15. Suvisõpühi praasniku laul.

Tütär um vanõmbidõ puul kost´mah.

SL 1391.
H, Setu 1903, 239 (116) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Ese_ks-kene helläkene,
tätä_ks-kene, tähekene,
tundsõ_ks sa pühi tulõvat,
kalli_ks no pühi kaaluvat:
tulli_ks no suur suvisõpühi,
suur iks no suvõ-praasnik!
Ese_ks-keist helläkeist,
tätä_ks-keist, tähekeist -
vei_ks tä likko linnasõq,
vei_ks tä ojja ollõteräq,
ärä_ks tä linnasõq leodi,
pei_ks tä ojah ollõteräq.
Tundsõ_ks tä pühi tulõvat,
kalli_ks no pühi kaaluvat,
tõi_ks tä ojast ollõteräq,
tõi_ks tä leost linnasõq,
nakas´iks tä kallist kasvatamma,
kulla_ks no terri kuivatamma.
Ärä_ks tä keeri kivi mano,
kulla läts tä_ks kivikua mano.
Tulli_ks tä kodo, kullakõnõ,
majja, meelimar´akõnõ -
ese_ks-keist helläkeist,
maama_ks-kõist, mar´akõist -
nakas´ tä_ks olut utma,
nakas´ tä_ks vereht veerätämmä.
Ese_ks-keist helläkeist,
maamakõist, mar´akõist -
selle nakas´ tä_ks olut utma,
nakas´ iks vereht veerätämmä:
kodo kuts´ tä_ks ummi tütrit,
kuts´ tä_ks väü värehille,
kuts´ tä_ks kulla kost´ma,
armas iks aigu viitmä.
Anna_ks no teno jumalallõ,
aitümma_ks esele,
pääle_ks Maarja maamalõ -
ollõ_ks aigu unõhtõllõ-s,
lasõ-s meelest pühi aigu!
Tundsõ tä_ks pühi tulõvat,
kalli ao kaaluvat,
kutsi_ks tä kodo tütreq,
kutsi_ks tä väüq värehille.
Ime tei_ks usina ollõ,
ese tõi_ks verevä viina -
miä_ks meil viga veerätellä,
kua_ks meil viga kul´atõlla?
Ese_ks-keist helläkeist,
tätä_ks-keist, tähekeist -
võtt´ iks meid vasta võrksahe,
meid iks tä arvas´ armahe,
kuts´ iks tä kulla tütrest,
mar´a_ks latsõst manitsõlli,
vävvü_ks kuts´ hüäst pujast,
kallist kanasõst.
Kõõ_ks kutse õga kõrra,
kõõ arvas´ õgal aol.
Ese_ks-kene helläkene,
üts olõ ma_ks tütär esel,
käsi_ks-ma-kannõl kandjal!
Ese_ks-keist helläkeist,
tätäkeist, tähekeist -
umal iks tä pühil unõhtõllõ-s,
kallil aol kaotõllõ-s!
Ese tundsõ_ks no pühi tulõvat,
kalli ao kaaluvat.
Sedä ütel´ mullõ_ks kümme külänaist,
sedä ütel´ mullõ_ks mitu mehenaist,
sedä ütliq öüdsiliseq,
sedä_ks kar´usõq kadsadiq:
"Sinno_ks kost´ma kutsuta-i,
sinno_ks vasta võõdõta-i,
ese kutsu-i kost´ma s´ool pühil,
arva-i kost´ma s´ool aol!"
Anna_ks ma tenno jumalallõ:
neio_ks, ma veeri vii perrä,
neio_ks, ma kaldu kao mano,
näi_ks ma vell´o veerüvät,
imekana kaaluvat.
Inne iki ma_ks vesilde maah,
kulla, iki ma_ks maal koolussõh,
kõõ_ks ma iki ilma läbi,
pei_ks ma murõht muidõ läbi.
Kui näi_ks ma vele veerüvät,
ime_ks-kana kaaluvat,
sys naksi_ks mu silmäq tahenõmma,
silmä_ks-kolmuq kuioma.
Kui tulli_ks kutsjas lävele,
syna_ks-saatja sagarallõ,
miildü_ks mino meelekene,
sättü_ks mino süämekene.
