9. Lõikuselaul halval viljaväljal. (Halv rügä).

SL 991.
H, Setu 1874-1877, nr. 36 < Puugnitsa k. - Joh.Hurt < Usti (1874).

Läkiq põldu põimamahe,
kaboq, põldu kasimahe!
Mille om taa kassin kasunu,
mille om taa vilets vinnünü?
Ega olõ-i mul kündnü uma ülä,
atra olõ-i mul kandnu uma kaasa,
küll om künnü kühkosälgä,
kõrranu jalaq kõvõraq,
viiranu jalaq viriläq!
Selle mul halv rüäkene,
selle om tä kõhna kõrrõlõ,
kuri om maaha kummardada,
pagan om maaha painutada.
Kui ma, näio, võta kura meele,
kui ma haara haigõ söäme,
sis lää pakku, pardsikõnõ,
sis linda, suvilinnukõnõ,
siiä jätä su kar´ustõ karada,
üle jätä su minnäq öüdsilisile,
musta jätä su tsirgu munnõ luvvaq,
haha jätä su tsirgu munnõ hauduq!
Kõõ jätä su kyigilõ kynõlda,
mynõlõ jätä su mõistatada,
et om jäänüq see põld põimmada,
kabol jäänü see põld kasimada.
Las ma kae meelestäni:
ärä panguq mi illo ii pääle,
laulu pangu-i mi laja välä pääle!
Ka kui meil ilo ii põimi,
laulu laabõ laja välä?
Ega meil ilo että põimaq,
ega laabi-i laulu lakja väljä -
umaq panõ mi sõrmõq sõudõmahe,
umaq panõ mi käeq käänemähe,
uma panõ mi pihta pillumahe!
Ega meil pihta pia tunnõ[-s],
käevarrõq vaja haara[-s] -
pihta tundsõ pikkä aigu,
käevarrõq kauga takast.
Pakõq, põldu pahanu,
vago vihanõ, vähäneq!
Põld paes´ last laululist,
imekanna ilolist.

SL 992.
H III 29, 947 (20) < Setumaa - M.Evert < Juuli Pille (1901).

Neiokõnõ_ks noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ!
Om õks siih kuri rüäkene,
paha-vilets viläkene,
om õks kuri siih kasunu,
paha-vilets vinnünü.
Selle om iks no kuri rüäkene,
selle vilets viläkene:
om õks vesi vilä võtnu,
päiv orasõ pääle käunu,
selle om iks no kuri rüäkene,
selle vilets viläkene.
Kuri om iks no maaha kumardõlla,
pagan maaha painutõlla.
Neiokõnõ_ks noorõkõnõ -
oiu_ks no otsa, veeräq viirde,
oiu_ks otsa, osakõnõ,
veeräq viirde vetserkasta!
Om õks siih kuri rüäkene,
ommõ vilets viläkene.
Selle om iks kuri rüäkene,
selle vilets viläkene:
olõ-i joht künnü uma vell´o,
atra kannu imekana,
om õks no künnü küläline,
atra kannu kavvõlinõ,
om õks siih künnü kühkusälgä,
äestänüq Äio jalaq!
Neiokõnõ_ks noorõkõnõ -
om õks kündijäs maganu,
leivätegijäs lebänü,
selle om iks no kuri rüäkene,
selle vilets viläkene.
Neiokõnõ_ks noorõkõnõ -
oiu_ks otsa, osakõnõ,
veeräq viirde, veerekene!
Kuuku jäämi_ks kur´a rüä man,
hanku halva põllu man.
Neiokõnõ_ks noorõkõnõ -
mine_ks otsa, osakõnõ,
veeräq viirde, veerekene!
Kui iks sa otsa oiu-i
ja viirde veerä-i,
jäätä_ks mi kurõl kumardada
ja partsil painutada,
mustal tsirgul munnõ luvva,
hahal tsirgul poigõ haudu!
Neiokõnõ_ks noorõkõnõ -
mine_ks otsa, osakõnõ,
veeräq viirde, veerekene!

SL 993.
H I 6, 212 (19) < Setumaa - J.Sandra (1894).

Siin ommaq kündnüq kühmäsäläq,
äestänüq äbrik-jalaq;
siin ommaq suiknuq sulasõpoisiq,
päivi viitnüq päiviliseq.
Kui olõs kündnü uma veli,
äestänü hellä veli,
olnu_ks vili viiest paremb,
tõug tõõsõsugumanõ!