34. Karjalapse kaebdus.

SL 1205.
H II 3, 90 (79) < Setumaa - H.Prants [p.o. < Hilana Taarka] (1889).

Imekene helläkene
and´ mu vällä väikust,
külä karja kasinast.
Sälgä sünnü-s mullõ or´a särk,
or´a käuss käe pääle.
Imekene helläkene,
maamakõnõ, mar´akõnõ
tekk´ mullõ varra vaivasärgi,
kabist´ mullõ murrõkasuka.
Kelle ma ütle uma oho,
uma kah´o kaibõlõ?
Kivile ma ütle uma oho,
kannulõ ma kaibõlõ -
kivi om kindmä keelega,
kand kalõ süämega,
kivi_ks kellegi ütle-i,
kand kualõgi kaibõlõ-i!
Kabo ma koolõ ikkõh,
lää mulda murõhtõh.
Ime pand´ mullõ hirmu hiussõhõ,
pand´ kari kaala pääle.
Ori_ks tuu orsil maka,
palgalinõ parrõ pääl.
Kui_ks tuu orsi helähtü,
kui_ks parsi painahtu,
tiidse ma_ks üles ajavat,
kulssi üles kutsvat,
hiuss mul heitü pää pääl,
veri paes´ palgõst.
Näio olõ ma_ks väega väikene,
mar´akõnõ madalakõnõ,
kua läve korgukõnõ,
tarõ läve tasakõnõ,
aida läve arvulinõ.
Sünnü-i sälgä ime hamõh,
ime käüss käe pääle.
Tulli ma üles hummogulla,
inne varra valgõt,
suu ma mõsi silmäviil,
jalaq känge kärehil,
kui ma_ks näi muid sysarit,
tõsõ talo tütrit,
kuis nuu_ks suu ilol mõsiq,
jalaq kängeq käbehehe.
Sälgä säeti mullõ or´a särk,
or´a käüss käe pääle.
S´oo tekk´ mu ime ilotuhe,
kodo-vanõmb kur´astõ!
Muid ai üles uma imä,
kuts´ üles kulla kana,
ime ai üles armahe,
kuts´ üles kullatsõhõ.
Oh iks minno näiokõist,
minno meelimar´akõist -
üles aie minno or´a imä,
aie karja kasvataja!
Maamakõnõ, mar´akõnõ,
imekene helläkene,
mille anniq mu vällä väikust,
külä karja kasinast?
Anniq mu är vyyra or´as,
tõsõ mehe tõhutõlla.
Kuulõ-i ma kuu kulla synna,
ajastaga armusynna,
armu- olõ-i -syna andjat,
hellä syna heitjät.
S´oo ma ütle iku imä pääle,
s´oo ma kuugu kulla pääle,
madaluisi maama pääle.
Külä kar´usõq sysarõq,
vitsavõtjaq virvekeseq,
kullõlgõ_ks tiqki mu kuukmist,
näiokõsõ nuutskmist!
Ajagõ_ks siiä selle poolõ,
ma touka tollõ poolõ.

SL 1206.
H, Gr.Q 1, 481 (2) < Räpina khlk. - Fr.Kõiv (1891).

Tulli ma üles hummogult,
varra inne valgõ'õt.
Kui ma_ks olli väikene,
tinaristi tillukõnõ,
olli meil huuli ussõ päält,
murõ musta parrõ päält.
Oi imä, oi esä,
keä mu kandnu, kasvatanu -
võtnuq rüppü, viinüq vette,
võtnuq kaala, kandnuq kaivo,
matnuq mu maalõ mätikullõ!
"Kuis ma_ks vere vette viska,
kuis ma kanna kaavandullõ?"
Olõs mullõ kiiska kindaq tennü,
haug mullõ hammõq andnu,
särg mullõ olõs särgi tennü!
Kuuli ma_ks käo kuuguvat,
mõtli imi hõõg´uvat -
tuu küll kuugi käokõnõ,
lauli(s) laanõ linnukõnõ.
Hummugut õks ämmäkut,
õdagut õks umma immä!
Hummuk aasõ_ks latsõq hulguma,
lõõna latsõq lõnguma,
õdak õks latsõq kokko kutsõq,
tsirgupojaq pudru manu.
Olõ ma_ks or´ah, käü kar´ah,
õga_ks olõq umma immä,
keä toosõ pudi purdõhe,
lämmä leevä lättehe.
Mis sa_ks vingut, vihmakõnõ,
kuugut, kuri ilmakõnõ?
õga olõq mul kodo kutsujat,
õga majja manitsajat!
Viiq õks vihm Vinnemaalõ,
sagarik viiq Saarõmaalõ!
Ärä_ks kuuli kodokutsja,
maha mati manitsaja -
olõ-i kuiva kolgijat,
likõ rõiva mõskijat.
Olõ ma_ks or´ah, käü kar´ah,
tohi-i ma_ks varra kodo minnä,
varra karja kodo laskõ:
kotoh uutva toomõvitsaq,
kodo saavaq saarõvitsaq,
kodo tahetas õks viil tammõvitsaq
uma or´a_ks opada,
kar´alatsõ karistada.
Ega ma_ks tohi-i toda tetä,
tohi-i varra kodo minnä:
istus õks nulgah nigu kurat,
pilgut´ silmi saina poolõ,
lõksut´ lõugu lõuna poolõ
hiussillõ hirmsillõ,
palgillõ paganillõ.
Sedä hiust ma hirmusi,
sedä palõt pagõsi.
See laul on lippi-lappi säält ja täält kokku pandud.

SL 1207.
H II 3, 577 (98) < Vastseliina khlk. - H.Prants (1890).

Tulli üles hummogult,
varra inne valgõt.
Saadi kar´a kavvõtahe,
ligi liina piirikeist.
Kattõ ma karitshaina sisse,
uppu ubalehe sisse.
Tulõq kodo, tüttereni,
tarrõ astuq, armahõni!
Mina sinno kavva kaie,
mina sinno ammu oodi,
panni ma piimä peesümä,
lihaleeme löügenemä.
Peesüq, peesüq, piimäkene,
löügeneq, löügeneq, lihaliim!
Näie tütre tulõvat,
üle välä välgüvät.
Ma küll sinno ammu oodi,
ammu oodi, kavva kaie.
Maamakõnõ, mar´akõnõ,
jätiq mu varra vaesõs,
anniq tõsõ mehe or´as!
Võõras ütles: "Pall´o süü!
Kodo tulõ suuri süüjä,
suuri süüjä, suuri juuja:
sei tä kiku inne kikast,
ahotävve inne ako,
muru seie inne muid!"
Pand timä palaq papõrihe,
raasakõsõq raamatuhe,
võtt tä kiku kiräst kinni,
raasakõsõ raamatust.
6. ja 7. rea vahel seisab käsikirjas rida: Suvilindu, lüpsik lehmä, mis aga kudagi sinna ei sünni: jäi sellepärast trükist välja. 27. v. 1 s.: Muru kk. moro, mis jälle koguni vastuoksa on. Moro on "rohiline õueplats", muru aga "tükk leiba, murikas".