19. Tütar ema haua pääl.

SL 1165.
H II 45, 266 (9) < Setumaa - L.Kirotosk (1891).

Imä mul kuuli väikost,
kandja kattõ kanasõst.
Jätt´ tä maha marjasuuru,
söödüle_ks sõrmõsuuru.
Lätsi ma tarõ lävele,
es olõq tarrõ tõstijat;
lätsi ma kua lävele,
es olõq kotta kutsujat.
"Tulõ_ks üles, imäkene,
kargaq üles, kandijani!"
"Ei võiq minnä, tüttereni,
karatagi, kanasõni!
Mul om jo man maa hais,
suu man surma hais,
käte man kääpä hais,
muial kõik mulla hais."
"Tulõ_ks üles, imäkene,
kargaq üles, kandijani!
Ma tii sullõ kolmõq lipõq:
üte tii lipõ linohkist,
tõõsõ makõ maasikist,
kolmanda kurõmarjadest,
mõsõ sul mant jo maa haisu,
käte manta kääpä haisu,
suu manta surma haisu!"
"Ei või_ks jo minnä, tüttereni,
karatagi, kananõ!
Mul om jo kolmi hoitijata:
Tooni poiga pähütseh,
Tooni tütär jalutsih,
vana Tooni vaihhõl."

SL 1166.
H II 45, 261 (4) < Setumaa - L.Kirotosk (1891).

Edo_ks minno neiokõist,
minno_ks meelimar´akõist!
Ime meil kuuli_ks väikost,
kandja mul kuuli_ks kanasõst,
jäi no_ks ma maaha mar´akõnõ,
maaha mar´a suurukõnõ.
Miä_ks mul tetäq, kohe minnäq?
Imme lätsi ma kodo kutsumahe,
maalt õks kodo manitsõma:
"Tulõq sa_ks kodo, imekene,
tulõq sa_ks kodo, kandijani!"
Ime mul õks kuuli, vasta kosti:
"Ega tohi-i tunnist kodo minnä!"
"Ime, tõi_ks ojast oigõ vii,
tõi_ks lättest lämmä vii,
perve alta pehme vii -
mõsõ ma_ks maaha maa haisu,
suu manta surma haisu,
kässi manta kääpä haisu!"
"Tüttereni_ks armõhõni,
lääsiq ma_ks, kullakõnõ,
lääsiq ma_ks majja, mar´akõnõ,
tohi-i ma tunnist kodo minnä -
om õks meil Tooni pähütsih,
om õks Tooni jalutsih!
Tüttereni_ks armõhõni,
midä kutsut sa_ks tüüd tegemä?"
"Kutsu ma_ks kangast kudama,
alandikko alostama!"
"Sullõ oppa ma_ks üte oppusõ:
tuu_ks sa peeleq pühäst paigast,
võllas tuu_ks Võnno var´kost,
sõs koaq sa_ks kullast kangast,
raoq sa_ks ravvast rõivast!
Om sul õks vell´o Vinnemaal,
vell´o om õks kuninga kutsarih -
kui tulõ no_ks kuningast,
sälgä raot sõs ravvast rõiva,
sõs tulõ-i pääle tulõ luutõ,
keeri-i tuli-kibõnit.
Vell´o tulõ sõs kodo, kullakõnõ,
tulõ sõs majja, mar´akõnõ."

SL 1167.
EKS 4° 4, 153 (23) < Räpina, Veriora v. - J.Kotli < Tsia Ann (1877).

Imäkene helläkene,
teit sa varra vaivasärgi,
inne muid murõkõrigõ,
rühet ruttu ärä koolda,
inneaiga hauda minnä.
Mille meil suuq mustaq,
suuq mustaq, silmäq likõq?
Suuq mustaq murõhtõn,
silmäq likõq leinäten.
Jummal tiid jumalakõnõ,
Maarja tiid madalakõnõ,
kas no ikkõq imä pääle,
vannuq vanno naistõ pääle?
Alastõ_ks alla viid,
mähkmidä mäele tuud,
panti or´a vuudilõ,
palgalistõ pad´a pääle!
Or´a vuudõq likõq ommaq,
palgalistõ pad´aq hämmeq,
küünär vett küle all,
päkk vett pää all.
Selle mu suu must,
suu must, silmäq likõq:
suu must murõhtõn.
silmäq likõq leinäten.
Tulõq üles, imekene,
kargaq üles, kandjakõnõ,
tulõq ulli oppamaie,
noorõkõsta noomimaie!
"Ei võiq minnäq, tüttereni,
ei võiq astuq, arma'õni -
mul um kolmi hoitijat,
kats man kaitsijat!"
"Tulõ_ks üles, imekene,
kargaq üles, kandjakõnõ,
mul om puudu puutist,
lõpõng lõõg´irõivist!"
"Ei võiq minnäq, tüttereni,
ei võiq astuq, arma'õni -
mul um man maa haisu,
suu man surma haisu,
kässi man kääpä haisu!"
"Mul om lipõ livvakuh,
lämmi vesi länikoh,
pallav vesi padasõh -
mõsõ mant maa haisu,
suu mant surma haisu,
kässi mant kääpä haisu!"
"Ei võiq minnäq, tüttereni,
ei võiq astuq, arma'õni!"
Säält ma ikulõ isosi,
säält ma nõssi nõrrõlõ.
Kos ma istõ, sääl ma iki,
koh ma nõssi, sääl nõrõdi.
Lätsi ma õdangu magama,
panni ma iku pähitsehe,
silmävii vuudõ viirde.
Tulli üles hummongula,
võti ma hoolõ orrõ päält,
murõ musta parrõ päält.
Lätsi ma mõtsa kõndimaie,
kõndimaie, kaemaie.
Kuuli ma käo kuukuvat,
laanõ linnu laulavat,
mõtli ma ime hõikuvat,
armu üles ajavat -
kuuk´ iks kulla käokõnõ,
lauli laanõ linnukõnõ!

