14. Vaene ja vilets.

SL 1158.
H I 6, 319 (3) < Vastseliina khlk. - J.Sandra (1894).

Imäkene, maamakõnõ,
memmekene, mar´akõnõ,
kuulõ-i su kõrv mu kurvastust,
näe-i su silm mu pisarit,
tunnõ-i su hing mu haigõt miilt!
Jätiq sa mu varra vaesõs,
inneaigu armõtus,
jäi ma aia armulõ,
nõrgakõnõ nõgõsõ nõalõ;
jätiq sa mu tuulõlõ tõugada,
jätiq vihmalõ visata.
Võta-s tuul minno tõugata,
võta-s vihm minno visata.
Olõs ma, tuvikõnõ, sedä tiidnü,
mõtus-tsirk sedä mõtõlnu;
olõs ma_ks sedä ette tiidnü,
ette tiidnü, taadõ taibnu,
tennü ma_ks lipõ linuhkist,
tõõsõ makõ maas´kamarjust,
kolmandama kurõmarjust,
mõsknu su mant iks maahaisu,
suu mant surmahaisu,
kässi mant kääpähaisu,
kaputist kalmuhaisu.
Imäkene, memmekene,
kuulõ-i su kõrv mu kurvastust,
koolu süä mu kaibamist,
näe-i su silm mu pisarit,
tunnõ-i su hing mu haigõt miilt
kalmu külmä kattõ alt!
Olõ ma_ks tõõsõ tõugata,
olõ ma võõra visata,
suurõ süäme sõimaskõlla:
"Tulõq sa, tugi, tuuq vesi,
tulõq, sado, saaq vesi!"
Pand´ tä_ks pangi pümekohe,
tuurja tollilõ morolõ,
pidi ma_ks pümekust nägemä,
tollikust tuurjat tundõma.
See laul on uuema aja sepikojast kõvasti läbi käinud ja säält kahju saanud.