1. Tüümehi otsitas.

SL 980.
SKS Veske-Stein nr. 81 < Kran´tsova k. - V.Stein (e.a. 1872).

Laulijita_ks otsiti, ´
kuukijit iks kullõldi
vinne[ga] iks vett pite,
loodsikuga luka pite,
loodsik iks oll´ luigaluinõ,
parvi pardsi pudsajist.
Ilma_ks ma kõrralda kõnõli,
aie_ks juttu ilm-as´anda:
otsita-i laulijat,
kullõ-i kuukijit -
tüümehi otsitas,
sõrmõlisi sõvvõtas.

SL 981.
H, Setu 1874-1877, nr. 148 < Melso k. - J.Jagomann (1874).

Nägünesse_ks, kuulunõssõ,
laulijit iks otsitassõ,
kuugijit iks kullõldassõ
loodsikilla luhta pite,
parvõlana pallo pite.
S´oo_ks ma ilma kõnõlõ,
aie_ks jutu as´anda:
otsita-s iks laulijida,
kullõlda-s iks kuugijida -
tüümehi_ks otsitassõ,
sõrmilitsi_ks sõvvõtas
loodsikilla_ks luhta pite,
parvõlana pallo pite.
Nii olõnõs, kui nägünes:
kapos´ kabo, kabokõnõ,
nii kui üts roid ruvva pääl,
kui verepisu piimä pääl,
kui olõkõrs ollõ pääl.
Laul on käsikirjas segaselt kirjutatud, mitmes kohas otse vastuoksa, nii nimelt 4. ja 12. v.: Loodsikida luhha pitte; 6. ja 7. v.: sai iks ma üllä käünüle, aie eks juttu ajastaga. 14-18 v., laulu lõpp, on ka siin võõras, võib aga ommeti ära mõistetud saada ja siia jääda. Laulik kiidab oma priskust, et sellega oma kõlbtust tööle kinnitada.