2. Lehestesse minnes.

SL 955.
H, Setu 1874-1877, nr. 118 < Ton´a k. - Joh.Hurt < Palaga (1877).

Lätsi ma luuda mäele,
kuldaluuda kuusistohe,
vaskiluuda varikohe.
Ime opas´ minnenäni,
karist´ kotost kalduhõni:
"Lõikaq ossa, kaksõq katsi,
lõigaku-i ladvakõst,
jätäq ladõv käo linnada!
Ega kägo kivile lindaq,
piiri-i põllupinderele -
kägo lindas ladvakõistõ,
piire puuhtõ pikembäle!"
Neio ma kuuli ime sõna,
lõiksi ossa, kaksi katsi,
ega es putuq ladvakõst -
jäti ladva käo linnada,
jäti piho pääle pilluq.
Kägo sys iks korgõst kuugi,
piho pajat´ puu päält.

SL 956.
H II 4, 193 (83) < Lobotka k. - Jak.Hurt < Maarja (1886).

Neiokõsõq noorõkõsõq,
noorõkõsõq, nõrgakõsõq,
lääme lehte, saamõ vihta,
lääme vihta vinnega,
saamõ luuda loodsikoga;
lääme vihta Vinnemaalõ,
saamõ luuda Saarõmaalõ!
Lõika mi ossa, kaksõ katsi,
lõika-i mi ladvakõist:
jätä mi ladva käo kävvü,
jätä piho pillõlda.
Ega_ks kägo kivile tulõ-i,
piho kargaq kannu pääle -
lindas tä laanõ ladva pääle,
kargas kõõvo ossa pääle!

SL 957.
H II 4, 446 (186) < Vil´o k. - Jak.Hurt < Anni (1886).

Mingu-i vihta Vinnemaalõ,
mingu-i luuda loodsikil -
umma_ks meil alla arokõoq,
veereh vihaleheseq!
Ärä_ks lõik´ku-i ladvakõisi,
tipku-i till´o ossakõisi,
jätä_ks latva käo linnada,
jätäq piho pillaskõlla!

SL 958.
H, Setu 1903, 109 (54) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Lää_ks mi luuda, veerä vihta,
lää_ks mi luuda loodsikul,
lää_ks mi vihta vinnel,
lää_ks mi kavvõst kaema,
üle_ks mere tuuma.
Suvõ_ks ikvaq suu-kõõvoq,
aastaka arokõõvoq:
"Kohe um iks jäänüq tuu neio,
kaonu tuu kabo,
kiä vei_ks mant makõ mahla,
veerest lõik´ iks vihaleheseq?
Kohe om iks jäänü tuu neio,
kaonu tuu kabo -
om iks veenüq vesi suur,
lumõ_ks-uarmus uputannuq?"
Esi_ks jäl hinele kynõli,
kõivo_ks kõrra kynõli,
vaher iks ai armujuttu:
"Eka es viiq vesi suur,
upu-s lumõ-uarmuhe -
tull´ iks kolgast kosilanõ,
tull´ iks nulgast nuurmiis,
kalli vei_ks su mahlakandja,
veerest vihalõikaja!
Selle jäiq sa_ks, kõivõ, ikma,
kallis puu kahitsõmma."
Kõo_ks-kõnõ, tammõkõnõ,
vaher valgõ puukõnõ!
Jõgi_ks juusk´ alt juurdõ,
päivä_ks paist´ päält latvo,
koh iks neioq leheseh,
veere_ks neioq vihalõ.
Sini-läts-iks-mõtsa sisele,
vaha_ks-latvo vaihõllõ,
säält iks lõik´ lehesit,
säält iks sai sannavihaq.
Neio_ks-kõist, noorõkõist,
mi_ks meelimar´akõist -
eka_ks mi lääq üle mere,
eka_ks mi saaq üle saarõ,
lää-s mi vihta vinnel,
lää-s mi luuda loodsikul!
Vele_ks-kõist noorõkõist -
vell´o läts iks vinnel mere pääle,
läts iks tä kallo otsma,
loodsikul iks lutsa püüdmä;
toosõ tä_ks vinnel viidikit,
toosõ_ks lutsa loodsikul.
Sai_ks ma vihta säläga,
tõi_ks ma küllä kühmäga.
Neio_ks-kõnõ noorõkõnõ
inne jätä-s maalõ, mar´akõnõ,
kui_ks tõi tuhat paari,
sanna_ks-vihto sada paari.
Meil iks oll´ pereh suur -
kui_ks mi sanna sai,
sai_ks mi sannalõunahe,
kotost iks võti kuus vihta,
velisilt viis vihta,
sys iks mi sanna sai,
vihalõ veerädi.
Neio_ks-kõnõ noorõkõnõ!