15. Rühk´keq ja rutakõq!

SL 999.
H II 4, 369 (155) < Ugareva k. - Jak.Hurt < Kriisa Kati (1886).

Mi_ks põima põllukõist,
laabi lak´a väläkeist.
Rühkeq mi, rutakõq mi,
käugõq, käugõq, käekeseq,
sõudkõq, noorõq sõrmõkõsõq!
Olgu-i ti nuiaq nurmõ pääl,
olgu-i ti kepiq kesä pääl,
lasku-i mi vannuq käevarsi,
lasku-i mi sõrmi sõimada!
Kui_ks ti käu-i käbehehe,
noorõq sõrmõq nobõhõhe,
kiä johus kavvõst kaevat,
vao takast vaht´vat,
tuu lätt kolgalõ kõnõlõs,
tuu lätt veerele veerätäs,
ütles iks põrsast põllu pääl,
lambast laja välä pääl.
Kui käut ti, käeq, käbehehe,
noorõq sõrmõq nobõhõhe,
säät iks suurõq sälätävveq,
käänät suurõq käetävveq,
sys ku kavvõst kaetas,
vao takast vahitas,
susi olõt sys suurõ nurmõ pääle,
olõt põdõr põllu pääle,
kahr olõt kokko kandmah -
sys iks kolk ei kur´odaq,
sys iks viir ei veerädäq;
sys läät sa otsa, osakõnõ,
veerät viirde, veerekene!
Lõpõq, lõpõq, põllukõnõ,
oiuq otsa, osakõnõ!
Otsah mul uut uma vell´o,
veereh kaes imekana,
katõh käeh om viinaklaas:
kui saa ma otsa, sys and olut,
saa viirde, and viina.

SL 1000.
H, Setu 1884, 334 (9) < Vinnüski k. - Jak.Hurt < Tatjana Kondratjeva (1884).

Rühigemme, rutakõmmõ!
Pangõ_ks mi ilo ii pääle,
kumu põllukolga pääle!
Esi_ks mi kae meelestäni,
kas iks meil ilo põldu põim,
laul laabõ lak´a vällä?
S´oo_ks jäl kõrralda kõnõli,
ilma as´anda avvusti -
ega_ks meil ilo põimu põima-s,
laulu laabiq lak´a väljä!
Kats iks meil kätt nuurt velja,
kümme_ks mi sõrmõ sõsard,
kiä_ks no hannast avidiq,
põllukolgast kohendõlliq.
Lõpõq, lõpõq, põllukõnõ,
vähäneq, väläkene!
Saa_ks mi viirde, juu viina,
saa_ks mi otsa, juu ollõ,
saa saardõ, süü saia -
otsah meil oodiq onopojaq,
veereh oodiq veleq noorõq,
ligi pinnärd lelläpojaq,
oodi_ks otsah, olu käeh,
oodiq veereh, viin käeh.
Juu_ks mi pikri peräni,
ollõkanni uurdinni.
Kuulõ_ks, sa peenü peremiis,
nii_ks sa pilluq pikrit,
kui mi pillu pehelüisi,
kui käänä käetäüsi!

SL 1001.
H, Setu 1903, 23 (15) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Rühigeq, rutagõq,
tyymeeli tõmmakõq,
angõ_ks kärro käsile,
hüvvä sõnna sõrmilõ!
Olgu-i nuiaq nurmõ pääl,
väärädüq välä pääl!
Lõpõ_ks, kulla põllukõnõ,
oiuq otsa, osakõnõ!
Saa_ks mi otsa põllulõ,
saa_ks mi viirde edele,
otsah um iks uma vell´o,
veereh sais vell´o noori,
viina_ks-pikõri peoh,
ollõkann kanglih.
Sääl iks mi juu viisi täüsi,
kuusi täüsi kummutõllõ.
Kuusi saa_ks meil kuhja põllu pääle,
viisi_ks põllu veere pääle!
Tii_ks kuh´a kui imändä,
pääviho Pärnä säksa.
Vell´o_ks mi Riiga virodi:
vell´o läts harki haardma,
minga_ks kuhja kohendõlla,
päävihko pääle panda.
Sai_ks kuhi kui imänd,
päävihk Pärnä säks.
Anna_ks mi teno jumalallõ:
sada vakka saa_ks salvõterri,
tuhat vakka turuterri.
Anna_ks mi teno jumalallõ:
vell´o pidä_ks maad Petserinni,
tege rüki Riiani,
muud vilja Moskvanni,
tatrekka Tartonni,
perüs-vilja Pihkvanni.
Võtt iks tä tükü tüümiihhi,
pand pääle palgalise,
tege_ks tä tüü hulgaga.
Um iks meil ese ilmarikas,
vell´o_ks Vinnemaa kuningas.
Anna_ks mi teno jumalallõ:
vell´o meil iks usk ohulitsi,
and iks tä võlgu vyyrillõ,
selle um täl iks pall´o palgaliisi,
võõdõt pall´o võlgnikki,
tetäs iks tüü iloga,
labi_ks välä lauluga.
Anna_ks mi teno jumalallõ:
tsirp iks põimi, mi põõdsudi,
vikaht iks niidi, mi vilisti!
Oh iks no suurt suvõtüüd,
kinnä tüüd keväjäst!

SL 1002.
H, Wiedemann 1, 490 (1) < Setumaa - V.Stein (e.a. 1872).

Neiokõsõq noorõkõsõq,
läkiq põldu põimama!
Rühigemme, rutakõmmõ,
käändkeq, käändkeq, käekeseq,
sõudkõq, sõudkõq, sõrmõkõsõq!
Kui mi põima pikä põllu,
sys vell´o pill meile pikõrit,
kanni ollõkannikõisi.
Neiokõsõq noorõkõsõq,
sää suurõq sälätävveq -
susi olli suuril nurmil,
kahr jäl kokko kan[d]ma.