15. Hoiaq hinnäst hummogulla.

SL 1107.
H, Setu 1874-1877, nr. 51 < Puugnitsa k. - Joos.Hurt < Usti (1874).

Sõsarõkõnõ armakõnõ,
sõsarõkõnõ kallikõnõ,
hoiaq hinnäst hommogula,
variq inne valgõt!
Hommogula hulkjaq kääväq,
inne valgõt vargaq,
hommogu hüä hukatas,
hämärälä hälvätäs.
Olõs ma tiidnü, neiokõnõ,
kavatsõnu, kabokõnõ,
sis lännü ma varra vesile,
inne ako lättele -
hommogu hüä hukatas,
hämärälä hälvätäs.

SL 1108.
EKS 8° 4, 298 (10) < Setumaa - J.Jagomann (1877). ). [Sama laulu dublett-teisendi H, Jagomann 163 (32) järgi on laulik Leena Häidko(h)v.].Näiokõsõq mi suvitsõq,
kenäq näioq keväjätseq,
suvi toosõ suurõ sõlõ,
kevväj kenä kitasniki!
Hüä vell´o, sullõ ütle,
kaasa vell´o, sullõ kaiba:
kõõ veerü mi, velekene,
ütehnägi ker´ko teedä,
kõõ astu üteh alõvilõ.
Kittü veeri meil iih kerikolõ,
au astõ iih alõvilõ.
Hoiaq sa hindä, näiokõnõ,
kaidsaq sa hindä, kaasa sõsar!
Neiokõnõ noorõkõnõ,
hoia sa hindä hummongulta,
variq inne valgõ'õta:
hummongult iks hulgusõq kääväq,
inne valgõt vargaq kääväq!
Hulgusõq_ks huksiq hüä näio,
vargaq valusa varastivaq.
Näiokõnõ noorõkõnõ,
sugigu-i sa päädä suurõh nulgah,
istku-i sa kuvvõ kruudi kottal!
Olõ-i näiol umma immä,
kallist imme kandijat,
kiä olõs´ näiot opõtanu,
kabota kallista kasutanu.
Näiol om iks võõrasimä,
näiol võõras kandijani.
Olõ-i umma imäkeistä,
kallist imme kandijat,
kiä olõs´ ulli opõtanu,
vaestalasta valitsõnu.
Kui läts näio minemähe,
kabo viirdü kallumahe,
anni ma juvva umatsilõ,
kalli saja kaejilõ.
Olgo terveq mu umatsõq,
vaesõlatsõ vaivanägijäq!
Kui läts näio minemähe,
kabo viirdü kallumahe,
and´ vett ojast umatsilõ,
savihavvast saatjilõ,
kaevost and´ kaejilõ.