17. Olõs iks immä nätä saasi.

SL 1161.
H I 6, 213 (24) < Setumaa - J.Sandra (1894).

Laulasigi ma, linnukõnõ,
kuugusigi ma, kullakõnõ,
sünnü-i süä ilolõ,
meeli lahku-i laululõ -
süä tiid iks pall´o süüdü,
meeli pall´o pahanduisi.
Jummal hoitku toda näiot,
toda kapo kasuvat,
kiä jääs varra vaesõslatsõs,
inneaigo armõtus!
Maalõ jäi marja suu[ru]kõnõ,
tarõ läve tasokõnõ,
saa-s nätä imä armu,
kaia esä kasvatust.
Suvõ ma söömäldä olõsiq,
talvõ kängäldä käüsiq,
lääsi_ks läbi toomõ tulõ,
lääsiq läbi saarõ sau,
lääsiq läbi eädse järve,
lääsiq üle uibutsõ sõõru,
läbi katõ kadajatsõ,
kui saasiq nätäq imä armu,
kaiaq esä kasvatust,
nätä saasiq üteski nädälis,
kaia katõski pääväs!
Omal meelel iks merde lääsiq,
süvvä vette söämellä -
võta-s meri meelelitsi,
süvä vesi söämelitsi.
Selle võta-s meri meelelitsi,
süvä vesi söämelitsi:
särki olõ-s säläh säre soomilist,
hamõht havvõ hambist.
Lätsi ma merde minemä,
lätsi ojja uputama,
võta-s meri minno vasta,
võta-s oja minno omas.
Milles meri vasta võta-s,
mille oja omas taha-s?
Säläh oll´ mul peeni hamõ,
vüül vaskivüükene -
kinni pidi_ks peeni hamõ,
vasta kaits´ vasinõ vüü.

SL 1162.
H II 32, 938 (4) < Räpina, Toolama v. - J.Suurmann (1888).

Olõs´ iks suvõ söömätä,
talvõ käüsi kängätä,
olõs´ iks immä nätä saasiq,
kandijata kaia saasiq!
Imä tiid iks latsõ iä,
kandija tiid latsõ kasvo.
Külänaaste näägutusõq,
halva naaste haagutusõq
lääväq läbi söäme,
vajosõq läbi varvastõ,
lääväq läbi hammõjaku,
läbi pakso pallapoolõ.

SL 1163.
EKS 8° 4, 415 (1) < Räpina, Kõnnu k. - J.Jagomann < Okse Tanilovits (1877).

Imäkene helläkene,
maama, meelimar´akõnõ,
lätsit liiva linnatõh,
lätsit kalmu karatõh,
liivah toetit tetä linikit,
kalmuh tetä kaputit.
Imäkene helläkene,
maama, meelimar´akõnõ,
saaq sul liivah linikit tetä,
saaq sul kalmuh tetä kaputit -
liivah iks elo leenäline,
kalmuh elo kah´olinõ,
lasõ-i liiva liigutõlla,
maa suud maag´utõlla.
Neiokõnõ noorõkõnõ,
olõs saasi ma nätä imä armo,
kaia imä kasumist,
läbi lääsiq ma eätse jõe,
läbi tulistõ turvastõ!
Üle lääsiq ma sõõru uibost,
olõs saasiq nätä imä armo,
kaiaq imä kasumist!
Ega saa-s ma, neio, nägemähe,
kabokõnõ, mano kaemahe,
ega päseq ma vaenõ päävästä,
argõq vaenõ asklõst,
ega saaq ma, neio, nägemä,
ega kabo kaemahe,
määrne oll´ surma suu veereh,
määrne katsku kaala man,
viis olli_ks vallu varbih.
Neiokõnõ noorõkõnõ,
ega tunnõq ma imä turbit,
märgiq imä mättit!
Jäivä_ks turbaq tundmata,
jäiväq mättäq märkmätä,
hauda tiiä-s ma, mar´a, hala'õlla,
risti mano riugõlla.
Olõs tiiäs´ ma kääpä, kohe käüs´,
risti, kohes riugõllõs´,
havva mano halalõsi,
üles ma_ks kaav´as kalmu havva,
üles liidäs´ liiva ussõ,
küll võtasigi ma maa alt,
kaavasi rihe põrmandolt;
küll teesiq ma lipõ livvakohe,
lämmä vii länikohe,
suust ma_ks mõsõs´ surmahaisu,
käte mant kääpä haisu,
kaputist iks kalmu haisu,
linikost liiva haisu!
Olõs´ iks imä üles tulõs´,
olõs´ imä üles astus´,
üü saase mul ohto üteldä,
pääväst kaiho kaav´ada.
Neiokõnõ noorõkõnõ,
kelle ma ütle uma oho,
kelle kaiba uma kahjo?
Olõkõrsilõ kõnõlõ,
pähits-pakulõ pajadi.
Kõgõ lätsi ma ohkih olilõ,
pääd põtõh põrmandollõ -
ega_ks olilt api saaq,
pähits-pakult parembat.