8. Neiu kaebtus ja kiitlus.
SL 1150.
EKS 4° 4, 141 (14) < Räpina, Veriora v. - J.Kotli < Tsia Ann (1877).
Neiokõsõq noorõkõsõq,
milles mi elo oholinõ,
üleliia leinalinõ?
Ime_ks jõie oho-ollõ,
ärä sei tä leen´a-leevä,
selle mu elo oholinõ,
üleliia leinalinõ.
Olõs mi ütsindä vaesõlatsõq,
katõkese mi imetä kanasõq,
küll mi tiiäs, mis mi tiissi:
lääsiq mi suurõ mäe pääle,
lääsiq korgõ kingo pääle,
säält mi ojja oiotasiq,
kaivanduhe kallutasiq!
Sest om jummal häste tennü,
Maarja targast talitanuq:
olõ-i mi ütsindä vaesõlatsõq,
katõkese mi imetä kanasõq!
Tulli ma üles hummogula,
varra ma inne valgõ'õta,
meä ma_ks inne ette võta,
ette võta, kätte käänä?
Ette ma võti ikuvaka,
nõna ala nõrotusvaka.
Külä-no-naaseq, linnukõsõq,
mis ti no meistä mõttõlõdõ,
vaesistlatsist vaidõlõdõ?
Külä-no-naiseq, linnukõsõq,
valla ti naiseq, vaimukõsõq,
põlg'kuq ti neidä näiokeisi,
põlg'kuq ti põllõpidäjätä -
esi teil tütreq kotoh,
põllõkandjaq põrmandul!
Lasõq naardaq, mis ma hooli,
kadsahtada, mis ma karda!
Hooli-i ma neistä uhkõ'ista,
pelgä-i ma perä-rikke'ita -
uhkõq ussõ virotõlõ,
targaq tambi sängü ala,
perä-rikkaq pingi ala!
Läbi lüü ma kolmõ hulga,
läbi karga katõ hulga:
läbi lää meeste, läbi naistõ,
läbi ma poos´asta poeda,
läbi tüki ma tüterikast,
läbi lasõ latsikesist.
Ega nõnna alla lasõq,
sulluq suud rätikulõ,
käki-i käüssehe.
Hooraq hoiseq huulõsita,
piire naaq jo peenü palõht,
varõq verda valgõ'õta -
mina hoisõ hamõht hüvvä,
piire peenüt pallapuult.
Lasõq naardaq, mis ma hooli,
kadsahtada, mis ma karda!
Hooli-i ma mehest ütesäst,
kardaq kabost katõsast!
Tenno anna ma imele,
kats iks tenno kaonuvalõ,
hing olgu Issändä ette,
luuq Looja kambõrõdõ,
et es lasõq laisas harida,
lasõq jo veerdä videlikus,
lasõq oppi unitsõssa!
Hois kirstuh kipõ vitsa,
all kaanõ kasvoladva,
ku viise, sis vipudi,
ku sutsõ, sis sopudi.
Tenno anna ma imele,
au armalõ Maarialõ:
hing olguq täl Issändä ette,
luuq Looja kambõrõdõ -
opas´ tä tüühü ilosahe,
nurmõ pääle nobe'ehe,
käsitüüle käbehele.
Hoise_ks tuuhu huunõ'õhe,
kaidsõ tuuhu kambõrõhe,
koh iks koeti kanga'ita,
koh iks lasti labatsita.
Sääl ma tuusõ toomitsita,
sääl ma lasi labatsita,
meelest mehikoatsita.
Teno anna ma imele,
kats tenno_ks kaonulõ -
ime_ks opas´ ellenäni,
karist´ kalmu minnenäni:
"Tütär, hellä linnukõnõ,
minkuq sa nuias nurmõ pääle,
vääsäs sa võõra välä pääle -
kubijas nuia nurmõ pääl,
kilter vääsä välä pääl.
Nii om näküs näio tüü,
nii om kuulus kulla tüü,
kui see pindu piimä pääl,
kui see roidu ruvva pääl,
olõkõrsi ollõ pääl,
vihalehti viina pääl."
Teno anna ma imele,
kats tenno kaonulõ -
ime opas´ ellenäni,
karist´ kalmu minnenäni:
"Tütär, hellä linnukõnõ,
kõik iks tarõq sina tandsiq,
kõik mäeq sina mängiq -
hoiaq sa kivi peona,
ravvakangi kangla alla:
kui tulõ poissi puttumahe,
hahkasärki haardamahe,
lüüq sa purus poisi pää,
iridse igä lühendäq!
Kui küll viiäs mõisuvahe,
kandassõ kaivanduhe -
kumma õigus ülembi,
kumma kohus kõrgõmbi?
Näio õigus ülembi,
näio kohus korgõmbi!"