9. Leigotamine.(Talvistõpühi ilo).

SL 1326.
H, Setu 1903, 334 (3) < Obinitsa k. - Jak. Hurt < Mihkali Matr´o (1903).

Ärä_ks kattõ ese hopõn,
vell´o varsa varastõti.
Kedä_ks aiaq otsima,
kuvva peräh kullõmma?
Ai_ks orja otsima,
kar´alast kaema.
Eka_ks ori hobõst otsi-s,
kar´alats katso kae-s -
ori_ks otsõ or´amaid,
kar´alats kar´amaid.
Miä_ks tetäq, kohe minnäq?
Minnä_ks esi ots´ma,
kulla peräh kullõmma!
Võti_ks ma suidsõq sulu päält,
päidseq pääligo lävelt,
lätsi_ks ma esi ots´ma,
kulla peräh kullõmma.
Lätsi_ks ma tuu mäe pääle,
keere tuu kingo pääle,
koh iks kivi kest mäke,
kandu mäekaldõh,
koh iks mägi olt juusk´,
kingo kiit´ humalit.
Otsõ_ks ma oro, otsõ mäe,
keere_ks ma tuu kivi pääle,
kaldu tuu kannu pääle,
sääl iks ma suitsit sopsahuti,
valimit valvahuti.
Hiiro tull´ iks mano hirnuh,
musta mano muhaskõllõh.
Ärä_ks ma küündü küsümä,
ärä nõssi nõudma:
"Hiiro_ks-kõnõ, hallikõnõ,
mustakõnõ, mu hobõnõ,
kos sa_ks olliq, ku ma otsõ,
kos sa käkeq, ku ma käve?"
Hiiro_ks keelilä kynõli,
musta vasta muhaskõlli:
"Olli_ks ma jumaldõ sajah,
Marijidõ vaka peräh.
Koh oll´ iks käärdo, sääl kääneldi,
koh oll´ moro, sääl murrõldi,
suust iks pesti suistõ veri,
pääst pesti päiste veri."
Miis iks jäl küündü küsümä,
miis iks nõssi nõudma:
"Hiiro_ks-kõnõ, hallikõnõ,
mustakõnõ, mu hobõnõ,
miä_ks sul anti andis,
poodõti puutis?"
Hiiro jäl iks keelilä kynõli,
musta vasta muhaskõlli:
"Anti_ks mul hannalõ hamõh,
anti lehele linik,
anti_ks kabjolõ kapudaq."
Meesi_ks jäl küündü küsümä:
"Kos sa_ks panniq nuuq andõq,
poodi_ks nuuq puutõq?"
Hiiro_ks jäl keelilä kynõli,
musta vasta muhaskõlli:
"Naksi ma kodo tulõma,
vasta_ks puttu vaenõlats,
ilma_ks imeldä kananõ.
Hamõh oll´ iks säläh käüssildä,
vüü vüül päätildä,
toolõ_ks ma anni nuuq andõq,
tollõ poodi nuuq puutõq!"
Iga laulurea otsas lauldakse siin "leiko, leiko", kust laulule ka tema nimi "leigotamise laul" on tulnud. Esiotsa pidasin ma seda laulu lihtsaks jutustavaks lauluks ja paigutasin temast 12 tõisendit esimesesse köitesse, päälkirja all: "Hobune varastatud". Vaata "Setukeste laulud" I. lk. 330-339, nr. 273-284. Aga pärast sain Obinitsa Mihkali Matr´o käest teada, et laul jõuluaja mängulaul on, sellepärast olen ta kolm tõisendit, mis pärast esimese köite trükkimist sain, siia seadnud. - Matr´o seletas "ilopidämist" nõnda: "Inemiseq saisvaq pööräh vai tsõõrih. Üts om hobõnõ, sais tsõõri siseh; tõnõ om otsja, tuu sais väläh ja laul. Muuq inemiseq kõrdasõq timä synno. Hobõnõ om muido vaiki, a ku täl kostaq tulõ, sys laul timä kah. Edimält laul otsja laulu alostusõsynaq (r. 1-13). Neide pääle küsüs üts inemiste seäst, ilma laululda: "Mis tähte su hobõsõl?" Otsja kost: "Hõrasilm, linaleht, kaputjalg, hääle poolõ kai, kuralõ poolõ kussi." Inemine: "Näi külh! Läts sinnäq poolõ." Inemine näütäs kohegi. Otsja lätt jäl otsma ja laul järgmäidsi synno (r. 14-30). Viimätside synno man (r. 29, 30) tulõ hobõnõ otsja poolõ ja mõlõmbaq saisvaq vastatsikku. Nüüd nakas vastatsidõ küsümine ja kostminõ laulusynnoga: a: 31-36, b: 37-44, a: 45-50, b: 51-55, a: 56-58, b: 59-6; ostja (a) küsüs ja hobõnõ (b) kost. Mynikõrd lövvä-i otsja hobõst pia, tä käkk´ hinnäst är. Sys küsüs otsja tõist ehk ka kolmat jne. kõrda inemiste käest: "Kas ti mu hobõst näiq?" Küsütäs jäl hobõsõ tähti, a tõsõ inemise puult ku inne. Otsja peät ka tõisi tähti nimetämmä ku inne.Tedä juhatõtas jäl ots´ma. Viimäte löüd otsja hobõsõ, a mynikõrd püüd hobõnõ sys ka viil är paeda. Võõdas syski kinni. Nakatas hobõst müümä ja pakutas hinda, mitmõt viisi, mynikõrd väega ands´akahe, nii õt naardaq viländ saa. Ku hind viimäte müüjälle meele peräst om, müvväs hobõnõ är ja ilo om otsah. - S´oo ilo man om pall´o nalja, ku küsüjäq ja kostjaq synakaq ehk mynõq hambameheq ommaq." Miku Ode lisas juure: "Tütrekuq ja naisõq ommaq tsõõrih, käest kyigil kinni, et läbi ei päseq... Otsja püüd tsõõrist (vai rõngast) läbi murdaq , a inemiseq rõngah lasõ-i... Ku hobõnõ viimäte kätte saa, sys tahetas tedä nuhelda, a hobõnõ vabandas hinnäst är: "Eka ma tandsi-s tatrekuh, süü-s mehe seemekesvä" Jääs nuhtlõmaldaq. (Vaata tõisendid, näit. I köites nr. 283, lk. 338).

