1. Õhtu ja hommik.

SL 1049.
H, Setu 1884, 144 (35) < Kran´tsova k. - Jak.Hurt < Darja Petrovna (1884).

Õtak om iks õnnõlinõ,
hummok om hoolõlinõ.
Õdaguta - umma immä,
hummokuta - ämmäkuta:
õtak iks latsõq kokko kutsi,
õtak loie luidsaq kätte,
arvas´ anomaq ette;
hummok iks latsõq lakja ai,
aie latsõq hoolõ pääle!

SL 1050.
H I 10, 203 (4) < Miikse k. - J.Sandra < Miikse Ogask (1896).

Õdang tulõ, vilu veerüs,
õdang tulõ mi umilõ,
vilu veerüs mi velitsile.
Õdang om iks uma imä,
uma imä, makus´ maama:
aja tä latsõq lavva mano,
arvas ette anomaq,
lugõ kätte luidsaq,
kui saa süvväq, ni magama!
Õdang om iks hüä imä,
hüä imä, hellä hinge:
kuts kodo kar´akõsõ,
kuts kokko koodirahva,
rüärehepessijäq;
tulõ appi adrakandjal,
musta mulla pöördijäl;
tuu tarrõ terä-tuulõtaja,
aganidõst arotaja.
(Põimjaq tälle püheneseq,
lauluhellü lähätäseq,
öüdsiliseq uiguvaq,
muid kokko kutsuvaq;
saa minek sagerikku,
vaal´mine varikohe,
kohe kokko korjusivaq
tsüürikit ja türnäkit.
Tetäs tuli ülisuuri.
Võtt sis õdang, imekene,
suiku-sängü latsõkõisi,
päst vaivast vallalõ,
pand pääväst paigalõ
kuusõ juurdõ kul´atama,
mättä pääle magama.)
Hummong om iks halva ämmäk:
kuts üles koodirahva,
rüärehepessijäq;
hummong aja latsõq hoolõ pääle
(söömätä ja joomata
karjaga mõtsa minemä.
Kui kari kodo tulõ,
sis saa süvväq söömä-aigu,
sis saa juvvaq jooma-aigu.
Tulõ lõunõ, lahkõmb langu,
lask veidi latsil lõngõhõlla,
illo, pillakaari pitäq,
veidikese tsyyri lüvväq.
Lõõna aja latsõq lõngumahe,
õdagut, imme, oodõmahe,
et sis olõs´ hüä laulda,
armas viluh veerätellä.)
See laul ei või sel kujul mitte Miikse Ogaski suust tulnud olla, vaid on silmanähtavalt ja käekatsutavalt uuema aja sepikojas ümber sulatatud, kus siis hõbedale rohkesti tina sisse on pandud.

SL 1051.
H I 10, 500 (2) < Vastseliina khlk. - K.Fluss (1895).

Õdang tulõ, vilu veerüs.
Õdang um iks uma ime,
aja_ks latsõq lavva mano,
arvas iks anomaq ette
ja lugõ luidsaq kätte,
kui saa_ks süvväq, ni magama!
Õdang ommõ_ks uma ime,
(and viil söögist suurõmbat,
makust unda maitsõda,
mes om meestä magusamb,
leevätüküst tegüsämb.
Timä kuts kodo kar´akõist,
hõikas hellä rahvakõist,
timä tulõ_ks appi adrakandjal,
terätuul'tajaq tulõvaq,
hüvvä imme tennäväq,
põimjaq tälle püheneseq,
lauluhääli lugõnõsõq.
Öüdsiliseq uiguvaq,
muida naaq kokko kutsuvaq;
hobõsõvahti valvavaq.
Saa no minek sagerikku,
vai no vaal´mine var´kohe,
koh naaq kokko korjavaq
tsuurikit ja türnäkit,
kõokuuri, lastusit.
Sis tetäs tuli ülisuuri
öütsi tähes õgakõrd.
Sis pand õdang, imekene,
suigusängü suurõmbaq,
vähämbäq, välleq vehklemä,
tsuuri lüümä, tsirka müümä
vai ka luuri vedämä,
ehk muid asju ajama,
muuda illo pidämä.
Iks and õdang, hüä ime
unda ilopidäjil,
päst neid vaivast vallalõ,
pand neid veitüs paigalõ
kuusõ juurdõ kul´atama,
mättä pääle magama.,
seeni kooni halva ämmäk,
hummong, üles herändäs.
Hummong aja latsõq hoolõ pääle
söömätä ja joomata
karjaga mõtsa minemä.
Kui kar´ast kodo tulõvaq,
sis saa süvvä söömäaigu,
pääle söögi puhata.
Tulõ lõunaig, lahkõmb langu,
lask veidi latsil illo pitäq,
mar´a-aida kaeda,
moro päällä mängidä.
Lõunaig aja latsõq lõnkuma,
vanõmba rahva vankuma,
sääd suurõmbaq säädele,
tütrikuida töödele,)
jalaq iks kinni, ni minemä.
Lugeja märkab kergesti, et see laul eelkäiva lauluga nr. 1050 väga kokku käib. Mõlemad on küll õigest rahvalaulust oma alguse saanud, aga nad on siis üleskirjutajate poolt vabamal kombel, uue aja vaimus, ümber luuletatud, mis laulude sõnadest ja salmide säädmisest selgesti ära tunnukse. Ühtlasi on avalik, et ümbersepitsejad tõine tõise tööd on tunnud. Kumb neist meister, kumb õpipoiss olnud, jäägu siin uurimata.