17. Kergotamise laul.

Suvistõpühil, jaanipääväl ja piitrepääväl.

SL 1395.
H, Setu 1903, 222 (107) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).

Kes, kes kergolõ?
Kergo jalg katski,
latsõ pada lahki.
Kergotagõq, veerätägeq!
Kes, kes iks kergolõ?
Kergo jalg katski,
latsõ pada lahki.
Miä_ks meil viga veerätellä,
kua_ks meil viga kul´atõlla?
Kolga_ks naaseq kokko tulnuq,
veere_ks naaseq kokko viirnüq.
Kergo_ks-tagõq, veerätägeq!
Kes, kes kergolõ,
kes iks kergo jalalõ?
Kergo_ks jalg katski,
latsõ_ks pada lahki.
Kor´akõ_ks kokko kolmõq tingäq,
visakõ_ks kokko viieq tingäq,
sys nakka_ks mi kerko säädmä,
kergo_ks jalga jakkamma.
Kes, kes iks kergolõ,
kes iks kergo jalalõ?
Kergo_ks-tagõq, veerätägeq!
Ammu_ks mi oodi sedä aigu,
kuna tulõ_ks suur suvisõpühi,
kuna_ks liigus leheaig,
sys naksi mi_ks kõrtsi kõnõlõmma,
viina_ks mano veerätämmä.
Sinnä_ks mi keerä kergotamma,
sinnä_ks mi veerä veerätämmä.
Kolga_ks naaseq, kullakõsõq,
linik-iks-pääq linnukõsõq,
kui_ks mi keeri kõrdsi mano,
kui_ks mi veeri viina mano,
juu-i_ks poisi punga pääle,
juu-i kasa kaala pääle,
juu-i mi mehe meele pääle!
Kes iks, kes kergolõ?
Siih mi_ks juu seene rahha,
taha mi_ks juvvaq tati rahha,
juu_ks mi vanna vasiga rahha,
miä näi_ks mi vaiva vas´kist,
kua_ks tagasi mi tattõ päält.
S´oo tõi mi_ks suurõl suvisõpühil,
tõi_ks mi linnu lehe-aol,
siiä_ks veeri mi viieq tingäq,
tõi_ks mi, kullaq, kolmõq tingäq,
kui_ks mi keeri kergotamma,
lasi_ks mi siiä laado pääle,
veeri_ks mi siiä viina mano.
Juu-i_ks mehe meele rahha,
juu-i mi kasa kaala rahha.
Naisõ_ks-mi-kõsõq noorõkõsõq,
linikpääq linnukõsõq,
anna_ks mi tenno jumalallõ:
ärä mi_ks näie s´oo päivä,
s´oo_ks ao astvat,
kuna tulli_ks suur suvisõpühi,
tulli_ks linnu leheaig!
Kyik naksi_ks leheq liikumma,
naksi_ks puuq punõtamma,
leheq naksi_ks puuh libisemmä,
naksi_ks kõoq haletamma.
Naisõ_ks-mi-kõsõq noorõkõsõq,
tulli_ks mi ilmal ilosal,
tulli_ks mi pääväl valusal.
Anna_ks mi tenno jumalallõ -
ammu olli_ks tuu aokõnõ,
toona_ks tuu tunnikõnõ,
tuuhu jäi_ks aigu ajastak,
kuna_ks mi keeri kergotamma,
tulli_ks mi tulitunglillõ.
Hammõ mi_ks mõsi haina-aigu,
rüvvi_ks rüäpõimu aigu,
keerä_ks kerrä kesä-aigu,
määtsä_ks mähe mäihä aigu -
oodi_ks mi aigu sälgä ajjaq,
oodi_ks mi päivä pääle panda,
aigu_ks mi oodi aastaiga,
suurt oodi mi_ks suvisõpühhi.
Tulli_ks s´oo suur suvisõpühi,
kinä tulli_ks päivä keväjäne,
suur iks ilma suvinõ,
haari_ks mi hammit arotaq,
keräst iks vallalõ kiskuq,
määtsi_ks vallalõ märkiq.
Nu_ks mi ehe ilosahe,
nu_ks mi säie säätsähe.
Selle_ks mi ehe ilosahe:
tulli_ks nu suur suvisõpühi,
nu_ks mi keerä kergotamma,
touka_ks mi tulitunglillõ.
Naisõ_ks-kõsõq noorõkõsõq,
linikpääq linnukõsõq,
anna mi nu_ks tenno jumalallõ,
avvu_ks mi maalõ Marijallõ!
Siiä mi_ks liiku lilli aigu,
kyik naksi_ks lilliq lilletämmä,
kyik naksiq puuq punõtamma,
selle_ks mi kokko kogosi,
mar´aq, tulli mi_ks tõnõtõõsõ mano,
joosi_ks mi ütte jutalõ,
sõvvi mi_ks kokko synolõ.
Naasõ_ks-kõsõq noorõkõsõq,
viländ saa meil iks kotoh kurvaq olla,
viländ iks paigah panõhunuq -
läke_ks mi ryymsaq muidõ mano,
syna_ks-võrksaq võõrõsillõ!
Naisõ_ks-kõisi noorõkõisi -
ääsä naksi_ks mi kotost tulõma,
velisilt viirdümmä,
ülä_ks kotost tulõma,
kasa_ks majast kaldumma.
Küsse ma_ks ülält ütte tingä,
küsse ma_ks kasalt kattõ tingä,
minga lää_ks ma, mari, muidõ mano,
tammõ_ks-tõhva, tõistõ mano.
Setä_ks ütel´ uma ülä -
saa-s ülält ütte tingä,
saa-s kasalt kattõ tingä -
setä_ks ülä ütel´,
setä_ks kasa kadsati:
"Võtaq sa_ks uma võiuraha,
võtaq sa_ks vanna vasigarahha,
sys mineq sa_ks, mari, muidõ mano,
tammõ_ks-tõhva, tõistõ sekkä!"
Säält iks ma veidü vihasi,
säält iks ma pall´o pahasi,
naksi_ks ma kotost tulõma,
kasa_ks majast kaldumma,
toeda ma es synna kynõlda,
toeda-s kostaq kattõ-kolmõ.
Sai_ks mul hummal huulõ pääle,
kesvä_ks-leemi keele pääle,
nakas´ iks hummal hukutamma,
kesvä_ks-leemi kiputamma,
sai_ks ma, neio, laulijast,
essü ma_ks ilopidäjäst.
Selle sai ma_ks, neio, laulijast,
essü_ks ma ilopidäjäst:
neio olõ ma_ks luud laulijast,
isit iks ilopidäjäst,
kõõ olõ ma_ks iloh edimäne,
laulukir´oh keskimäne.
S´oo_ks ma ütle, kynõlõ,
s´oo_ks ma, mar´a, manitsõllõ.