Ese_ks-sa-kene helläkene,
tätäkene, tähekene,
mesi_ks-no-mamma, mar´akõnõ,
s´oost olgõq ti_ks terveh, aitümma,
kalli_ks ti kavva elämä:
meid iks kost´ma kutsiq,
meid iks ti vasta võtiq,
arvssiq ti_ks aigu viitmä!
Siiä_ks mi tulõ-s söögi läbi,
siiä_ks mi joosõ-s joogi läbi,
astõ_ks mi ime armulõ,
hellü_ks mi hellile synolõ.
Ese_ks-keist helläkeist,
tätäkeist, tähekeist -
esi_ks sa tiiät mino elo,
mino_ks, os´a, olõmisõ,
määne om iks mul, neiol, elämine,
määne om iks mino, kabo, kasuminõ!
Om iks mul kuri elämine,
silmä_ks-viil vinnümine,
kah´o_ks-meelel kasuminõ.
S´oost olõ_ks no terveh, aitümma:
kodo kutsi_ks mu miilt meelütämmä,
kutsi_ks mu süänd sütütämmä.
Ime küdsi_ks pehmeq piiraguq,
maama_ks vaal´at´ valgõq vadsaq.
Umma_ks imme helläkeist,
mesi_ks-marja maamakõist!
Hot´ iks om ülä ime,
om iks kallis kasa vanõmb,
üttegi_ks ütle-i timä synna pehmehe,
eka_ks tä annaq armusynna,
kõõ_ks tä kost kur´astõ,
ütles iks üli-ilotuhe.
Jummal iks tiid, jumalakõnõ -
kui_ks olli ma kotoh, kullakõnõ,
majah, meelimar´akõnõ,
olli_ks ma uma ime man,
uma_ks mar´a maama man,
kõõ_ks ma käve käskü pite,
jõudsõ kõõ_ks ollaq oppust pite.
Ülä_ks immä helläkeist,
kasa maamat mar´akõist -
jõvva-i kävvü käsku pite,
jõvva-i minnäq miilt pite,
jõvva-i ma ollaq oppust pite:
kõõ_ks tä laisasta lait´,
kõõ_ks tä veerät´ videlüsest!
Ese_ks-sa-kene, imekene,
katsi_ks mu kallit vanõbat,
olõs´ ti_ks ette tiiäsiq,
määnes om iks neiol elämine,
määnes kabo kasuminõ!
Mitte või-i_ks midägi tetäq -
elä_ks mi üte Eessu pääle,
looda_ks üte Looja pääle.
Umma_ks mul esse helläkeist,
kodo_ks-mu-maamat mar´akõist!
Meidä_ks tä söödi, meidä joodi,
pidi_ks piirakil üleväh,
pidi_ks tä vadsol valgil.
Ese_ks-sa-kene helläkene,
tätäkene, tähekene,
seeni_ks mi astu armahe,
seeni_ks mi kaalu kallihe,
olt iks ti vanõbaq alalõ,
elät iks, uma esekene,
ese_ks imega mõlõmbaq,
kats iks kallist vanõbat.
Kui_ks ti kalmu kaaludõ,
kui_ks ti liiva liigudõ,
jääs iks vell´o vinnümähe,
ime_ks-kana kasuma.
Vell´o_ks võtt velenaase,
vell´o_ks kosi kodonaase,
sys naka-i_ks mi saama sagõhõhe,
sys naka-i püüdmä s´ool pühil -
vesine saa_ks vele arm,
vele_ks-naasel vesitsep.
No astõ_ks mi ese armulõ,
tulli_ks mi ime toelõ.
S´oo_ks ma ütle ni kynõlõ:
miä_ks muilõ, tuu meile,
ilmah saa_ks õgalõ-ütele.
Oh iks no minno, neiokõist,
minno_ks, meelimar´akõist -
umast lännü-s ma kotost kohegi,
viirdnü-s ma vällä velisist,
kotost ma lännü-s tüü läbi,
kotost ma es astnuq asklõ läbi:
esel olli_ks tüüd mino tetäq,
imel olli_ks asõld mino aiaq!