SL 1168.
H II 32, 948 (1) < Räpina khlk. - J.Sibul (1889).

Imäkene armakõnõ,
esäkene kallikõnõ,
jätit maaha mar´asuuru,
põrmandulõ põlvõ korgu.
Es iks mõistaq putru süvvä,
es iks mõistaq taari juvva:
seie putru, puistsi puuhu,
jõie taari, kaltsi kaala.
Tulõq üles, imäkene,
tulõq üles, esäkene.
tulõq ütes tunnis üles,
astu ütes ajastajas!
"Ei võiq tõusta, tütrekene:
muld mul all, muld mul pääl,
muro mul kasvas mulla pääl,
arohain jo havva pääl,
sinililli silmä pääl,
kullõrkupuq kulmu pääl!"
"Tõusõq, tõusõq, imäkene,
tõusõq, tõusõq, esäkene -
muro ma söödä mullikilõ,
arohaina härgädele,
sinililliq lehmädele,
kullõrkupuq lammastõlõ!"
"Ei võiq tõusta, tütrekene,
Manast üles, mar´akõnõ!"
Kos ma istu, sääl ma ikõ,
kos ma saisa, saina likõ,
küll saa külä kar´a juvvaq,
valla varsu oiutõllaq!
"Imäkene armakõnõ,
esäkene kallikõnõ,
võinuq minno vette viiä,
võinuq minno kaivo kanda!"
"Tütrekene kallikõnõ,
kuis vei ma vette uma vere,
kuis kanni ma kaivo uma kannõtu?"
Es küll külä minno näeq,
es küll külä minno tiiäq,
kas ma kasvi kadastikuh
vai ka kõivomõtsa siseh.
Kui ma nüüd sis suurõs saie,
küll sis külä minno nägi,
küll sis külä minno tiise!
"Tõusõq, tõusõq, imäkene,
tõusõq, tõusõq, esäkene,
tõusõq mu päädä päsemähe,
tõusõ mu silmi silimähe,
annivakka valmistama,
kirstukaanta kinnitämä!"
"Jummal su päädä päseguq,
jummal su silmi siliguq,
annivakka valmistaguq,
kirstukaanta kinnitäguq!"
Liivah maka linatekij,
havvah maka hammõtekij.
Selle poisiq minno põlgvaq,
selle naaseq minno naardvaq,
et mu põll oll´ pakõlinõ,
hamõh oll´ mul halvost linost.
47. v. 4. s. ja 51. v. 4. s. Päsemähe ja päseguq on siin arusaamata, seisavad vististi päätimähe ja päätigu asemel. [J.Sibul näib olevat Põhja-Eestist pärineva teksti lihtsalt mugandanud räpina murrakule. Sellisel juhul on päseguq lihtsalt pesegu. - P.H.]

SL 1169.
H II 3, 578 (99) < Vastseliina khlk. - H.Prants (1890).

Maamakõnõ, mar´akõnõ,
kallis kabo kasvataja,
jätiq mu varra vaesõs,
inneaigu armõtus!
Mõtliq sa havva hõbõhõtsõ,
kooba ollõv kulladsõ -
olõ-s haud hõbõhõnõ,
olõ-s kuupa kullanõ,
haud oll´ sisest hallitõt,
kuupa sisest kopitõt.
"Tulõq üles, imekene,
tõsõq üles, armuandja!"
"Ei võiq tõusta, tüttereni,
ei võiq tõusta, ei tõotaq -
karitshain um kaala pääl,
ristikhain um rindo pääl!"
"Tulõq üles, imekene,
nõsõq üles, armuandja!
Ma aja kar´a kalmu pääle,
kari süü karitshaina,
Ristik süü ristikhaina!"
"Ei võiq tõusta, tüttereni,
ei võiq tõusta, ei tõotaq -
um mul man maa haisu,
hammõ man um havva haisu,
jne
Üleskirjutaja meelest on laulu lõpetus tuttav, ta ei arva tarviliseks, seda üles kirjutada.

SL 1170.
H I 8, 205 (2) < Vastseliina khlk. - J.Sandra < Jaan Toll (1896).

Imäkene helläkene,
maama, meelimar´akõnõ,
milles sa rüheq ärä koolda,
inne muid mulda minnä?
Mõtliq sa havva hõbõhõtsõ,
mõtliq kooba kulladsõ olõvat?
Olõ-s haud hõbõhõnõ,
olõ-s kuup kullanõ -
haud oll´ päält hallitõt,
kuup olli seest kopitõt!
Imäkene helläkene,
mesimakus´ maamakõnõ!
Kui sa_ks sedä ette tiidnü,
ette tiidnü, taadõ taibnu,
jätnü-s minno maaha mar´asuurus,
söödüle sõmõra suurus,
võtnu_ks paremb üskä, veenüq vette,
võtnuq kaala, kandnuq kaivo,
jätnü-s ilma indsitellä,
jätnü-s valla vannuskõlla,
kõgõ kolga kur´otõlla!
Särk oll´ säläh sällüpäidi,
vanik pääh vastupäidi.