28. Orjatüdruku kaebdus.

SL 1191.
EKS 8° 4, 173 (43) < Räpinä, Pääsnä k. - J.Jagomann (1877).

Koa meid eläs, koa meid koolõs,
koa meid järge jäänenes?
Küll iks surm suvõlla,
kats iks katsko haan´akuul:
üts iks kuri koolõminõ,
tõnõ tautsi tappõminõ,
kolmas võõra võttõminõ.
Võõras iks võti umast or´ast,
uma_ks naastõ näitsikust,
uma kalõ kolgijast.
Küll ma_ks tunnõ or´a elo,
or´a elo, vaestõ vaiva:
ori_ks orsila magasi,
vaenõlats vak´o pääl,
küünär iks vett küle all,
sääs vett sälä all.
Uma lats latsõkõnõ,
võõras lats lastukõnõ.

SL 1192.
EKS 8° 4, 221 (21) < Räpina, Kõnnu k. - J.Jagomann < Okse Tanilovits (1877).

Neiokõnõ noorõkõnõ,
ku mu_ks jummal ilma lõie,
Maarja maalõ kirotõlli,
olli_ks kinni õnnõ ussõq,
vallalõ murõ väräväq.
Keä_ks tahi or´as minnä,
tahi kävväq käskijalah,
keä taht or´ah olla,
keä kävväq käskijalah,
tulgo_ks minolt küsümähe,
küsümähe, nõudõmahe,
kuis iks oldas võõra or´ah,
käüdäs võõra käskijalah!
Neiokõnõ noorõkõnõ,
jõusõt iks joostõh joogi perrä,
tandsih kävvä taari perrä,
karatõh kaavo poolõ,
sis so_ks kullast kutsutas,
hõbõhõs hõigatas.
Kuulõt iks kuul kulla nimme,
ajastajal armosõnna.
Kui so_ks tõppõ tõmmati,
haigõhe haarõtas,
jõvva-s joosataq joogi perrä,
tandsih kävvä taari perrä,
neiokõnõ noorõkõnõ,
ega_ks kuulõq ristinimme,
kuulõq papi pantut,
Riia papi ristitüt.
Kuulit iks hoora hummogula,
litsi ligi lõõnatagi.
Olõ-i meil oho uskjat,
tõpõ tõest-võtjat -
susi_ks uskse mi ohto,
kahõr võtt´ tões mi tõpõ:
susi käsk´ kässi pees´tämä,
kahõr ai ahjolämmähe.

SL 1193.
EKS 8° 3, 411 (9) < Räpinä, Naha k. - Joh.Hurt < Höödo naane (1876).

Minno or´as otsiti,
palgalisõs pallõldi,
hinnalisõs heideti.
Küläp ma tunnõ or´a elo,
or´a elo, vaestõ vaiva,
kuis or´ah oltanõs,
käskijalah käütänes!
Ori maka ordõ pääl,
palgalinõ pardõ pääl,
hinnalinõ hirde pääl,
vaenõlatsi vak´o pääl.
Sõrmõq antassõ suuh sulatada,
põlvõq peoh peesütädä.
Leenäh ommaq lehmäq nüssä,
kah´oh kari saata.
Oholinõ or´a elo,
vaavalinõ vaesõllatsõl:
miä vesi vitsa pääl,
kastõ kar´a haan´a pääl,
tuu or´a ola pääl,
pääväliste pää pääl.
Tiiq joostõh joogiteräq,
tiiq tandsih taariteräq,
vidägu-i viisa peräh,
ajagu-i usku iih!
Käüguq käeq käpehe,
siski kullas ei kutsuta,
siski hõpõs ei hõõg´ata.
Hoidku-i pölüstä põrmandut,
asutsit anomit!
Mi olli suurõ tii veereh,
laja tii lappõh.
Müüdä sõidi sõda suuri,
müüdä veerdü vinne vägi,
löüse põhutsõ põrmandu,
löüse asutsõq anomaq -
kõõ naaq toodiq püssül püüdä,
nooltõl maha loopiq,
mõõgal maha mõõtaq.
Olgu puhtaq puusarätiq,
olgu valgõq vajarätiq,
linikitsõq leeväkotiq!
29. v. 2. s. pölüstä kk. põllusta, mis võimata on. Esialgu võib selle sõna asemel ka põhusta seisnud olla, nagu 35. reas loeme. Pölüne on = tolmune, soome keeli pölyinen.

