7. Keväjälaul.

SL 1065.
H, Setu 1903, 374 (1) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Saa mi kokko, kulla neioq,
mari_ks tõnõtõsõ mano.
Ärä_ks mi, kullaq, kurvaq olgu-i,
ärä_ks vahet vaiki saisku-i!
Naka_ks mi, neioq, laulma,
peesü_ks mi illo pidämä.
Kui_ks mi tunni tuimah olõ,
kui_ks mi vainu vaiki saisa,
meidä_ks sis tuimast tundanõs,
meidä sys iks kalõst kaetas!
Esi_ks mi tiiä, neiokõsõq,
kavatsõllõ, kabokõsõq:
ega mi olõ-i tuima suku,
olõ-i kalgõ kalenat,
mi olõ verda veesselät,
olõ_ks suku sorõhõt -
meil oll´ iks ime ilolinõ,
vanõmb sysar synolinõ!
Kaegõ_ks mi tsyyri karada,
kaegõ_ks mi vallaq vastatsõlla!
Edo_ks mi, rikkaq, rinda lää,
vaesõlatsõq vastatsõlla!
Tõnõ_ks-mi-tõsõlõ kynõlõ,
tõnõ_ks-mi-tõsõlt küsütelle:
"Noorõ_ks neioq, mu sysarõq,
lina_ks-hiussõq linnukõsõq,
ärä_ks mi tõnõtõista naarku-i,
tõnõ_ks-tõsõ rõivit!
Mynõl om iks hamõh halvõp,
mynõl kiräq kehvätsepäq,
mynõl nu_ks ehtit inäbä,
kaalatsit katõvõrra,
kulda kolmõvõrra -
kyik iks mi kuuh kul´ataguq,
saiskõq mi üteh sagarikuh!
Kui tulõ_ks suuri suvõkõnõ,
hal´as haina-aokõnõ,
lää_ks marja mäele,
liiva pääle linohkahe,
kae_ks mi tuu mõtsa pääle,
vahi tuuhu varikohe:
myni om iks kõivo kõvõrap,
myni om iks haava halvõpa -
ütte_ks-kokko kyik kumardasõq,
ütte paika painutasõq!
Nii iks mi, neiokõsõq,
mi_ks, meelimar´akõsõq -
ajagu-i vaest vaihhõlt,
kehvälist keskest!
Pankõ_ks mi uhkõq otsa pääle,
vaesõlatsõq vaihõllõ,
kinäq iks mokaq keskehe!"
Ärä mi_ks laulkõq, neiokõsõq,
olgõ_ks suurõq vasta suvvõ,
kinäq vasta keväjät!
Tsirku om iks ulli ossa pääl,
kala meeleldä mereh,
tuugi_ks om suur vasta suvvõ,
kinä vasta keväjät!
Sedä_ks aigu mi ammu oodi -
suvi_ks toosõ meil sukmanni,
kevväj toosõ kitasniku.
Tuuga_ks mi keerä kirmaskihe,
tuuga_ks mi lasõ laado pääle,
läämi_ks, munaq, muidõ mano.
Kotoh om hot´ kurva elo,
velisih viha elo.
Kui_ks kirmasõq keerüseq,
ollõpühiq oiusõq,
kui mi_ks hindä ehitelle,
kui mi_ks, kaboq, kabistõllõ,
lää_ks mi kokko kul´atamma -
sys saa_ks mi kokko, kolga neioq.
Sinnä_ks viirdväq veleq noorõq,
sõudva_ks sysarõq viimädseq!
Vell´o mänge viiolit,
sõrmilist sõrmitõlli,
mi sys iks tahtsõ tandso lüvvä.
Sys saa_ks kuuh kul´atõlla,
virveq, üteh veerätellä.
Panõ_ks kolga kullõmma,
veere noorõq veerätämmä!

SL 1066.
H, Setu 1903, 317 (150) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Kae_ks mi, kae meelestäni:
neio_ks-mi-kõsõq noorõkõsõq,
tulõ_ks meil suur suvõkõnõ,
liigus iks lilli aokõsõq!
Kõik nakasõ_ks lilliq lilletämä,
nakasõ_ks hainaq haletamma,
lehti nakas iks puuh liikma.
