4. Ketraja ja uni.

SL 969.
H, Setu 1903, 320 (151) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Neio_ks-kõist noorõkõist,
lina-no_ks-hiust linnukõist -
neio_ks no kedras´ ketsokõist,
virot´ iks vaskivokikõist.
Ärä_ks tä lausi meelestänni,
lausi_ks tä meele poolõstanni:
"Ketra_ks no, ketraq, ketsokõnõ,
vala_ks no, vaskipoolikõnõ!
Katsi om mul iks kättä käänemäh,
kümme om no_ks sõrmõ sõudõmah.
Käugõ_ks, käugõq, käekeseq,
sõudkõ_ks, sõudkõq, sõrmõkõsõq,
taha ma_ks kuutslit kulutaq!
Kulu_ks no, kuluq, kuutslikõnõ,
kulu_ks sa, kuutsli peräkene!
Kui sa_ks, kuutsli, ärä kulu-i,
kulu-i, kuutsli peräkene,
panõ_ks ma kuutsli palama,
kutsu_ks ma kasa kaema,
peio_ks no mano piis(t)lemmä:
"Kae_ks, hüä mino ülä,
kae_ks sa, kallis mino kaasa,
kae_ks sa, pikk mino peio,
kae_ks sa, kasa, kaadsaq palasõq,
peio_ks, sino piinüq hammõq!"
Kasa_ks tasõ tapidsaga,
kasa_ks no kooguga kohendi.
Neio_ks-no-kõist noorõkõist,
lina_ks-no-hiust linnukõist -
ärä_ks no kedras´ neiokõnõ,
kedras´ iks meelimar´akõnõ,
haari_ks tä ketso keerätellä,
vaskivokki virotõlla.
Esi_ks tä lausi meelestänni,
lausi_ks tä meele poolõstanni:
"Inne lää-i mi, mar´aq, magama,
inne lää-i mi, linnuq, lebähämmä,
ärä_ks mi keerä kikkanni!"
Kiä tulli no_ks uikma ussõ taadõ,
lähesi_ks no tarõ läve taadõ?
Uni_ks no tulli ussõ taadõ,
lähesi_ks tä tarõ läve taadõ:
käve_ks no uni uigõldõh,
uigõldõh, hõigõldõh,
otsõ_ks tä unista neiot,
otsõ_ks tä kapo kammõlikku.
Jummal iks hoiaq toda neiot,
toda_ks no kapo kasumast,
kiä_ks no lammõs unõrekke,
lammõs rammu-rattihe -
unõ- om iks no -regi kivene,
rammu omma_ks no rattaq ravvadsõq!
Jummal iks hoiaq toda neiot,
toda_ks no kapo kasumast!
Ullil iks om uni makus´,
kavalal iks om tüü kallis.
Neio_ks ma lausi meelestänni,
lausi_ks ma meele poolõstanni:
"Uutku-i sa_ks, uni, ussõ takah,
saisku-i ussõsagarah -
läpe-i ma unni unitõllaq,
pandaq ei pad´olõ magama,
läpe-i ma maadaq magahuisi!
Om iks mul pereh pidämäh,
kar´alatsõq kakmah:
pereh iks taht peenükeist,
sulasõ_ks tahtvaq suikaist,
kar´a_ks-latsõq laasikaist,
esi taha ma_ks rõivast ilosat,
neio, taha ma_ks rõivast nägüsät.
Ärä sa_ks uutu-i, unõkõnõ,
uutu-i sa, uni, ussõ takah,
saisku-i sa, haiku, saina takah!
Unõ omma_ks mul kotiq kudamalda,
unõ omma_ks mul tekiq tegemäldä,
unõ_ks pad´aq pandõmalda.
Unõ_ks-kõnõ, suigukõnõ,
üle mine_ks sa mõtsa mõrsjillõ,
üle mine_ks sa nurmõ noorikillõ -
omma_ks noil koeduq unõkotiq,
omma_ks noil tettüq unõtekiq,
omma_ks näil pantuq unõpad´aq,
saava_ks nääq unni unitõllaq,
magahuisi maatõllaq!
Kohe_ks ma unõ uinuda?
Olõ-i iks mul koet unõkotti,
olõ-i pant unõpatja."
Neio_ks-kõist noorõkõist,
unõ_ks-no-kõist, suigukõist -
üle läts tä_ks nurmõ noorikillõ,
üle läts tä_ks mõtsa mõrsjillõ.
Jäi_ks tuu mõrsja mõtlõmma,
jäi_ks tuu noorik nur´atuhe,
esi_ks tä hinele kõnõli,
mar´a_ks tä hinele manidsi:
"Miä_ks s´oo immit,
kua_ks no s´oo kummõtit -
suikuq no_ks tahtvaq suurõq silmäq,
maada_ks no kolmuq madalaq!"
Und iks säi sängü pääle,
panni_ks pad´olõ magama.
Neio_ks-kõist noorõkõist!