6. Kangast kududes.

SL 972.
H, Setu 1884, 130 (30) < Kran´tsova k. - Jak.Hurt < Darja Petrovna (1884).

Imel kasvi_ks ütsi tütärlatsi,
kasvi ütsi kardavanik.
Olli_ks tä kuri ikkõma,
vilets vihha pidämä.
Ime nakas´ iks kangast kudama,
hellä langa heitemä,
ime_ks kutsi kolo ala,
ime peti peelde ala:
"Tütär iks hellä linnukõnõ,
matal´ meelimar´akõnõ,
olõ-i_ks illos´, kui ikõdõ,
olõ-i muudsa, kui murõhtat!
Innemb ma_ks oppa laulama,
kullakõsta kuukuma!"
Läts tä_ks, peenü, peelde ala,
mano, meelimar´akõnõ,
kullõl´ tä_ks ime laulõmist,
kullakõsõ kuukumist.
Ime lei_ks voori, saie sõna,
leie tõõsõ, saie tõõnõ,
kolmandat iks kolgakõnõ,
neländätä nõlvakõnõ.
Sääl saiq täl kätte käelüseq,
hinne mano hellerüseq.
Sai_ks tä sugu suurõmbas,
pisu päädä pikembäs,
ime_ks kutsi kolo mano,
ime peti peelde mano,
kulla_ks kangast kudama,
hellä langa heitemä.
Künnü-s viil käeq nitsihe,
jalaq jalgolavvakihe,
võti_ks jo kõrra kangasta,
võti toimõ toomitsõst,
meele mehikoatsõst.
Säält iks sai ilma illos tütär,
taiva ala tarka latsi,
kudi_ks tä kirju kangahe,
pilla peelilä pideli.