22. Linalaul.

SL 1017.
H, Setu 1884, 214 (9) < Tobrova k. - Jak.Hurt < Tobrova Ode (1884).

Tei_ks lina liivakuhe.
Nakas´ iks lina liikumahe,
nakas´ vili vinnümähe.
Käve_ks vell´o kaemahe:
"Liigu_ks, liiguq, linakõnõ,
vinnüq, vinnüq, viläkene!
Vii_ks Pihkõva peräle,
vii_ks Moskõva morolõ,
säält iks võta liiga-raha,
liiga-raha, pall´o palka!"
Säält iks vell´o veere võtt,
veere võtt, kasu saa:
saa_ks sälgä sinisärk,
maani massakarvalinõ,
vööle_ks liina vüürätt,
päähä kööritü kübärä,
jalga_ks saa säksa saapaq.

SL 1018.
H, Setu 1874-1877, nr. 37 < Puugnitsa k. - Joh.Hurt < Usti (1874).

Lina liia lühkene,
um tä kassin kasunu,
um tä vilets vinnünü,
kuri um siist kulda saia,
vaiv um siist vaskõ saia.
Innemb võinu mul hiiro hingädä,
musta tetä muuda töödä,
innemb võinu paadiq paigah olla,
kõrviq kävvü kõõvistuhe,
linalakaq lepistühe,
halliq kävvü haavistuhe,
kui et künniq kur´a põllu,
äestiv' põllu ädälätse.
Küll saavaq siist lühkoq linigeq,
kasinaq kaalipoolõq!

SL 1019.
H, Setu 1884, 127 (28) < Kran´tsova k. - Jak.Hurt < Darja Petrovna (1884).

Oo_ks minno neiokõist,
kasuvada kabokõist!
Linna aeti kakma ligõhõga,
peia viimä vihmatsõga.
Kõik oll´ iks vesi vilä pääl,
olli likõ lina pääl,
tuu oll´ iks kõik kakija kaalah,
olli lina riibijä rinnah!
Vele_ks mu lina vitsa piuq,
kodo lina kuusõ piuq,
papi_ks lina pajjupudsu,
pajjupudsu, urba-udsu.
Kodo omma_ks linaq kuusõ piuq,
vele linaq vitsa piuq.
Jummal tiid iks jumalakõnõ,
kuna_ks mu linaq likku saavaq,
vele linaq vette saavaq?
Kui_ks mu linaq likku saavaq,
vele linaq vette saavaq,
kulla saava_ks kuis linaq kolgitus,
armas riihi atõtus?
Kümme_ks punda linno saa,
vii_ks müügis müürü pääle.
Kümme_ks punda linno sai,
sada ruublit rahha sai,
sys iks mi naida noorõ vele,
sys mi osta ubasuu,
rinda_ks sõlõ tsõõritõllõ,
jalga käänä käbükängäq -
sys saa_ks meid jo katsi kakijat,
virve kokkovidäjät!

SL 1020.
H, Setu 1903, 117 (62) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Vele_ks-keist noorõkõist!
Kalliq, lää mi_ks linno kakuma,
lää_ks mi viirde vidämä.
Vell´ol iks um pall´o maid,
pall´o_ks maid ostõtuisi,
pall´o_ks võõdõt vyyrit.
Miä_ks maaq ostõduq,
nuuq umma_ks linamaaq;
miä_ks mullaq muial ummaq,
sinnä_ks mi murra muud vilja,
sinnä_ks mi kesvi külvä,
sinnä_ks mi hiidä hernit,
taha_ks mi tetäq tatrekka,
suvi_ks-rüki soetõllaq,
sinnä taha mi_ks nisu nimidäq.
Kohe_ks mi linno liigutõllõ,
kohe pillu mi_ks viljä peenükeist,
säält iks meile sajaq saavaq,
säält iks tulõ tuhannõq.
Säält iks ma saa massuraha,
tuu_ks kaias kontorahe,
miä nu_ks saa, linnu, linno päält,
kua_ks, pardsi, pakaldõ päält.
Oh iks veljä noorõkõist,
käve iks tä käsi hüäste,
häidses´ iks õnn hüäste:
kohe_ks künni, kohe külvi,
kohe_ks murd´ mullatüü,
kohe_ks arõ adramaa,
sinnä_ks tä linno liigutõlli,
sinnä pill´ iks vilja peenükeist.
Pall´o_ks vaiva kündijäl,
kündijäl iks, külvijäl:
liia_ks huul´ linno man,
pall´o_ks vaiva pakaldõ man.
Vell´o_ks-kõist noorõkõist,
tekk´ iks tä linno Riiani,
muud iks vilja Moskvanni,
tatrekka Tartonni.
Anna_ks mi teno jumalallõ:
säält sai_ks saaq velele,
tulli_ks velele tuhannõq,
minka_ks pereht üleväh pitäq,
armast iks pereht arvada.
Vele_ks-kene noorõkõnõ!

SL 1021.
H, Setu 1903, 116 (61) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Kui_ks linno kakutas,
kuis iks linno vette viiäs,
kuis iks viist vällä võõdas,
kuis iks linno laotõtas,
kuis iks linno ülest võõdas,
kuis iks linno kuivatas,
kuis iks linno kolgõtas,
kuis iks linno rabatas,
kuis iks linno punda pandas?
Luuq iks mõtsa lobinaga,
lina_ks liina libinaga.
Kuis iks linno suitas,
kuis iks linno prääditetäd,
kuis iks lango mõstanõs,
kuis iks lango kolgõtas,
kuis iks lango keritäs,
kuis iks kangast veetäs,
kuis iks kangast mähitäs,
kuis iks pandas nitsehe,
katsahe nitsehe,
kuis iks kangast sukka pandas,
naatas iks kangast kudama,
armast iks kangast alostamma?
Kangast iks koetas umah kotoh,
veetäs iks umil velisil,
koetas iks all aknidõ,
kuvvõ_ks kruudi kottal.
Armas saa_ks kui kangas alostõt,
vel´o lätt iks liina, linnukõnõ,
tuu_ks kodo kumakut,
tuu_ks matsu maagõlanga,
kua_ks kiräq kangahe,
armas, ma_ks kiräq alostõllõ.
Um iks mul kinä kirätüü,
um iks näküs´ näpotüü.
Vele_ks-keist, noorõkõist -
vell´ol iks ummaq kirä kereq,
kirä_ks kereq, pilu peeleq,
kirjo ma_ks või kutaq kangahe,
armas, või ma_ks kirjo alostõlla.
Olõ_ks ma märksa meelega,
olõ_ks ma tark talonaane,
meeleline mehenaane -
kutsu-i küläst köütjit,
üle_ks aia alostaiji,
es käüq iks ma küllä köütmäh,
üle aia alostammah.
Olõ_ks ma tark talonaane,
mynõst iks märko inäbi,
mynõst iks kabost katõvõrra.
Neio_ks-kõnõ noorõkõnõ!
Seda laulu lauldakse ka kangast kududes.