19. Ärä mi põimi pikä põllu. (Põldu lõpetades).

SL 1012.
EKS 8° 3, 390 (31) < Räpina, Võõpsu - Joh. Hurt (1876).

Näiokõsõq noorõkõsõq,
kabokõsõq kallikõsõq,
külä mi tsõõrigoq sõsarõq,
vaha mi valituq hiussõq!
Veedü meid no näiokõsi,
kasinastõ kabokõsi.
Etsa no laulgõq, loohkaq näioq,
veerütägeq, virvekeseq,
teke hellü hendäle,
rõõmu ristirahvalõ!
Veedü mi laalu lauljit,
sõna kolmõ kostijit,
ku mi esi iist ei võtaq,
iist ei võtaq, illo piäq!
Ta üldäs no meid viinast verevi,
üldäs ollõst punadsõq.
Olõ-i mi viinast verevi,
olõ-i ollõst punadsõq -
ärä mi põõmi pikä põllu,
ärä laabe laja välä,
panni mi põllu põdõmahe,
olõkõrrõq oigama.
Ega meid põlõ-s pikäq põlluq,
laad´a-s meid lajaq väläq,
lõika-s sõrmõ lõõgatõh,
väikest sõrmõ vasta võttõh.
Läkiq ilosidõ orsi pääle,
vastsidõ vak´o pääle -
olõ-i mi tüüst tüdinüq,
vaav´ast olõ-i väsünüq!
Olõ-i viinast verevi,
ollõst olõ-i punadsõq -
mi pääväst punadsõq,
vaav´ast umast verevi!
V. 27 ja 28. võivad sõnad "orsi" ja "vak´o" esialgu ka "osse" (sõnast "osa") ja "vaka" (sõnast "vago") olnud olla, mis lihtsam oleks; aga ka praegused sõnakujud annavad mõistliku mõtte. "Vak´o" on gen. plur. sõnast "vag´a" = vai.

SL 1013.
EKS 4° 4, 129 (5) < Räpina, Mehikuurma - J.Kotli < Veetska naane (1877).

Panni suurõq sälätävveq,
ülisuurõq üsätävve,
kutsi kaasa kandõmaie,
ülgä üskä võttõmaie.
Tii_ks esi, tütärlatsi,
kanna kokko, kaasakõnõ!
Ärä põimi pikä põllu,
ärä laabõ laja välä.
Egas jääq põllulõ põdõmaie,
kõrrõlõ kõrsi korjamaie.
Laisa_ks oodiq õgakuta,
videlikuq vetserätä,
mi_ks noorõq nurmõ päälä,
mi valäq [=?välleq] välä päälä:
esi põimssi, esi käändsi,
kõigõ kulla kokko kandsi.
Kuhjaq saivaq ku kuningaq,
hakiq ku Harjo neitsikeseq.
Üle pilli pistelise,
üle ropsõ rohilise,
ei tennüq hätä häelmile,
ei tennüq ohto uibotõlõ,
ei tennü vika visnapuulõ.
Ei ma hoolinu uhkõ'ita,
peljänü pere-rikkõ'ita,
ma es usuq uba-noori,
kardaq külä karja-moori!

SL 1014.
EKS 8° 4, 466 (32) < Räpina, Kõnnu k. - J.Jagomann < Okse Tanilovits (1877).

Neiokõnõ noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ!
Ülti minno pall´o põdõvat,
liialt risti kandvat,
ülti minno haigõ haan´a aigo,
kõttu põdõvat kõllakuul,
mako haudvat maranakuul.
Neiokõnõ noorõkõnõ,
anna ma teno jumalalõ,
au suurõ Maarijalõ -
ega ma_ks põeq põõmu aigo,
haigõ olõq haan´a aigo,
põeq kõttu kõllakuul,
havvuq mako maranakuul!
Neiokõnõ noorõkõnõ,
jää[-s] ma põllulõ põdõma,
ii otsa oigama.
Susi jäi_ks põllulõ põdõma,
kahõr oigas ii otsah,
mina_ks noori nurmõ pääl,
väikene välä pääl,
till´okõnõ teie pääl.
Neiokõnõ noorõkõnõ,
ärä ma_ks põõmi pikä põllu,
ärä laabe laja välä,
nurmõkolgaq kokko panni.
Neiokõnõ noorõkõnõ,
ega_ks tiiq mul teoliseq,
panõq kokko palgalisõq,
esi ma_ks teie, tibukõnõ,
kanni kokko, kanakõnõ!
Neiokõnõ noorõkõnõ,
jälki ma_ks ümbre ütle,
kõrra tõõsildõ kõnõlõ:
hot´ ma_ks põõmi põdra värki,
kanni kokko kahru värki,
saaq ma es tingä tegemäst,
krossi kokko pandmast.
Neiokõnõ noorõkõnõ,
meä sai ma_ks suvõ suurõst tööst,
talvõ tarõ asklõst?
Kuuk sai suvõ suurõst tööst,
tapits talvõ asklõst!