18. Lõpõq, lõpõq, põllukõnõ! (Põldu lõpetades).
SL 1006.
H I 6, 213 (22) < Setumaa - J.Sandra (1894).
Lõpõq, lõpõq, põllukõnõ,
lõpõq, lõpõq lõpõtõh,
vaoq, väli, vääräteh!
Kui ei lõpõq, siiä jätä,
musta tsirgu havvutõlla,
korgõ kurõ kumardõlla!
SL 1007.
H II 4, 182 (73) < Lobotka k. - Jak.Hurt < Maarja (1886).
Lõpõq, lõpõq, põllukõnõ,
lõpõq, põldu, lõigatõh,
kaoq, põldu, kaksatõh,
mineq kokko kor´atõh!
Om iks siih hüä rüäkene,
om iks kallis kaarakõnõ:
pilli- om iks -ruugu pikenüq,
kanepkõrsi kasunuq.
Toogõ_ks vikla Viromaalt,
toogõq harki Har´omaalt
päävihko pääle pandaq,
kuhiliku kohendõllaq!
SL 1008.
H II 4, 180 (72) < Lobotka k. - Jak.Hurt < Maarja (1886).
Lõpõq, lõpõq, põllukõnõ,
lõpõq, põldu, lõigatõh,
kaoq, põldu, kaksatõh,
mineq kokko kor´atõh!
Om iks kuri rüäkene,
om iks vilets viläkene,
kuri om maalõ kumardõlla,
pakan´ maalõ painutõlla.
Kui sa ei lõpõq lõigatõh,
kui ei kaoq kaksatõh,
lää-i kokko kor´atõh,
jätä_ks su tsirgalõ süvvä,
musta tsirgu munnõ luvva,
haha tsirgu har´otõlla!
Mille_ks mi ei laulaq, neiokõsõq,
kadsatõllõq, kabokõsõq?
Om iks kuri rüäkene,
om iks vilets viläkene -
tikõ om iks külvnü tigasit,
äio külvnü ädälät!
Om iks kuri kulda saiaq,
om iks rassõ rahha saiaq,
om iks vaiv vaskõ saiaq.
Innep võinuq meil hiiro hingädä,
mustaq tetäq muuda töödä,
kui nääq künniq kur´a põllu,
äestiq maa ädälätse!
Jalaq siin kõvõraq kõrranuq,
jalaq viriläq vihranuq.
Siin om künnü külävell´o,
om tä künnü kübäräga,
atra kaabuga kannu -
küpär om võtnu külviõnnõ,
kaabu kaara kasumisõ.
Kui meil künd´ uma vell´o,
kand´ atra imekana,
sys tä künd´ kübäräldä,
kand´ atra kaabulda -
sys saasõ_ks hüä rügä,
sys kasus kallis kaar.
V. 29: vihranuq: vihrama = "rüä põllu pääle virgessit ajama, rükä teteh".
SL 1009.
H II 4, 355 (148) < Molnika k. - Jak.Hurt (1886).
Lõpõ_ks, kull´a põllukõnõ,
väheneq, kull´a väläkene!
Päivä om mar´a-madalah,
linnu ligi õdagut,
mõtsa ladvolõ lamõnu,
kuusõladva korrukõsõh.
Oodaq, oodaq, pääväkene,
viidäq, päävä veerekene -
lasõq ma põima pikä põllu,
lasõq ma laabi laja välä!
Ega no ooda-s pääväkene,
viidä-s päävä veerekene -
päiv iks juusk´ jumalihe,
maalõ ar mará-madalahe.
Kurgi_ks käsk´ kodo minnä,
mõtus mõtsahna maada.
Tiiä-i iks ma kuigi tetäq,
mõista-i kuigi mõtõlda:
kas mul kuuldaq kurõ sõnna,
vai mõistaq mõtusõ miil?
Mõtus toot´ iks miiga ravida,
vasta võtta võismõga,
käske no koto unõhtada,
veljo jättäq viimätsest.
Mõtli ma umalõ meelele,
kiti umalõ keelele:
"Innep ma võismõ võõruda,
innep mii meelest heidä,
kui ma kodo unõhtõllõ,
jätä veleq viimätsest!"
Ega ma inne kodo lää-i,
inne veerä-i velisile,
kooni mu vell´o perrä veerüs,
kallus perrä imekana
ütsäga hobõsõga,
katsaga ratsukabja,
siidetseq iks hiiro silmäq,
ratsu kabjaq kalõvutsõq.
Viirdü_ks perrä velekene,
kaldu perrä imekana,
sys ma, näio, kodo lätsi,
sys ma, kabo, kodo kaldu.
Istõ ma sisse siidene,
kaldu sisse kalõvanõ.
Sys iks mii meelest heidi,
jäti võismõ võõrusõhe,
esi mõtli umala meelelä,
kiti umala keelelä:
"Paremb uma kuri kodo,
kui mõtsu makõ mesi!"
SL 1010.
H II 3, 577 (97) < Vastseliina khlk. - H.Prants (1890).
Lõpõq ärä, põllukõnõ,
kakkõq, kulla nurmõkõnõ!
Kui ei lõpõq, siiä jätä,
siiä jätä tsirgu süvvä,
haha tsirgu havvutõlla,
musta tsirgu muna luvva;
kui ei lõpõq, siiä jätä!
Jõvva-s põld minno põõta,
lag´a väli väsütellä -
esi ma põllu är põõti,
laja välä väsütelli.
Lõpõs ärä põllukõnõ,
saavaq tsirbiq saisõmahe,
esi ilma istumahe,
peenikeistä pilutama,
udsuhamõht umbõlõma.
Saa kümme körditüt,
tõsõ kümme kördimätä,
saa sada suurätti,
tuhat toimist nõnarätti.
Kuulõq, kuulõq, mõrsija,
kas om kümme körditüt,
tõsõq kümme kördimätä,
kas om sada suurätti,
kas om tuhat nõnarätti?
SL 1011.
H IV 3, 1006 (2) < Vastseliina khlk. - M.Sikk (1890).
Lõpõq no_ks lõpõq, põllukõnõ!
Kelles n´ooq suurõq nurmõq?
Mi velel suurõq nurmõq,
mi velel lajaq väläq,
suurõq nurmõq suu veereh,
lajaq nurmõq laanõ veereh.
Kui_ks lõpõ-i, siiä jätä
kurõdõllõ kumardõlla,
mustal tsirgul munnõ luvva,
hahal tsirgul havvutõlla.
Selle laulu otsa on etteütleja veel järgmised read lisanud, mis aga riismed on ja hästi siia ei sünni:
Mino imä ütsik nainõ
lätsi pallo põimõma,
kaarapõldu kasima.
Oll´ mul iks pall´o tütterit,
liialt linahiussit.
Üte panni tiika tii pääle,
tõisõ pardsi palo pääle.
Palssi partsi painutama,
suvilindu liigutama.
Partsi opas´ pall´o sõnnu,
suvilindu liia võrra.
Tulli koolu, võti üte,
tulli katk[o], võti katõ.
Üts näid viidi Vinnemaalõ,
vahemanõ jäi vanõmbillõ,
kolmas viidi kuningallõ.