2. Ema õpetus tütrele.

SL 1090.
H, Setu 1903, 533 (66) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Neiokõist iks noorõkõist,
imelast iks helläkeist!
Kui_ks tulõ suur suvi,
suur suvi, kinä kevväj,
lätt iks tä põldu põimma,
lätt iks tä niitü riibma.
Oh iks neiol umma imme,
mar´al umma maamakõist -
tulõ_ks mano madalahe,
kallus mano kallihe,
ütles iks umalõ latsõlõ,
kanasõllõ karistõlõs:
"Tütereni_ks armahõni,
mino kallis kanasõni!
Painu_ks sinno pallõma,
heidä hellile sõnolõ:
kuulõ_ks, kuulõq, miä ma kuugu,
mõista_ks, mõistaq, miä mõistuta!
Anna_ks ma hirmu hiussihe,
anna_ks ma kari kaala pääle.
Kui_ks sa nurmõ läädeq,
väikene välä pääle,
mingu-i nurmõ nur´atuhe,
välä pääle väntsünnü,
mineq sa_ks nopõ nurmõ pääle,
mineq välle välä pääle!
Kui_ks sa nurmõ läädeq,
edo_ks külä nurmõh künd,
küläveleq atra veeväq!
Kui_ks sa nurmõ läät,
armas, müüdä astut,
läät iks müüdä naardjast,
naardjast ja sorijast,
käkkü-i nynna käüssehe,
säädku-i särgi siilo ala!
Heidä_ks kätt, käänäq pääd,
käänäq pääd kärehille,
julgõhe_ks joudu annaq,
kärmähe käseq tetäq!
Kui_ks läädeq müüdä kitjäst,
armas, au-andjast,
olõq sys iks man oigõhe,
jumalilt annaq jummal-appi,
käki_ks nyna käüssehe,
sääq särgi siilo ala!
Esi mine_ks nurmõ nobõhõhe,
mine_ks välle välä pääle,
sys iks hüäst peetäs,
ausast arvatas!
Kui nakat iks põldu põimma,
nakat iks vällä väänmä,
olgu-i nuiah nurmõ päälä,
saisku-i kepih kesä pääl -
nakas iks kesä keerätämä,
pall´o rahvast pajatamma:
"Um iks taa neio tuima suku,
um iks kalgõ kalenat -
mütt iks müüdä kui tuu mürk,
rai_ks müüdä kui tuu raud
ilma syna lausumalda,
katõ-kolmõ kostmalda;
um iks tä nuiah nurmõ pääl,
um iks tä kepih kesä pääl,
um iks tä tuim imetütär,
tölss imetütereni,
um iks tä laisk imelats!"
Esi tiiä, neiokõsõq,
mõista, meelimar´akõsõq:
olõ-i mi laisaq imelatsõq,
tölsoq imetütreq!
Mi olõ_ks verd vesselät,
olõ suku sorõhõt,
umma_ks suuh siska sõnaq,
umma_ks pääh päsko lauluq,
um iks viis vinne kiilt,
um iks säidse säksa kiilt.
Tütereni_ks armahõni,
unõhtu_ks oppamalda,
s´oo jäi jäähtämäldä:
kui läät iks niitü riibma,
vele takah veerätämmä,
riibku-i niitü risutsõhe,
ajagu-i kokko asutsõhe!
Sääl ummaq kyik nulga noorõmeheq,
sääl näie_ks kolga kosilasõq,
sys saa_ks kolgalõ kynõldaq,
saa veerele veerätäq,
sys saat laitaq, imelats,
saat kyigildõ kynõldaq!
Toda_ks taha-i sino ime,
kannahtõllõ-i su kandja.
Tii_ks tüü puhtahe,
riibuq haina rinnatsõhe,
ajaq vaal armahe!
Sys um iks illos´ ilotõllaq,
vele man veerätelläq.
Kiä_ks johus kaevat,
johus müüdä minevät,
hüä saa_ks kaiaq kaejal,
paremb nätäq nägijäl:
siih um iks illos´ imelats,
um kallis kardavanik!
Ime um iks höste opanu,
maama kasvat´ kallihe:
um iks tä sund´nuq suurdõ tüühü,
pandnuq tüühü pall´ohe;
olõ-i tä võtnuq vyyrit,
olõ-i ots´nuq or´aliisi,
tege_ks tüü uma tütär,
kand kokko kananõ,
ärä_ks vääräs väikene!"
Imekeist iks helläkeist,
maamakõist iks mar´akõist -
ärä_ks lausi meelestäni,
lausi meele poolõstani:
"Oh iks mu tütärd, tüümiist,
mino meelimar´akõist!"
Ime_ks kui keeri kerikohe,
ime astõ alõvahe,
ime_ks kiti kerikoh,
alõvah avvustõlli:
"Mul om iks tütär tüümiis,
kabo kangakutaj!"
Kuuli_ks nulga noorõmeheq,
kuuli_ks kolga kosilasõq,
ärä_ks naaq tulliq kosjovallõ,
kosjovallõ, osjovallõ.
Tütär sys iks iki ime pääle,
kandja pääle kahitsõlli,
mille_ks ime andma nakas´,
kandja nakas´ kaotamma.
Külest sys ütel´ külgmäne,
veerest rahvas viirmäne:
"Tsih, tsih, taada vajja,
taada vajja, vana naane!
Kiä käsk´ kittä umma tütärd,
umma armast avvustõlla?
Kyik sa kitiq kerikoh,
alõvah avvustõlliq:
kiti_ks sa kapo karjusõst,
kiti_ks sa ulli unitsõst -
jäät iks ilma tütrest,
kah´olinõ kanasõst!"