23. Mina kitä omma suud.

SL 1299.
EKS 8° 3, 361 (9) < Räpina, Tammistu k. - Joh.Hurt (1876).

Milles ilma undsõnõ,
maa kavva kastõnõ?
Undsõl om uma õnn,
vihmal hää viläõnn,
kastõl kaunis kar´aõnn.
Kui mo kulla kositi,
virve viinaq juudiq,
lubati iäs elotarõ,
kaugas kaasa kambre.
Ega tiiä-s hingekene,
mõistaq miil mõtõlda,
et sai pallo pata kiitmä,
suuhu suula maitsõma,
et sai pallo palotama,
suuhu sai suitsama.
Muuq kitväq muuda maada,
mina umma suukõst,
kallist kalajärvekest!
Tuudi kala toorõs tulõlõ,
elokala kattõlahe.
Alt kallo kalluti,
päält terri teriti.
Viis aita vilja täüs,
kats lauta karja täüs,
ait har´ani vilja täüs,
tõine kesvi kelbäni,
kolmas laeni latikit.
Pää putus tsialihha,
hamõh havvõ hambihe,
kotih saisiq kulatskijahuq,
salvõh sorrõq saiateräq.
Riit sais´ riida vasta,
vanaq haloq vastatsikku.
Sisse sõidiq siidilaivaq,
värri'ihe väätselaivaq,
uss-aida ubinalaivaq.