9. Maahajätedü mõrsja laul.

SL 1151.
H II 3, 59 (43) < Setumaa - H.Prants (1889).

Velekene mu armakõnõ,
velekene mu kallikõnõ,
ku ma olli näiokõnõ,
ku ma kasvi kabokõnõ,
sina käveq mu mano maatõh,
käveq ligi lesäteh.
Ikä tootsõq sa ütte ehitellä,
elopäivi päädüskellä.
Suur olli ma sino suu pääle,
kõva sino kynõkillõ,
jovva-s ma sedä usus võtta,
usus võtta, tyys panda:
mullõ sa peiq petüssit,
mullõ kanniq kavaluisi.
Sina olliq pini petmähe,
kelm kiili kandmahe.
Mõtsa lätsiq sa ummi mõtõhtõga,
suuhtõ suurdõ juttaga.
Milles sa, vell´o, nii teiq,
milles sa os´alõ nii olliq?
Milles naariq sa minno, näiokõist,
põliq põllõpidäjät?
No küünü ma sult küsümä,
no nõsõ ma sinolt nõudmahe:
kas näiq sa mu põllu põim'mist,
laja välä laap´mist?
Agu sa kaiq kavalusi,
agu vaheq vargusi,
agu põimi ma põllu põlõtuhe,
lõiksi ii ilotuhe?
Ku näe-s sa põllu põim'mist,
laja välä laap´mist,
minno näiq sa niidü riibmisõh,
ruttu rua pandmisõh -
agu ma riibi niidü risutsõhe,
panni rua roputsõhe?
Ku näe-s sa niidü riibmist,
ruttu rua pandmist,
…… (siin puudub vahelt mõni rida).
No küünü ma sinolt küsümä,
nõsõ sinolt nõudmahe:
mille naariq sa minno, näiokõist,
põliq põllõpidäjät?
Külä kiili sa naksiq kullõma,
valla suuri sorõhit.
Hot´ naariq sa minno, näiokõist,
põliq põllõpidäjät,
ku nakat sa esi naitmahe,
ubasuud ots´mahe -
agu saa su naane naartav,
au-lats laidõtav?
Saa sys tehki ni tehrütellä,
kokko saiõh kumardõllaq.
Võib ka pulmalaul olla. [Tegelikult mõrsjaitk endisele kallimale - P.H.]