Oo_ks no meid, neiokõisi,
meid iks meelimar´akõisi -
olgõ_ks mi suurõq vasta suvvõ,
kinä_ks mi vasta keväjät!
Tsirku_ks om ulli ossa pääl,
kala_ks meeleldä mereh,
tuugi om no_ks suuri vasta suvvõ,
kinä_ks no vasta keväjät!
Nii_ks no mi, neiokõsõq,
mi_ks no, meelimar´akõsõq!
Kae_ks no till´o tsirgukõisi:
näge_ks tä palja platsikõsõ,
musta_ks no mulla raasakõsõ,
sinnä tulõ_ks tsirku tsiristämmä,
laskus iks lõivo laulma.
Tuu kullõ_ks, kui tsirku tsiristämmä,
laskus lõivo laulma,
ooda sys iks suvvõ tulõvat,
keväjät keerüvät.
Neio_ks-mi-kõsõq noorõkõsõq,
lää_ks mi, kullaq, üttekokko,
mar´a_ks mi tõõnõtõõsõ mano,
tõõnõ_ks-mi-tõõsõlõ kõnõlõ,
mar´a_ks mi tõõsõlõ manidsõ:
"Neio_ks-mi-kõsõq noorõkõsõq,
lina_ks-mi-hiusõq linnukõsõq,
kui tulõ_ks taa suur suvõkõnõ,
liigus lilli-aokõnõ,
tuu_ks suvi sukmanni,
tuu_ks kevväj kitasnika!"
S´oo_ks mi kõrralda kõnõli,
ai_ks jutu ilm-as´anda -
tuu-i suvi sukmanni,
tuu-i kevväj kitasnikka -
suvi_ks tuu suurõ tüü,
kevväj tuu kinä tüü.
Kae_ks ma, kae meelestäni:
arma tuu_ks tä aia-kasimisõ,
talvõ_ks risu riibõmisõ.
Oo_ks no meid, neiokõisi,
meid, meelimar´akõisi -
nii naka_ks mi, neioq, ehtimä,
nii naka_ks mi, kaboq, kabistamma,
kui nakas iks lilli lilletämmä,
kui nakas iks no kõivo haletamma!
Neio_ks-kõisi noorõkõisi -
suvi_ks tuu suurõ tüü,
tuu_ks kevväj kinä tüü!
S´oo_ks ma kõrralda kõnõli,
jutu_ks ma as´alda alosti!
Kual iks neiol uma ime,
uma mar´a maamakõnõ,
tuul iks ehteq, minga ehti,
tuul iks vahtsõq, minga valmista;
kual iks olõ-i umma imme,
umma mar´a maamakõist,
kui näge tä_ks suvõ tulõvat,
keväjä keerüvät,
neio nakas iks ehtit ikma,
kaalatsit kahitsamma.
Jummal iks hoiaq toda neiot,
tuud kapo kasumast,
kual iks olõ-i umma imme,
olõ-i mar´a maamakõist!
Neio nakas iks kohe minemä,
kabo_ks no kohe kaaluma,
käü_ks neio kümme küllä,
saa_ks saalõ talolõ:
ots´ iks tä ilmast ehtit,
ots´ iks tä vallast vahtsit.
Neio_ks-kõist noorõkõist -
külmäst lätt iks tä külä ehiteh,
valõhus tä_ks valla valmistõh!
Kel iks om uma ime,
uma_ks no ime, uma ese,
uma_ks vanõbaq mõlõbaq,
kui tund iks tä pühiq tulõvat,
keväjätse no_ks ilma keerüvät,
neio_ks astus aida mano,
neio_ks kiird kirstu mano,
kallus iks uma kasti mano,
käänd iks ehteq käe pääle,
püürd iks tä perä põllõ pääle,
lask iks tä tarõ lavva pääle,
lask iks tä ala aknidõ.
Ime astus iks mano ehitämä,
ime_ks ehitäs ilosahe,
maama_ks valmistas valusahe,
ehitäs iks suurõl suvõ-ilmal,
kinäl pääväl keväjäl.
Sälgä aja tä_ks kinä kirälitse,
kisk iks tä pääle kitasnika,
pääle aja tä_ks suurõ sukmanni.