Miä_ks no võisõ võiva tetäq -
sünnü-i siid ese kodo,
vanik iks ese vaja pääle,
om iks muud muialõ minnä,
taiu tõsõlõ talolõ.
Sünnü-i leenta leevä mano,
sünnü-i vanik vadsa mano,
sünnüs iks linik leevä mano,
valgõ pää vadsa mano.
Ese_ks-keist helläkeist,
tätäkeist, tähekeist!
Teno_ks olguq jumalallõ,
au maalõ Marijallõ -
ollõ meid sa_ks aigu unõhtõllõ-s,
lasõ-s meelest mii aigu!
Ese_ks-keist helläkeist!
Miä_ks meil viga veerätellä,
kua viga kul´atõlla -
ese om iks tennü olut oja võrra,
vell´o om iks toonuq viina vii võrra!
Kõõ otsõ timä_ks kokko umadsõq,
kõõ kuts´ tä_ks kulla kost´ma,
arvas´ iks pühil aastakal,
kutsi_ks tä suurõ suvisõpühi,
kutsi_ks tä hainal haljal,
kutsi_ks tä ilmal ilosal:
kyik kõoq halediq,
kyik iks leheq libisiq,
kyik puuq punõdiq.
Ese_ks-keist helläkeist,
tätäkeist, tähekeist!
Olõs´ sa_ks inäbä eläsiq,
kallis iks sa kavvamba olõsiq,
sys olõ_ks ma kosti kodolõ,
sys olõ_ks ma sysar velele!
Kui jää-i esse elämä,
kallist jää-i mul katõlõ jalalõ,
sys saa-i kost´ kodolõ,
sys saa_ks ei sysar velele.
Ese_ks-keist helläkeist,
mesi_ks-marja maamakõist!
Ese_ks arvas´ meid armahe,
ime_ks meid pidä pehmehe.
Anna_ks no teno jumalallõ -
meidä nää_ks söödiq, meidä joodiq!
Ese_ks-no-kene helläkene,
ega sul puu'u-i puidsõq pütüq,
ega sul tammidsõq tahenõ-i -
tõi_ks ti viina vii võrra,
tõi_ks olut oja võrra,
viländ saa no_ks meele, viländ muilõ,
armillõ umatsillõ,
kulla_ks kõõlõ hõimulõ.
Kyik omma_ks kokko kutsuduq:
ese_ks sirgõq sysarõq,
ime_ks tähe-tädikeseq.
Miä_ks ese sysarõq,
nuuq ommaq mullõ_ks tsõõri tsõdsõkõsõq;
miä_ks ime sirgõq sysarõq,
nuuq omma_ks mullõ tähe tädikeseq.
Ese_ks-keist helläkeist,
selle kuts tä_ks kokko umadsõq,
arvas´ iks kokko arma:
kõõ kuts´ tä_ks olut juuma,
kutsi_ks tä viina võtma.
Anna_ks no teno jumalallõ!
Kuulõ_ks sa, ese helläkene,
meidä_ks no söödiq, meidä joodiq,
kohe lää mi_ks, kullaq, kul´atamma,
kohe astu mi_ks aigu viitmä?
Kas iks mi kõnni kõrdsi mano,
kas iks mi veerä viina mano?
Sinnä lätt iks kolk kul´atamma,
läävä_ks kolga kodotütreq,
veere_ks veljo sysarõq -
kyik ommaq nää_ks kost´ma kutsuduq,
arma_ks kokko aeduq,
s´ool iks aol arvati,
s´ool iks pühil kutsuti.
Kui_ks mi kõnni kõrdsi mano,
kui_ks mi kaalu kabakuhe,
ku_ks mi veerä viina mano,
sääl iks mi juu ülä rahha,
sääl iks mi kae kasa rahha,
juu_ks mi poisi punga pääle,
juu_ks sääl kasa kaala pääle,
juu_ks mehe meele pääle.
Ese_ks-kene helläkene,
pangõ_ks ette ti hobõsõq,
veerge_ks ette vereväq,
sys lää_ks mi, kullaq, kul´atamma,
astu_ks mi aigu viitmä!