3. Õpetus ematumale tütrele.

SL 1091.
H, Setu 1903, 534 (67) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Neio_ks-kõist noorõkõist,
imelast helläkeist!
Kui_ks tull´ suur suvi,
kallus haina-aokõnõ,
lätt iks tä nurmõ põimma,
lätt niitü riibma -
oh iks neiot oholiist,
oh iks kapo kah´oliist,
oh iks neiot vaestlast,
ilma imeldä kanast! -
nakas iks tä vällä väänimä,
osi, vällä oiuma,
keä_ks oppas ullikõist,
nuum´ nuurt neiokõist?
Veerü mano velenaaselõ,
kullakõnõ kodonaaselõ:
"Velenaane_ks linnokõnõ,
kodonaane, kullakõnõ,
oppa_ks sa minno, oholiist,
karista_ks minno, kah´oliist,
kui_ks mul ollaq, oholisõl,
kui_ks mul kasvaq, kah´olisõl!
Olla_ks kas munal muidõ man,
tsõõrisarnah Saarõmaal?"
Oh iks veere velenaist,
kottal kodonaist -
velenaane_ks oll´ vihanuq,
kodonaane kurvalinõ,
veerät´ iks syna viit muudu,
kost´ syna kolmõ muudu:
"Kui tahat, nii tiiq,
kui olõt, nii ostat -
tahat, sys käüq käbehehe,
nurmõ pääl nobõhõhe;
tahat, sys käüq kärmähe,
veerädäq vihasahe!
Veerädä_ks umma velenaist,
kostaq umma kodonaist:
mul um iks vihhas´ velenaane,
liia kuri kodonaane!"
Neiokõist iks noorõkõist,
linahiust iks linnukõist!
Läts iks nurmõ ikkõh,
kavvõndõhe kahitõh,
esi_ks tä veeri silmäviil:
"Oh iks minno oholiist,
oh kapo kah´oliist -
olõ-i_ks kelgi opada,
kelgi kätte käänätellä!
Olõ_ks ma ull´ oppamalda,
olõ_ks ma noor nuum´malda
umast iks ullista päästä,
rumalist mõttist.
Oh iks minno oholiist,
minno, kapo kah´oliist -
küsü_ks sys külänaistõ käest,
tõsõlt tahtsõ talolt tarkut!"
Oh iks kütseq külänaaseq,
tõsõ talo targaq naaseq -
ega_ks nääq oppa-s oholiist,
kah´oliist karistõllõ-s!
Kõõ_ks nääq kolmildõ kynõliq,
viit värki veerätelliq:
"Kui läät iks sa nurmõ põimma,
kallis, kokko kandma,
lõikat iks voori, lõikat tõsõ,
kolmat vuuri kumardõllõt,
istu_ks maaha ede mano,
viskaq maaha veere mano -
sääl iks sys puhkaq põllu pääl,
viidäq aigo veere man!"
Oh iks neiot oholiist,
oh kapo kah´oliist -
esi_ks tä lätsi, esi ikk´,
esi_ks kaldu, esi_ks kahidsi:
"Kohe_ks ma oiu, oholinõ,
kohe_ks ma kallu, kah´olinõ,
oholinõ_ks oppamalda,
kah´olinõ karistamalda?
Külä_ks külmäste opas´,
valla naaseq vaesõhe.
Lää_ks nu, nuur, nurmõ pääle,
lats, laiolõ väljolõ,
mos´tõ saa_ks kolgalõ kynõlda,
mos´tõ saa_ks veerele veerätä,
kui_ks ma olõ oholinõ,
kui kasu kah´olinõ?"
Neiokõist iks noorõkõist,
imelast helläkeist -
esi_ks ma iki, esi lätsi,
esi_ks ma kaldu, esi kahidsi.
Elä üte Eessu pääle,
kasu Maarja kallillõ -
Eessu_ks um mi ese,
Pühä Maarja mi maama.
Lää_ks põldu põimma,
lää vällä väänmä.
Seeni_ks ma, neio, põllu põimi,
põllu_ks põimi, niidü riibi,
meeni_ks nu essüq imega tütreq,
kaalduq nuuq imekanaq,
kel olli_ks ime oppamah,
kandja karistamah.
Jää-s kolgalõ kynõlda,
jää-s veerele veerätä.
Kui_ks tull´ pühänes päiv,
astõ armas aokõnõ,
kui_ks ma keeri kerikohe,
kui_ks ma astõ alõvahe,
sääl iks Eessu esi opas´,
Maarja_ks kallist karistõlli:
"Oh iks sa, imeldä lats,
kandjalda kanakõnõ!
Sino lätt iks au höste,
leemeliud ilosahe.
Küll iks saat ilmah är elläq,
saat kavva kasvuda:
olt iks hüä imelats,
kallis imekanakõnõ,
oholinõ hot´ olt oppamalda,
kah´olinõ karistamalda.
Esi_ks sa näiq, neiokõnõ,
oholinõ_ks kui ollaq,
kah´olinõ kui kasvuq!"
Eessu_ks pidä pikä hoolõ,
Maarja kand kangõ kõrra,
pidä hoolõ vaesist,
kand kõrra kah´olisist.