SL 1194.
EKS 8° 3, 371 (13) < Räpina, Tammistu k. - Joh.Hurt (1876).

Oholinõ or´a elo,
vaavalinõ vaesõllatsõl.
Ori maka ordõ pääl,
vaav´alinõ vak´o pääl,
hinnalinõ hirde pääl,
palgalinõ pardõ pääl
küünär vett küle all,
vass vett vaihõlla.
Orsi ala uinahtu,
parsi ala painahtu -
mõtli üles ajavat,
mõtli veereh virotavat.
Ega tuu üles ajaq,
ega veereh virotaq -
tuu uik´ üle ussõ,
saat´ sõnnu sagarist.
Kiä taht or´as minnä,
tahi kävvä käskijalas,
tulguq multa küsümähe,
küsümähe, nõudõmahe,
kuis or´ah oltanõssa,
käskijalah käütänes!
Lämmi om löüdä läve alt,
suuh andas sõrmõq sulatõlla,
peoh põlvõq pees´tellä -
nii or´ah oltanõssa,
käskijalah käütänessä!
Peoq pääl peesütämäh,
kats vassa kattõmah,
küünär vett küle all,
vass vett vaihõlla.
Ega olõq lumõvesi,
lumõvesi, vihmavesi -
sii om selge silmävesi,
vaesõlatsõ vaav´a vesi!
Tuu or´ah olõminõ,
käskijalah käümine.

SL 1195.
EKS 8° 4, 460 (29) < Räpina, Kõnnu k. - J.Jagomann < Okse Tanilovits (1877).

Näiokõnõ noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
ilokas oll´ mino imä,
naljakas oll´ naane tark!
Näiokõnõ noorõkõnõ,
ega ma olõq tuimast sugust,
kalõ naase kannõtust!
Jälki ma_ks ümbre ütle,
kõrra tõõsildõ kõnõlõ:
"Imäkene helläkene,
maama, meelimar´akõnõ,
olõs sa_ks, ulli, osanu,
naane kallis kavanu:
näiet iks näio sündüvädä,
oholisõ olõvada,
võtnu_ks rüppü, viinüq vette,
viinüq vette, jätnüq järve!
Imä läts iks vette viimähe,
läts ojja upputama,
istõ_ks maalõ imetämä,
mätistolõ mähkimähe.
Sokka laali soie pääle,
tetre laali teie pääle:
"Naane_ks noori, naane ulli,
kos sa_ks viskat uma vere,
kos sa_ks jätät uma karva?
Veri sul iks juusk vettä möödä,
puna Poola piire möödä,
esi sa_ks, näio, närvehtüt,
naane vaenõ valõhtut!
Imäkene helläkene,
maama, meelimar´akõnõ,
lasõ_ks ollaq ossakõsõl,
kasvaq kar´avitsakõsõl!"
Imäkene helläkene,
jälki jätit näio näätsikost,
kabo külä kar´ussõst!
Jälki ma_ks ümbre ütle,
kõrra tõõsildõ kõnõlõ:
näiokõnõ noorõkõnõ,
jälki ma ikõ ime pääle,
kaiba uma kandja pääle!
Ull´ oll´ iks mino imä,
rummal naane mõttih:
vei_ks sanna, es tä vihoq,
tõie vällä, es tä uhaq!
Veie_ks mäele mähkimädä,
panni_ks or´a voodõ'õlõ,
palgalisõ patjo pääle,
leenälise linno pääle,
oholisõ olgi pääle!
Imäkene helläkene,
maama, meelimar´akõnõ,
suu jätt´ tä nätäq sulasilõ,
näo nätäq näütsikile,
palgõ kaiaq palgalisilõ!
Näiokõnõ noorõkõnõ,
selle minno or´ast otsiti,
palgalisõst palgati,
kasvolatsõst kaubõldi.
Näiokõnõ noorõkõnõ,
kuri mul iks minnä võõra or´ast,
tikõ kävvä käskijalah!

