32. Ega es tulõq ime tukõ.

SL 1203.
EKS 4° 4, 139 (13) < Räpina, Veriora v. - J.Kotli < Tsia Ann (1877).

Imekene helläkene,
mesimarja maamakõnõ,
kui see ime minno hoisi,
kui see kandja minno kasudi,
hoise tä üsäh, kanni kaalah,
läbi tuisu tä tõie tulõ,
läbi külmä küti sanna,
läbi halla hausõ viha,
läbi tä vihma tõie vii.
Mõtõl´ tä tukõ tulõvata,
mõtõl´ tä api astuvata -
ega es tulõq ime tukõ,
ega es astuq ime api,
tulli tugi tugisuilõ,
astõ abi ammusuilõ.
Ega es tulõq ime tukõ,
ega es astuq ime api -
saie_ks suurdõ saadaskõlla,
trommhuuldõ tõugaskõlla.
Ega es tulõq ime tukõ,
ega es astuq ime api!
Meä saa hüvvä minost imele,
koa saa kasvo kandijalõ?
Koti saat täüs kurjo sõnno,
vaka saat täüs vannõ'ita,
tuu saa hüvä minost imele,
tuu kasvo kandijalõ.
Üts saa tulda, tõine tõrva,
kolmas saa kuume kivve -
tuu saa hüvä imele,
tuu saa kasvo kandijalõ.
Imekene helläkene,
mesi-sa-marja memmekene,
võinu sa jo minno maalõ matta,
võinu sa jättä järve põhja!
Võõras ütel´: "Viiq vette!",
sõsar ütel´: "Sõkuq mutta!"
Ime istõ maalõ imetämä.
ütelie, kittelie:
"Innebä_ks kivi laheku,
põllupinnär pirra mingu,
kui ma näio vette vii,
kabo ma kanna kaivanduhe!
Hää om nätäq nägijillä,
kaunis jo kõrvalt-kaejil,
kui see näio töödä tege,
kabokõnõ kangast kudi!"