Neio_ks-kõist noorõkõist,
meelest meelimar´akõist -
lilli_ks muudu ehitäs:
ime_ks ehit´ imändäst,
sääd iks tä poodiprovvakõsõst.
Neio_ks-no-kõist noorõkõist -
kui_ks ime ehitelli,
kui kandja kabistõlli,
neio_ks lausi meelestäni,
lausi meele poolõstani:
"Ime_ks-kene helläkene,
lää_ks ma, neio, käümä,
lää_ks ma, lilli, liikma,
tuu_ks ma lille liiva päält,
tulilille toomistust!"
Lätsi_ks no neio käümä,
hummogu hulkima,
lätsi_ks ku, lätsi neiokõnõ,
kaaldu_ks, kaaldu kabokõnõ,
ärä_ks tä, kabo, kavatsõlli,
ärä_ks tä näkk´, neiokõnõ,
kai_ks tä üte mõtsa pääle,
vahe_ks tä ütte varikohe:
mõtsa_ks-kõsõq, puukõsõq,
kui tulli_ks no tuuli jumalast,
hellä_ks no hyngu Marijist,
ütte_ks naaq kokko kumardiq,
ütte_ks naaq paika painudiq,
ega_ks nääq tõõnõtõist naara-s,
tõõnõ_ks-tõõsõ ossakõisi!
Mõni oll´ iks no petäj pikemb muid,
kõivo olli_ks no mõnõst kõvõrap,
kuusi olli no mõnõst korgõp,
kataj olli no mõnõst kaharap -
ega naa_ks tõõnõtõist naara-s,
tõõnõtõõsõ ossakõisi.
Nii olgõ_ks mi, neiokõsõq,
mi, meelimar´akõsõq -
ärä_ks mi tõõnõtõist naarku-i,
tõõnõ_ks-mi-tõõsõ rõivit!
Hot´ iks om mõnõl hamõh halvõb muid,
mõnõl iks kinä kehvätseppä,
ärä_ks mi tõõnõtõist naarku-i,
tõõnõ_ks-mi-tõõsõ rõivit!
Nii sündke_ks mi ütte, sõsarõq,
nii kostkõ_ks mi kokko, kullakõsõq,
kui oiusõ_ks naaq puu ossakõsõq,
laskusõq puuladvakõsõq!
Nii_ks mi, neiokõsõq,
mi, meelimar´akõsõq,
olõ-i_ks mi hot´ üteq sõsarõq,
üte olõ-i mi ime imetedüq,
üte olõ-i mi kandja kannõduq -
nii olgõ_ks mi, noorõq neiokõsõq,
nii olgõq no, meelimar´akõsõq,
kui_ks ommaq naaq suurõq suvõpuuq,
kui omma_ks naaq kinäq keväjäpuu:
üts om iks kõivo, tõõnõ kataj,
kolmas iks haav habisõja,
kottal om iks kuusõpuu,
om iks korgõ kuusõpuu,
omma_ks pikäq pedäjäq -
ärä_ks nääq ütte sünnüseq,
ütte_ks nääq kokko kumardasõq,
ütte_ks paika painutasõq.
Neio_ks-mi-kõisi noorõkõisi,
meid, meelimar´akõisi -
tulõ_ks kui suur suvõkõnõ,
kinä tulõ no päivä keväjäne,
kirmasõ_ks mi tii kesä pääle,
tii_ks mi suurõ söödü pääle,
lasõ_ks mi laja välä pääle.
Lää_ks mi kokko, kulla neioq,
ar´a_ks mi tõõnõtõõsõ mano,
lää_ks mi suurõlõ suvõlõ,
lää_ks mi kinäl keväjäl -
olõ-i meil särgi säädmist,
kasuga kaemist.
Neio_ks meid noorõkõisi,
meid iks meelimar´akõisi -
kui tulõ_ks tuu suur suvõkõnõ,
tull´ iks kinä keväjäkene,
sys om meil iks kinä keerätellä,
om iks meil veerüs veerätellä.
Kui_ks om tasa talv,
om süvä sügüsekene,
talvõ_ks kuigi taha-i -
talvõl taha-i tarõh istu,
pingi_ks pääl prääditäq.
Neio_ks-kõist, noorõkõist!