SL 1196.
H II 32, 776 (2) < Räpina khlk. - J.Poolakess (1889).

Olõs´ iks elo ette tiiäs´,
mõistas´ ette mõro elo,
ega sis kotost kohe läässi,
velist kohe veerüssi!
Teenissi vele teopääväq,
käüssi vele kar´akõrraq.
Mina ikõ esä pääle,
nuta noorõ vele pääle,
vannu vanno naistõ pääle,
miä_ks veiväq vihata sanna,
mäele ilma mähkimätä,
pand´ tä_ks or´a olgi pääle,
palgalistõ pad´a pääle.
Or´al olli_ks vuudõq vesitseq,
palgalisõl pad´aq likõq.
Selle sai_ks küläkar´ussõs,
vanno naistõ vannu.
Näivä_ks tanomõh tulõvat,
ütliväq no suurõlta sõnalta:
"Kodo tulõ_ks suurõ süüjä,
[tulõ] jämme järäjä,
poolõ pätsi poolõndaja,
neländiku neelähtäjä -
sööse_ks huu hummongu,
varsa inne valgõt."
Imäkene helläkene,
olõs iks kaunis kasvatanuq,
ilosas ehitänüq,
pannu-s joht kiäki pall´os paa mano,
liia pall´os livva mano,
kiä pannu-s raasakõisi raamatuhe,
kikukõisi kirä pääle!
Imä_ks küll virgastõ vihotõlli,
sakõ[hõ]he sannutõlli,
mõtõl´ no tukõ tulõvat,
[arvas´] api astvat -
tugi tullu_ks tuulispääle,
abi astõ ammusuulõ,
et küll virgast vihotõlli,
sakõ[hõ]he sannutõlli.
Olõs tiidnü_ks imäkene,
kavanuq kandjakõnõ,
et ma, neio, sai näätsikus,
kabu, külä kar´ussõs,
sis annuq innebä arma esä kätte,
paremb viil, kui pannu hällü!
Sis olõs ma elänü esä kotsil,
viirdünnü vele põrmandul;
sis olõs paistnu pall´o maad,
poolõ valda valgustanu,
sis olõs ollu siid säläh,
[siid säläh] ja s´olk vüül.
Nagu lugeja näeb, on sel laulul värsi ehk salmi mõõt mitmetpidi rikutud; laululine kõnekombe tikub lihtkõneks minema.

SL 1197.
H I 6, 234 (1) < Vastseliina khlk. - J.Sandra (1894).

Jummal hoiaq or´a ello,
vaesõlatsõ vaiva-ello!
Or´al om iks ussõh maada,
lämmi löüdäq läve all,
iih om minnä, inämb tetä,
perrä jäiäq, pea saiaq.
Kui ma naka kõnõlõma,
luits sis liuda ligonõs,
pala suuhõ paisunõs.
Kui ma teolt kodo tulli,
elli sis viil uma imä,
pand´ pangi pümekohe,
pingi pand´ iks valgõhe.
Võõras pand´ pangi valgõhe,
pingi pand´ pümekohe,
kuts´ iks minno kühmätsis,
hõigas´ minno hõrasilmäs,
käsk´ iks Äiol ärä kanda,
suurõl Juudal suuhu viiä.
Teno olgoq jumalalõ,
kitetüle Marijalõ:
olõ-s Äio äkiline,
kolm kurja kur´alisõq -
oot´, kooni uma sai,
kannaht´, kooni uma kasvi,
vei sis uma varikohe,
kand´ uma kadastikku.
19. v. 1,2 s. Suurõl Juudal. Nende sõnade alla on käsikirjas tõisend Kolmel kurjal kirjutatud.