15. Viro saja.
SL 1290.
H, Setu 1874-1877, nr. 157 < Seretsova k. - J.Jagomann (1875).
Till´okõnõ_ks tallõkõnõ,
panõ_ks ette paadikõnõ,
mine_ks Virro sajahe,
Viro saaja sa kaemahe!
Sääl näet iks mitu imetä:
hiire_ks sääl nu hüppäsiväq,
kassi_ks sääl kargasivaq,
kikka_ks sääl ta kiiga lööväq,
kana_ks sääl kandõlida,
lamba_ks vanna ta lauluda,
oinas iks murro tandsuta.
Susi surb iks sääl suurmida,
kahr iks ta leivä kastija,
jänes iks ta luidsa lugõja,
repän tekk´ iks ree jalassida,
peni_ks hauk sääl persüpäidi,
hauk iks hatt handupäidi.
Umma_ks sääl puidsõq pulli sarvõq,
hõbõhõtsõq hõhva sarvõq.
Um iks illo Viro sajan,
Viro_ks rõõmu ta umatsil,
rõõmu_ks ta Viro velisil.[Laulu tekstis esinev ta on ilmselt vene laen da (s.o. "ja") setu murdesse, kuid setu eripära rõhutades läheb J.Jagomann selle kasutamisega liiale. Kogu tekst näib olevat J.Jagomani kompilatsioon. - P.H.]