3. Kütüselaul.

SL 983.
H, Setu 1903, 118 (63) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Vele_ks-kene noorõkõnõ,
vell´o_ks om maakündjä,
vell´o_ks künd kütüssit,
vell´o_ks matt matussit.
Selle_ks tä künd kütüssit,
selle_ks tä matt matussit:
kütse saa_ks leib kütüssist,
makus´ leib saa matussist.
Vell´o_ks om tüüline,
tüüline_ks, hoolõlinõ,
musta_ks mulla pöörijä,
kalõ_ks söödü kakija.
Kohe_ks künni vahtsõ maa,
kohe_ks arõ adramaa,
sääl kasvi_ks pikk rügä,
pikesi_ks pilliroogu,
kasvi_ks üles kanepkõrs,
pikesi_ks pilliruug.
Säält iks sai sada vakka,
säält iks tull´ tuhat vakka:
tuhat vakka turuterri,
sada_ks vakka salvõterri.
Tenno_ks anna jumalallõ -
vell´ol iks aidah annivakaq,
vell´ol ´ salvõh saadivakaq,
vell´o_ks usk ohuliisi,
and iks tä võlgu vyyrillõ
keväjäl iks kitsal,
halval aol ahtal.
Vele_ks-keist noorõkõist -
olõ-i vell´o võlguvõtja,
võlgu_ks-võtja, võlgu tahtja!
Vell´o_ks om loonatark,
kallis iks kundsõni kavali -
läpe-i tä hummogu maada:
varõs lätt varra vao pääle,
inne_ks muida mulla pääle,
vell´o_ks vala varahappa,
inne_ks muid mulla mano!
Vele_ks-keist noorõkõist -
vell´o läts iks nurmõ kündmä,
linnu läts iks tä külbmä,
ime_ks ruttu ruvva kiit´,
sysar iks pia perrä vei,
vei_ks süvvä velele,
kand´ iks süvvä kallilõ,
vei_ks umalõ velele.
Oh iks sirgõta sysarda!
Olõ-s vell´ot kündemäh -
kaabo_ks atra kandõmah.
Haari_ks ma kaoga kynõlda,
haari_ks ma küssüq kübärält:
"Kuulõ_ks, küpär, kos kündjä,
kuulõ_ks, kaabo, kos adrakandja?"
Küpär iks külmäste kynõli,
kaabo_ks kalõst vasta lausi:
"Vesi_ks vei sino vele,
kattõ_ks sino imekana!"
Neio tull´ säält kodo ikkõh,
lasi_ks kodo lainõl:
"Ime_ks-kene helläkene,
lövvä-s vell´ot kündemäh,
kündemäh es külbemäh,
kallist iks atra kandõmah.
Küpär iks jäänü külvimaalõ,
kaabo_ks adra kaalallõ.
Haari_ks ma küssüq kübärält,
haari ma_ks kaoga kynõlda -
küpär iks külmäste kynõli,
kaabo_ks kalõst vasta lausi:
"Vesi_ks vei sino vele,
vesi_ks kand´ imekana!""
Ime_ks-kest helläkeist,
maama_ks-kõist, mar´akõist,
ärä_ks tä lausi meelestäni,
lausi_ks meele poolõstani:
"Kuulõ_ks, meelikas minijä,
meele_ks poolõst pojanaane,
sinol iks kaihho, minol kaihho,
minol iks kaihho ütevõrra,
sinol iks kaihho katõvõrra:
minol iks kattõ poigovani,
sinol iks viidi üläväni,
sinol iks kattõ kasavani!
Mine_ks üllä ots´ma,
kasa_ks peräh kaema!"
Lätsi_ks, lätsi neiokõnõ,
kaldu_ks, kaldu kabokõnõ,
lätsi_ks tä mere veere pääle.
Olli_ks meesi mere pääl,
kasa_ks kalajärve pääl,
olli_ks tä sällülde vesil,
käeq olliq täl lajah lainil.
Neio_ks-kõist noorõkõist -
saa-s tä kätte, käokõnõ,
miist, meelimar´akõnõ.
Ülä- tull´ jäl iks -kodo, kullakõnõ,
kasa_ks-majja, mar´akõnõ.
Ülä_ks immä helläkeist,
kasa_ks maamat, mar´akõist -
haari_ks tä neiolt küsütellä,
küsü_ks-tellä, nõvvatõlla:
"Mille_ks saabas sul verega,
kaput iks hurmakarvalinõ?"
Neio_ks lausi meelestäni:
"Ülä_ks imä helläkene,
kasa_ks maama, mar´akõnõ,
tapi_ks ma põhku põrssit,
tapi_ks ma laudah lambit,
om iks põhu põrstõ veri,
om iks lauda lammastõ veri!
Säält sai_ks mul saabas verega,
kaput iks hurmakarvalinõ.
Olõ-i iks mul mehe meele-veri,
olõ-i kasa kaala veri,
taa om iks lauda lammastõ veri,
om iks põhu põrstõ veri!"
Lätsi_ks jäl kassa kaema,
meestä_ks merest võttõma.
Parvõ tei_ks pardsi pudsajist,
loodsigo_ks luiga pudsajist,
tuu_ks [vei] mano viimäldä,
sõud´ iks mano sõudõmalda:
olõ-i vaja sõudijat,
sõudijät iks viijät,
olõ-i mõla manovõtjat.
Tuu_ks tä mehe mere päält,
tuu_ks tä kasa kalajärvest.
Miä_ks no abi tuust mehest,
kua_ks no kasu tuust kasast?
Tuu iks liiva liidadõq,
tuu_ks kalmu katadõq.
Neiokõist noorõkõist!