24. Leselaul.

SL 1179.
H, Setu 1884, 337 (11) < Vinnüski k. - Jak.Hurt < Tatjana Kondratjeva (1884).

Oh iks minno oholist,
oh kapo kah´olist!
Jäi_ks ma küüdsil kündmä,
pässil pääd ravitsõma -
jää-s mul kündijät,
kündijät, külbijät.
S´oo_ks kui ette tiidnü,
mõistnuq meelele mõtõlda,
et iks mul ülä är kuuli,
et kaasa kalmu läts,
lännü-s ma üläga magama,
kaasaga kattimõllõ,
jäänü-s mul üskä üsälisi,
kässi pääle käsilisi!
Kuis saa_ks mul ulliq hoietus,
kuis kanaq kasutõtus?
Muuq lääväq kündmä nurmõ pääle,
atra kandma kaldõhõ,
mul adõr iks arolõ lagosi,
leeväpuu jäi lepistühe.
Kiä vii mul vikahti vesile,
vii lastu lainõllõ?

SL 1180.
H, Setu 1884, 188 (3) < Pelsi k. - Jak.Hurt < Matr´o (1884).

Neiokõsõq noorõkõsõq,
linahiussõq linnukõsõq,
laulasigi, lasõsigi,
mitu viitä veerätäsi,
kuuta värki kul´atasi -
sünnü-i mu süä ilolõ,
lahku-i miili laulõmahe!
Suu_ks lauli, süä murõhti,
keeli kiti, meeli iki.
Neiokõsõq noorõkõsõq,
linahiussõq linnukõsõq,
ärä_ks mul essü elokõnõ,
ärä mutt´u muukõnõ:
olõ-i ma naane naistõ man,
tõinõ nainõ tõistõ man,
ei sünnüq ma_ks neio hulka,
kõlba-i neidiste kõrvalõ!
Lää_ks ma turgu, tuvikõnõ,
liina_ks, suvilinnukõnõ,
kiäki ei tunnõq turu pääl,
kuagi ei arvaq alõvah.
Olõ-i_ks kodo kutsjat,
olõ-i majja manitsõjat,
meeleldä jäi meheldä naane!
Hot´ lätt oihkih olilõ,
päädä põtõh pähütsehe,
olõ-s kelle ohto üldä,
kualõ kalgõ kaivada,
olõ-i_ks oho uskijat,
tõbõ tyys võttijat.
Olõ-i ello üläkotoh,
olõ-i mahto kaasa majah,
ei sünnüq inämb esekodo:
hot´ iks läät esekodo,
(inämb) olõ-i armu umast imest,
umast imest, umast esest!

SL 1181.
H II 4, 433 (180) < Vil´o k. - Jak.Hurt < Anni (1886).

Tulõq kodo, mu ülä,
kalluq kodo, mu kaasa!
Anna_ks käsi kääpäst,
annaq sõrm sõmõrast!
Anna-i kätt kääpäst,
anna-i sõrmi sõmõrast -
pääle um kasunu pähnämõtsa,
luie pääle lod´apuumõtsa,
jalotsihe jalapuumõtsa.
Kuis iks koolu mu ikõdi,
manalanõ maaha jäti?
Tiiäsiq ma koolu kohtu,
tiiäsiq kadso kantora,
veesiq ma koolu kohtuhe,
veesi kadso kantorahe,
ärä_ks koolu ikõtasiq,
manalasõ maaha jätäsiq!
Tulõq kodo, mino ülä,
kalluq kodo, mino kaasa,
kodo käüq kärpsillä,
kodo lindaq liblikal!
ui_ks tohi-i tarrõ tulla,
saiaq sauhuunõhõ,
lindaq livva veere pääle,
kargaq karra vangu pääle,
tulõq iks kodas kua pääle,
tulõq haugas har´a pääle!
Säält iks näe, näiokõnõ,
är kae, kabokõnõ.
Kõõ_ks kääpä käändli,
kõõ liiva liigutõlli,
lövvä-s kätt kääpäst,
lövvä-s sõrmõ sõmõrast.
Hot´ iks keeri kerikohe,
hot´ astõ alõvahe,
kiäki keeri-i mano kerikoh,
astu-i mano alõvah;
kiäki tulõ-i mano turu pääl,
piirä-i mano Petserih,
kiäki kutsu-i kulatskillõ,
kiäki vii-i viina mano.
Olõ-i ütte hüvvä hõimu,
kaekist kallist hõimu -
turg iks täüs tutvit,
allõv täüs armit.
Oe_ks, võe, ma vaesõkõnõ,
ala ilma armõdukõnõ!
Kohe_ks lää, vaesõkõnõ,
kohe astu, armõdukõnõ?
Lää_ks tulba toelõ,
lää aia armulõ.
Suur tulõ_ks tuuli jumalast,
mar´a hõngu madalast,
aja_ks aia armult,
aja_ks tulba toelt.
Kohe_ks lää, vaesõkõnõ,
kohe astu, armõdukõnõ?
Ärä_ks kae kalmu poolõ,
ärä keerä kerigo poolõ -
agu_ks kalmust kodo kallus,
kerikost kodo keerüs?
Ega_ks kalmust kodo kallu-i,
kerikost iks kodo keerä-i.
Inneb su sõtta ehitänüq,
vaan´u poolõ valmistanuq:
sõast naanu_ks kodo uutma,
kunigist kodo kutsma!

SL 1182.
SKS, Veske-Stein nr. 92 < Selise (Seliste) k. - V.Stein < Orti Kull´o (e.a.1872).