SL 1327.
H, Setu 1903, 371 (8) < Küllätüvä k. - Jak.Hurt < Kull´o, Ivani naane (1903).

Hopõn kattõ kammitsõst,
vele varsa vehmerist.
Kedä_ks aiaq otsimahe,
kuvva perrä kullõmahe?
Ai_ks ma veljä otsimahe,
imekanna kaemahe.
Ega_ks vell´o hobõst otsi-s,
vell´o_ks otsõ vilämaid,
kai hüvvi kar´amaid,
otsõ põlda parembit.
Miä mul tetäq, kohe minnäq?
Lätsi_ks ma esi otsimahe,
kulla perrä kullõmma.
Võti_ks ma suidsõq sulu päält,
päidseq pääligo läveltä,
lätsi_ks ma tuu mäe pääle,
keeri tuu kingo pääle,
koh oll´ iks meri mäe all,
kaivo mäe kaldõh.
Sääl iks ma suitsit solvahuti,
valimit valvahuti.
Hiiro tull´ iks mano hirnuh,
musta mano muhaskõllõh.
Sääl iks ma hiiro piidsol pessi,
piidsol pessi, roosõl ropsõ.
"Hiirokõnõ, hallikõnõ,
mustakõnõ, mu hobõnõ,
kos sa_ks olliq, ku ma otsõ,
kos sa käkeq, ku ma käve?"
Hiiro_ks keelilä kynõli,
"Kuulõ_ks, peenü peremiis,
ma sõidi_ks saja all,
kaldu all kaasikil!"
"Hiirokõnõ, hallikõnõ,
mustakõnõ, mu hobõnõ,
anti_ks hannalõ hamõhta,
anti lehele liniket,
kabjolõ kaputit?"
Hiiro_ks keelilä kynõli:
"Mullõ_ks anti hannalõ hamõh,
anti lehele linigeq,
anti kabjolõ kapudaq.
Kuu_ks ma tulli kuusõmõtsa,
mynõ päävä pähnämõtsa."
"Kohes jäie hanna hamõh,
kohes jäieq lehe linigeq,
kohes jäieq kabja kapudaq?"
Hiiro_ks keelilä kynõli:
"Vasta tulli vaenõlatsi,
hamõh oll´ säläh käüssildä,
rüüd pääl proimilda.
Sinnä ma_ks anni hanna hammõ,
sinnä anni lehe linigeq,
sinnä kabja kapudaq!"
Hiiro_ks keelilä kynõli:
"Koh olli_ks moro, sääl murrõldi,
koh oll´ kääro, sääl kääneldi,
suust iks pesti suistõ veri,
pääst pesti päiste veri.
Innemb ma_ks sõitnuq sõa all,
viirnüq Vinne väe all -
sääl ant mullõ kaaro kahrituisi,
puuraq tuuduq ette puhuduq,
nisuq ette nessütedüq,
perve-antuq-haino peenükeisi!"
Mängu seletus on eelkäiva numbri lõpul lugeda.

