 112 (57) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Kodo_ks kull´a kar´akõnõ,
majja_ks meeliar´akõnõ!
Ammu_ks mi karja kodo ooda,
ammu_ks mi vahi vanijal,
saisa mi_ks ussõh huulitsal,
kuna no_ks kar´usõq kaalusõq,
vitsa_ks-võtijaq veerüseq.
Päivä_ks mari madalah,
linnu_ks ligi õdagut,
aig iks karja kodo aiaq,
kirjä kodo keerätellä!
Kodo_ks ajagõq uma kari,
uma_ks kiri keerätägeq!
Kodo_ks ajat uma kar´a,
mõtsa_ks jätät mõisa kar´a,
pallo_ks jätät papi kar´a,
suuhu_ks suurõ herrä kar´a.
Esi_ks jäl hinele kynõli,
sedä_ks kar´usõq kadsadiq,
vitsa_ks-võtijaq veerädiq:
"Tohi-i mi karja kodo aiaq,
kirjä_ks kodo keerätellä -
saa_ks mi varra, saa vannu,
saa_ks mi pia, saa pessä!
Kodo_ks tuuduq toomõvitsaq,
kodo_ks saaduq saarõladvaq,
minga_ks kar´usit karistaq,
minga_ks orja opada!"
Kodo_ks kull´a kar´akõnõ,
majja_ks meelimar´akõnõ!
Kodo_ks uut uma imä,
kodo_ks kaes kandjani,
kaes iks ummi kar´usit,
kaes iks ummi kanasit.
Näge_ks kar´a kaaluvat,
kirä_ks kodo veerüvät,
pand iks tä piimä piisümä,
pand iks tä liha lämmähe
kasinallõ kar´usõllõ,
väikollõ_ks vitsavõtjallõ.
Uma_ks ime helläkene,
uma_ks mamma mar´akõnõ!
Kaaldu_ks kodo kar´aga,
läts iks ussõ uma ime,
kaaldu_ks vasta uma kandja,
päält iks hämme pästemä,
kängitsit iks käest võttõma.
Ime_ks peti piimä mano,
ime_ks lits´ lihalivva mano.
Jummal iks hoiaq toda näiot,
toda_ks kapo kasuvat,
kel iks olõ-i umma imme,
kallist iks umma kandijat!
Tulõ_ks tä kar´ast kakõnu,
tulõ_ks tä väläst väsünü,
päält olõ-i_ks hämme pästijät,
kängidse_ks käest võttijat,
panda-i piimä piisümmä,
panda-i_ks lihha lämmähe.
Jummal iks hoiaq vaesõ ello,
vaesõ_ks-latsõ elämist,
kah´olitsõ kasumist!
Kodo_ks kulla kar´akõnõ,
majja_ks meelimar´akõnõ!

SL 953.
H, Setu 1903, 546 (73) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Kodo, kull´a kar´akõnõ,
majja, meelimar´akõnõ!
Kar´a_ks mi kodo kallutõllõ,
kirä kodo keerätelle,
kodo_ks meil müüge Kullõs-lehm,
kodo_ks tahtsõq tarvohäräq.
Tohi-i_ks mi karja kodo aiaq,
kirjä kodo keerätellä -
päiv om iks viil kulla korgõh,
ligi kar´a-lõunõh,
saa_ks varra, sys vannutas,
saa_ks pia, sys pessetäs!
Olõ-i mul kotoh umma imme,
mar´al umma maamakõist,
kiä_ks minno kodo uut,
kiä_ks majja manidsi,
veerät´ iks kodo vihma aol,
sallõ kodo sao alt.
Kui saa varra, ni vannutas,
saa_ks pia, ni pessetäs!
Kodo_ks tuuduq toomõvitsaq,
kodo_ks saaduq saarõladvaq
kar´a_ks-latsi karistaq,
or´aliisi opada.
Uti_ks ohu ola pääle,
pessi_ks vaesõ pihä pääle,
ohuliisi olakõisi,
peenüt iks latsõ pihakõist.
Latsõl oll´ iks olg ohkõnõ,
olli piht peenükene:
jäi_ks meil pinnär piha pääle,
jäi_ks meil upin otsa pääle,
kui_ks meid opas´ võõrasimä,
kasumaama karistõlli.
Kar´a_ks-kar´usõq sysarõq,
vitsavõtjaq virvekeseq,
ajagõ_ks kodo uma kari,
vele kiri keerätägeq!
Ega_ks ma pelgä-i pessjät,
karda-i kariandjat -
om mul iks kotoh uma ime,
om iks mul majah uma maama,
kiä_ks minno kodo uut,
kua_ks majja manidsi
tüü alt iks tulõvat,
sao alt sa'avat.
Kotoh oll´ jo kohviq keedet,
kotoh saisiq samavaaraq:
kodo_ks tulõ kar´alats,
kodo oius or´alinõ,
väikene ni väsünü,
kananõ kakõnu.
Ime_ks söödi, ime joodi,
söödi_ks sõirasuurmil,
pei piimäpäälisil.
Suur sai_ks sõirasuurmil,
pikk piimäpäälisil.
Üsäga tä_ks magama vei,
ümbrekaala katmillõ.
Kual iks olõ-i umma imme,
mar´al umma maamakõist,
hot´ iks lät õdagu ilda,
kodo hällüs hämäräga,
kiäki vaol vasta tulõ-i,
tulõ-i vasta vanijallõ,
olõ-i kodo-uutjat,
olõ-i tarrõ-tahtjat,
olõ-i kohvikiitjät,
samavaara savvutajat.
Ärä_ks tä vipse vii-puti,
ärä_ks tä tambe taari-puti,
sys iks saa sõimada,
sõimada ni lõimada:
"Olõt iks sa, neio, näläne,
olõt iks, kabo, kakõnu!"
Oh iks tuud ilma imeldä kanast,
kah´olist kabokõist!
Jääs iks tä, tsirku, söömäldä,
lõivo, ilma lõunõlda,
lätt iks tä, mari, magama,
lätt iks tä, hellä, hingämä.
Oh iks tuud vaestalasta,
ilma imeldä kanasta!
Ohulinõ om iks olõminõ,
kah´olinõ kasuminõ,
kiäki vii-i vildi pääle,
kiäki kutsu-i koti pääle.
Om iks hirm hiussih,
om iks kari kaala pääl:
kuis iks ma hummõn üles tulõ,
kuis iks ma kuulõ, kullakõnõ?
Olõ- om iks -kõrs küle all,
tõõnõ kõrs pää all,
kats kõrt om kattaq -
sääne om iks asõ vaesõl,
sääne asõ armõtul.
Jummal hoia_ks toda neiot,
toda kapo kasuvat,
kua jääs iks varra vaesõst,
inneaigu armõtust!
Vaesil om iks vaiva pall´o,
ohulisil ohtu pall´o.
Jummal iks tiid jumalakõnõ,
Mari tiid madalakõnõ -
jummal iks usus vaesõ ohu,
kah´olisõ kasumisõ,
määre om iks ohtu mi olõl,
kaiho kaala ümbrel.
Sedamööda, kudas lauliku elu on, ematu ehk emaline, jäetakse lauldes üks ehk tõine osa laulust välja.