2. Laulkõq, näioq, kar´a man!

SL 929.
H II 4, 483 (200) < Hindsa k. - Jak.Hurt (1886).

Mõtsa, mõtsa, kar´akõnõ,
mõtsa, meelimar´akõnõ!
aiga um kar´al kallutada,
aiga kiräl keerätellä!
Näiokõsõq noorõkõsõq,
linahiusõq linnukõsõq,
keergeq kari kesä pääle,
aagõq ninniniidü pääle!
Ärä_ks laulkõq kar´a man,
vitsa man veerätelgeq,
saatku-i karja kammõlikku,
võtku-i vitsa vihanõ!
Elä mi suurõ tii veereh,
laja tii vaihhõl,
pall´o um meil müüdäminejit,
pall´o tiikäüjit,
kiä johtu_ks müüdä minevät,
kiä ussõh olõvat.
Jäiq iks saksaq saisma,
jäi_ks kõrgiq kõnõlõma:
"Kiä laulvaq tah ilosahe,
kua kuukvaq kumõhõhe?
Suurõ külä näiokõsõq,
ausa alõva sõsarõq,
ärä naaq laulvaq kar´a man,
vitsa man veerätäseq!"
Um iks kund kodo man,
vitsist värehte veerel -
kumu lätt kundu piti,
helü hellä mõtsa piti.
Pääl iks olli matal´ mõts,
all oll´ hal´as hain,
näio_ks lauli alla laanõ,
kägo kuuk´ pääle kunnu.
Um iks illos´ siska ilo,
um iks kummõ käo kumu,
näio um kumu kumõhõppa,
siska sõnaq selgepäq.
Kumu ütte kogosi,
helü ütte heidäsi,
läts kyik kumu kolka piti,
helü hellä viirtä piti.
Hüä_ks kolgala kullõlda,
hüä veerel veerätellä,
kui_ks sääl höste laulõti,
kumõhõhe kuuguti.