SL 1328.
H, Setu 1903, 388 (4) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Nu naka kost´ma minemä,
oidumma umatsillõ.
Lätsi_ks ma hobõst võtma,
päähä ajama päitsit,
lövvä-s hobõst umah kotoh,
linalehte lae all.
"Hiirokõnõ, hallikõnõ,
mustakõnõ, mu hobõnõ,
kos sa_ks olliq, ku ma otsõ,
kos sa käkeq, ku ma käve?
Edi_ks sa vil´ohna videliq,
tandsõq sa külä tatrekah?"
"Kuulõ_ks sa, peenü peremiis,
ega_ks ma vil´oh videle-s,
tandsi-s külä tatrekah,
no_ks ma sõidi saja all,
vali vele vaka peräh!
Kuulõ_ks sa, peenü peremiis,
hot´ mullõ_ks anti hannalõ hamõh,
anti_ks kabjalõ kapudaq,
anti_ks lehele linigeq,
innep iks sõitnuq sõa all,
viirnüq vinne väe all,
kui ma_ks sõidi saja all,
veeri vele vaka peräh!
Pesti_ks mul suust suitsõ veri,
pesti_ks pääst päitse veri."
Hiirokõnõ, hallikõnõ,
mustakõnõ, mu hobõnõ,
hiiro_ks keelilä kynõli,
syna_ks tä lehest liigutõlli:
"Oo_ks mu peenü peremiis,
kui tahtsõq sa minno kodo kutsuq,
taha-s saata saja ala,
tulnuq sa tuu mäe pääle,
kiirnüq sa_ks tuu kingo pääle,
koh iks oja olt juusk´,
kingo_ks humalit keediq -
hiiro tulnuq ma mano hirnuh,
musta mano muhaskõllõh!"
Oh iks peenü peremiis -
panni sys sulgu sugima,
panni_ks talli tasoma.
Oh suvõ sulast-poissi,
talvõ tallipoisikõst -
tollõ_ks käsu kätte anni,
anni hirmu hiussihe:
"Üül iks tiiq sa ütsäq rokaq,
pääväl iks viiq sa katsaq kaaraq,
mine_ks sa sulgu, suiq hopõn,
mineq sa_ks talli, tasoq ratso,
minga ma_ks oiu umatsillõ,
kallu hõimulõ kallillõ!
Minno om iks kost´ma kutsut,
oodõtas ollõ mano.
Mi lää_ks kokko umadsõq,
kallu kokko kallis hõim,
saa_ks kokko kul´atamma,
virveq ütte veerätämmä,
hõimu naaseq hõrahõllaq,
suu naaseq sorahõllaq!"
(Siin hakkab pühilaul ja tants:)
Teke_ks illo mi ollõlõ,
ega olut ilolda juvva-i,
säksa taari tandsimalda!
Tundsõ_ks mi pühi tulõvat,
arma ao astvat,
kui_ks mi mõtli pühhi pitäq,
armast aigu arvada,
läpe-s mi öödä maada,
pääle lõunõ lebädä.
Hot´ olli_ks meid viis velenaist,
hot´ olli_ks kuus kodonaist,
kyik iks mi kokko kynõli,
viimäne veerätelli.
"Kyik iks mi veleq viieq-kuvvõq,
kua om iks vel´o kykõ vanõb -
oh iks veljä vanõbat,
kinnä veljä keskmäist,
ilosat edimäist! -
kua_ks veli liina lätt,
kua_ks meid kallus kallo perrä,
kua_ks meid veerüs viina perrä,
kodo_ks toosõ kolmõq jahuq,
kolmõq jahuq, katõq kalaq,
viinaq viiesugumatsõq!"
Meele_ks no tulõ pikk pühi,
astus armas aokõnõ.
Nakka_ks mi pühhi pidämä,
meele umadsõq oiusõq,
meele kallus kallis hõim
ollõ mano oitamma,
viina mano veerätämmä.
Meil om iks hüä hõim,
ommaq kyik sorrõq sugulasõq:
hot´ mi jää joovahunnust,
ega mi tüküq tülü pääle,
taha-i minnä taplõmma!
Taha_ks kuuh kul´atõlla,
viina man veerätellä -
viina man vessel´ elo,
om iks ussin olõminõ.