5. Ema ja tütar.

SL 1093.
H, Setu 1903, 212 (102) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Ime_ks opas´ umma tütärd,
kandja_ks karist´ umma kanast:
"Neio_ks-kõnõ noorõkõnõ,
ku läät iks sa, nopõ, nurmõ pääle,
läät iks sa, välle, välä pääle,
olgu-i_ks sa nuiah nurmõ pääl,
värädi välä pääl -
olõ_ks sa nopõ nurmõ pääl,
olõ_ks sa välle välä pääl!
Oiut iks sa nuiah nurmõ pääl,
värädi välä pääl,
sinno_ks sys tulbas tunnistõdas,
sys iks kepist kaetas.
Olõt sa nopõ nurmõ pääl,
olõt välle välä pääl,
küläst kaes iks rahvas külgmäne,
veerest iks rahvas viirmäne:
om iks taa nopõ neiokõnõ,
om iks taa nopõ nurmõtüüle,
om iks taa välle vällätüüle.
Olõ_ks sa kullus kodotüüle,
ausa olõ_ks sa ime asklõllõ:
kanna_ks sa vesi virgastõ,
tii_ks sa asõl aiksahe!
S´oo_ks ma ütle neio läbi,
noomi_ks noorõ latsõ läbi,
neio_ks-kõnõ helläkene!"
"Maama_ks-kõnõ mar´akõnõ,
tahai_ks ma aiaq talo asõld,
taha-i_ks ma tarõh tallitõlla,
taha-i_ks ma kutaq kumukangast,
sõkku_ks ma sõnanitsit!"
Ime_ks kudi kumukangast,
sõkk´ iks sõnanitsit,
kuts´ iks neio kolo ala,
pett´ iks neio peelde ala.
Säält iks sai pall´o sõnno,
sai_ks lajalt laulosõnno,
iist iks muid ilosõnno.
Neio oll´ iks kuri kullõmma,
pakan´ iks miilde pandma -
säält iks sai pall´o sõnno,
sai_ks lajalt laulosõnno,
iist iks muid ilosõnno.
Sai_ks suuhe siska sõnaq,
sai_ks päähä päsko lauluq.
Kui lätsi_ks mi, neioq, ilopaika,
lasi_ks mi, neioq, laulupaika,
kõõ olli_ks ma iloh edimäne,
laulu_ks-ma-kiräh keskimäne:
olli_ks ma ilo alostaja,
olli_ks ma laulu laaditaja.
Kyik iks küündüq küsümä,
nõssi_ks no minolt nõudma:
"Kost iks sa sait pall´o sõnno,
sai_ks sa lajalt laulosõnno?"
Neio_ks ma lausi meelestäni:
"Ime_ks kudi kumukangast,
sõsar sõkk´ iks sõnanitsit,
lask´ iks tä vaskivaelikku,
kuts´ iks muna kolo ala,
pett´ iks mino peelde ala.
S´oo_ks ma kõrralda kõnõli,
jutu_ks ma as´alda ai -
sääl iks ma saa-s pall´o sõnno,
saa-s iks lajalt laulusõnno!
All oll´ iks meil ninniniit,
all olli_ks meil vahadsõq varigoq,
olli_ks kummõq kuusõmõtsaq,
olli_ks sääl helleq hirremõtsaq,
olli_ks pikk pedäjämõts,
kotoh iks helle hirremõtsa,
kotoh iks paist´ palgimõtsa.
Sinnä_ks ma kar´a kallutõlli,
sinnä_ks ma kirä keerätelli:
vaha- ai_ks ma -varigo viirde,
ai_ks ma kunnu kottallõ,
sinnä_ks ma ai ninniniidü pääle.
Kägo tulli_ks kundu kuukma,
sisask tulli_ks laandõ laulma,
kägo_ks kuugi pääle kunnu,
sisask iks laul´ all laanõ.
Neio, olli_ks ma ninniniidü pääl,
neio, olli_ks ma kuri kullõmma,
pakan´ iks miilde pandma -
suuhu_ks sai säält siska sõnaq,
päähä_ks sai säält pääsko lauluq!"
Sedä_ks no opas´ uma imä,
uma_ks kandja kavatsõlli:
"Tütär iks hellä linnukõnõ,
olõ_ks sa kuri, kullõq höste,
mõista_ks sa umila meelilä,
kitä_ks sa umila keelilä!"
Oh iks nu minno neiokõist,
minno_ks meelimar´akõist -
suuhu_ks sai siska sõnaq,
päähä_ks sai päsko lauluq!
Ime_ks-keist helläkeist,
maama_ks-kõist, mar´akõist,
sedä_ks tä kiti kerikoh,
sedä_ks tä avvust´ alõvah.
Noomõ_ks sa noorõ neiokõsõ,
opsi_ks sa uma os´akõsõ.
Kae_ks ma, kae meelestäni,
kae_ks ma meele poolõstani.