Milles ma jäi varra vaesõst,
abikaasa armõtust?
Minno no_ks koolu kurvastõlli,
minno katsko kalõstõlli,
jäti_ks mu varra vaesõst,
abielost armõtust!
Lätsi ma_ks õdagu magama,
kääni küle, löüse külmä,
nõsti jala, löüse jahhe.
Tulli hummok, nõssi päivä,
ülä mõtli ma kodo tulõvat,
kaasa ma mõtli_ks kodo kaaluvat.
Ega mul no_ks ülä kodo tulõ-i,
kaasa kodo kaalu-i -
tuu nõssi pääs´o pääväkene,
veret´ aoveerekene.
Kaldu ma karja saatõmahe,
küsse ma_ks külä kar´usilt.
Külä mul iks kar´usõq kõnõliq:
"Ülä näkkü liikvat liivakullõ,
kaasa ülti minnev kalmu teele!
Linik-iks-sa-pää leinalinõ,
kullapää kurvalinõ,
ülä üldäs iks sul kalmuh kõnd´vat,
liivakul liikvat."
Kaldu_ks ma kalmu kaemahe,
ega mul iks kaasa kalmuh kõnniq,
ülä mul iks ei liiguq liivakul?
Kalmu kadajaq kõnnõvaq,
liiva seeh pedäjäq liigõvaq.
Suu veereh iks ülti suud mõskvat,
kääpäh iks jalgo kängvät.
Ega es mõsõq tä suud suu veereh,
ega es kängiq tä jalgo kääpäh -
käe_ks ommavaq täl liivah leonuq,
sõrmõkõsõ_ks täl mulda määnüq,
armukõnõ_ks täl hauda alanuq.
Hirmu andijaq heräsiq,
kari andijaq karglivaq,
armu andijaq kyik alasi.
Kui ma_ks jäi varra vaesõst,
sys jäi_ks üskä üsäline,
käe pääle_ks jäi mul käeline,
põlvilõ_ks jäi mul põlõtu.
Kõõ_ks jäi ma külä külele,
kõõ_ks ma jäi valla var´olõ -
külm mul iks tull´ armu küläst,
vaenõ tull iks mul arm vallast,
suurõ ma_ks sei sõlõ soola pääle,
lajaq sei_ks ma leheq leevä pääle.
Sai_ks mu kana kasunus,
üsäkiri sai mullõ ülenüs,
tulli_ks papõr pall´o maad,
sys tulli kiri Kiiovast:
lina_ks-taheti-hiust lipu ala,
taheti_ks mu verd Vinnemaalõ.
Esi lätsi_ks ette esändille,
mano maa-sulasillõ,
sys lina-ma-tõi-hiusõ lipu alt,
uma ma tõi vere Vinnemaalt,
linnu, ma tõi leevätuuja,
tõi ma soolasoetaja.
Küll ma_ks olli, neio, ikulinõ,
kullapää kurvalinõ,
linik-iks-ma-pää leinalinõ.
See laul on ka ümberkirjutuses ÕES, Stein 1, nr. 28 ja H II 62, 674 nr. 28 leida, kus tema ühe pulmalauluga (SKS, Veske-Stein nr. 91) ühendatud on, selle tahaotsa pandud. Ümberkirjutus on vigaline ja tähtsuseta. Jäi trükkimata.

SL 1183.
H I 2, 640 (1) < Vastseliina khlk. -G.Lenzius (1888).

Ikõ_ks ma kur´a koolu pääle,
kaiba_ks ma kalõ kadso pääle,
milles võtt´ iks tä mu, tuvi, toitija,
pääs´o pää ravitsõja.
Jäi nuq ma_ks, tsirgu, söömädä,
mar´a, üvä maitsõma[da].
Kui haardas mu haigõs,
tõmmatas tõbitsõs,
olõ-i mul tuvi toitjat,
pääs´o pää ravitsõjat -
kuul võtt´mu tuvi toitja,
pääs´o pää ravitsõja.
Nuq jäi ma küüdsil kündemä,
pässel pääd toitõma.
Määne om küüdsil kündemine,
pässel pää toitõminõ?
Koolukõnõ sa, kadsokõnõ,
tulõ_ks mullõ pia perrä,
kallu_ks minno kaema!
Mul om iks elo ikulinõ,
tõinõ põlvi tõralinõ,
kygõ_ks mullõ puuq pääle tulõ,
mõtsaladvaq lamõhusõq.
Sõna olõ-i iist ütlejät,
kolmõ sõna kostijat.
Mille sa_ks rüheq ärä koolda,
inne minno mulda minnä?
Mõtliq sa_ks kooba kulladsõ,
havva seest hõbõhõtsõ -
kuup on nuq seest kopitõt,
haud on nuq seest hallitõt!
Ikõ ma_ks imä hinge pääle,
kaiba_ks imä kaala pääle:
innep tä_ks minno vette veenüq,
vette veenüq, kaivo kannuq!
Imä läts küll iks minno vette viimä,
läts iks kandma kaivandohe,
istõ tä_ks mäele mähkimä,
vete veereh viil ikõma:
"Milles ma_ks vere vette viiguq,
karva kandkuq kaivandohe?"
Kes sääl iks rüppü lindanõs?
Sini_ks tsirku siivokõnõ,
vaha_ks-jalga varbõlanõ:
"Milles sa_ks ikõt, imäkene,
kahitsõt iks, imekananõ?
Kui ei tahtnu verd vette viiä,
kanda karva kaivõndohe,
panõ_ks vii veere pääle,
kalajärve kaldahõlõ!
Küläp iks vesi alla veese,
kalajärvi kaotap,
küläp iks havvõq hammõ toovaq,
leheskala linikoq!"
Vii-s timä selle verd vetele,
kanna-s karva kaivandohe.