27. Läät sa, kulla, kutsuma.

SL 1136.
H I 6, 211 (17) < Setumaa - J.Sandra (1894).

Velekene noorõkõnõ,
läät sa, kulla, kutsuma,
hõimu sõnna andõma.
Haaraq sa kuuda kumardaq,
haaraq sa päivä pallõldaq!
Kui_ks tulõ vika vete pääl,
tulõ ohto ojje pääl,
kundu sis kostaq kuusi sõnna,
kuusi sõnna sa kõnõlaq:
"Eesus, avitaq ede päält,
Pühä Maarja perä päält!"
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
vell´o, sa olõt iks vaenõlatsi,
ilma eseldä, imeldä.
Nakat sa naista võtõma,
kallist kodo kandõma,
jätäq sa viina viletsat,
jätäq sa olut ostõmada,
kõrdsitaari tahtõmada -
viin võtt meele meeste päästä,
olu tege tõõsõ orjasta!
Joogu-i kunagi pikrit peräni,
ollõkanni uurdinni.
Velekene noorõkõnõ,
imelatsi helläkene,
läät sa, kulla, kutsuma,
hõimu sõnna andõma -
kutsuq sa sada sajameest,
kutsuq tuhat tolmulööjät!
Hillä ajaq sa hellädseq hobõsõq,
tassa targaq ratsukõsõq!
Sul ommaq hiiroq sadolah,
vereväq vehmerih -
võtaq sa piitska peosta,
võtaq ruuska rusikusta,
näütäq piitska peosta,
näütäq ruuska rusikusta!
Sõida-s hiiroq sadolah,
sõida-s vereväq vehmerih!
S´oo ma kõrralda kõnõli,
juttu ai ilma asjanda:
olõ-s mi vell´ol verevät vehmreh,
olõ-s hiiro sadolah -
meil oll´ vell´o vaenõlatsi,
ilma eseldä, imeldä,
ilma hiirolda, vereväldä.
[Tekst kannab J.Sandra töötluse jälgi ja lähtub ilmselt K.Flussi kirjapanekust (vrd. SL 1137) - P.H.]

SL 1137.
H I 6, 113 (17) < Vastseliina khlk. - K.Fluss (1894).

Velekene noorõkõnõ,
läät sa, kulla, kutsumahe,
hõimu sõnna andõmaie.
Haaraq sa kuuda kumardaq,
haaraq sa päivä pallõldaq!
Kui_ks tulõ vika vete pääl,
kui tulõ ohto ojje pääl,
velekene noorõkõnõ,
imelatsi helläkene,
Eesus avitas ede päält,
Pühä Maarja perä päält!
Kae_ks, kae meelestäni,
kae meele poolõstani:
vell´o_ks olõt sa vaenõlatsi,
ilma imeldä, eseldä!
Velekene noorõkõnõ,
nakat sa naista võtõmaie,
kallist kodo kandõmaie,
jätäq sa viina viletsat,
jätäq sa olut ostõmata!
Viin võtt meele meeste päästä,
poolõ meele poissa päästä,
olu tege võõra orjasta!
Ärä sa joogu-i pikrit peräni,
ollõkanni uurdini!
Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
läät sa, kulla, kutsumaie,
hõimu sõnna andõmaie,
hõpõhäältä hõikamaie -
kutsuq sa sada sajameest,
kutsuq tuhat tolmulööjät!
Kae_ks, kae meelestäni,
kae meele poolõstani:
kui_ks tulõ vika vete pääl,
kui_ks tulõ ohto ojje pääl,
kundu kosta_ks kuusi sõnna,
kuusi sõnna sa kõnõlõq:
"Eesus, avidaq ede päält,
Pühä Maarja perä päält!"
Velekene noorõkõnõ,
läät sa, kulla, kutsumaie,
hõimu sõnna hõikamaie -
hillä ajaq sa hellädseq hobõsõq,
tassa targaq ratsukõsõq!
Velekene noorõkõnõ,
imelatsi helläkene,
ärä sa tulgu-i toda teedä,
laanõ teedä, lakja teedä -
soe_ks ommaq suurõh mõtsah,
kahruq pikäh pedästikuh!
Vell´o lausi meelestäni,
lausi meele poolõstani:
"Miä tetäq, kohe minnäq -
edi no kuuldaq kurõ sõnna
vai no mõistaq mõtus-meeli?"
Vell´o_ks sõidi toda teedä,
pikkä teedä pedästiku[h].
Kae_ks, kae meelestäni,
kae meele poolõstani:
olõ ma_ks, vell´o, vaenõlatsi,
ilma imeldä, eseldä -
kedä mul käskeq kutsumaie,
hõimu sõnna andõmaie?
Vell´o_ks olli loonatarka,
kado [?=kabo] kundsõni kavali:
panni tä hiiro sadolahe,
verevägi vehmerehe,
võti tä piidsa pejjo(he),
võti roosa rusikohe,
näüdäs tä piitska peosta,
näüdäs tä ruuska rusikosta.
Verrev iks sõida-s vehmeristä,
hiiro sõida-s sadolista.
S´oo ma kõrralda kõnõli,
juttu ai ilma asjanda:
vell´o võta-s iks piitska peosta,
võta-s iks ruuska rusikosta,
mi velel olõ-s verevät vehmreh,
olõ-s hiiro sadolah -
meil olli vell´o vaenõlatsi,
ilma imeldä, eseldä!