25. Leinaline külaskäik.

SL 1184.
EKS 8° 3, 432 (23) < Räpinä, Naha k. - Joh.Hurt < Höödo naane (1876).

Kui ma viirdü velile,
sõidi umilõ sõsarilõ.
küsse ma küdültä hobõsta,
mehevelelt verevät.
Anna-s küdü hobõsta,
meheveli verevät -
kaldu katõlõ jalalõ,
viirdü kümnel varbal.
Sai oja otsa pääle,
viirdü vii veere pääle,
küsse luigalt loodsikut,
pardsikõsõlt parvõkõist.
"Mul um luinõ lootsikõnõ,
pardsi parvi pudsajanõ."
Sis kaldu jäl katõlõ jalalõ,
viirdü kümnel varbal.
Kunas veerä ma küll velitsihe,
kumas sõida sõsarilõ?
Talvõl tanomeq tuisatuq,
suvõl ummõ vesi suuri.
Kana saie kavvõtõhe,
mari liia maa taadõ -
saa-i kokko sagõ'õstõ,
putu-i kokko õga päivi.
Ega ma kuulõ-i kuulust,
ega ma tiiä-i tervest.
Tulõ ma külmä külele,
tulõ jahhe jalotside,
ega saa-i kooluga kõnõlda,
ega kadsoga kaabõlda:
lasõ-i sõnna lautsilt,
kosta-i koolu-olitsilt.
Kõrd pandas liiva suu pääle,
kahrõ liiva kässi pääle,
liiva lasõ-i suud liigutada,
maa lasõ-i suud maigutada,
ei annaq kätt kääpäst,
ega sõnno sõmõrast.
Olõs ma teednü kotost tullõh,
mar´akõnõ majast tullõh,
tennü ma lipõ livvakuhe,
lämmä vii länikohe,
üles liitnü liiva ussõ,
üles kaalnu kalmu väräq,
mant mõsknu maa haisu,
kässi mant kääpä haisu!
Olõs umma nätäq saassiq,
kallist umma kaia saassiq,
olõs ütlesiq viil üte sõna,
tõist sõnna poolõgi,
saassiq ohto üteldä,
saassi kahjo kaavata!
Oht oli otsata,
kah´o oli kaalani.
Olõs ma koolu kätte saassi,
katsko kõrra kaia saassi,
surma surmus´ ma humbõrõh,
katsko keedäs´ katõlah!