SL 1396.
H, Setu 1903, 382 (3) < Kolovinna k. - Jak. Hurt < Martini Ir´o (1903).

Küläneioq, kütseq neioq,
ausaq alõva sysarõq!
Tulli_ks mi Jaani tulõlõ,
sai_ks mi Jaani saulõ*,
tulli_ks mi kokko kul´atamma.
Sedä_ks mi aigu ammu oodi,
sedä_ks kõõni kynõli:
"Saa kokko kul´atamma,
virve_ks mi ütte veerätämmä -
nii pall´o_ks hüvvä ello,
kallist kasumist!"
Um iks hüä neio elo,
um iks kallis kabo elo:
kui tulõ õdagukõnõ,
kui veerüs vilukõnõ,
olõ uh´olda hobõnõ,
valimilda varsakõnõ.
Vel´o hot´ toetsõ uh´ol hoita,
uh´ol hoita, kablol kaitsa,
painu_ks ma veljä pallõma,
heidi_ks ma hellile synolõ:
"Velekene noorõkõnõ,
noorõkõnõ, nõrgakõnõ,
olõ-i ma uh´ol hoietav,
olõ-i kablol kaidsõtav!
Hoiat iks sa hüvvi hobõsit,
kaarasüüjit kasvatõllõt -
noid iks sa uh´ol hoiaq,
uh´ol iks hoiaq, kablol kaidsaq:
hopõn um iks uh´ol hoietav,
hopõn kablol kaidsõtav!"
Neiokõist iks noorõkõist,
noorõkõist iks, nõrgakõist -
kohe ma_ks taha, sinnä tandsi,
kohe ma_ks arva, ao võta!
Nii pall´o_ks neiol hüvvä ello,
kabol hüvvä kasumist:
elä umah ese tarõh,
uma ime ümbrel,
uma kandja kaala all.
Neio_ks noorõq, mu sysarõq,
keväjätseq linnukõsõq!
Kui_ks lää, muna, muidõ mano,
tõinõ neio tõistõ mano,
üle um iks meil ojje oiuminõ,
üle vete veerümine -
panõ_ks mi pirru purdõst,
olõkõrrõ kõnnikost.
Lää üle, neiokõsõq,
kallu_ks üle, kabokõsõq,
ega_ks hämmüq hüä jalg,
nessü-i kapudaq niididseq!
Saa jo naistõ, neiokõnõ,
linikpäähä, linnukõnõ,
saa-i sys uma minemine,
kabol uma kallumine -
peät iks ülält küsümä.
Ega_ks ülä ütte lupa-i,
üttekokko kul´atamma!
Läät iks umala meelelä,
läät iks sõprussynola,
läät ütte laulõmahe,
üteh iks kuuh kul´atõllõt,
virve, üteh veerätellet -
üle_ks tulõ ojje oiuminõ,
üle vete veerümine -
panõt iks puu purdõst,
panõt kõo kõnnikost,
läät iks üle, neiokõnõ,
kallut üle, kabokõnõ,
ärä_ks hämmüs hüä jalg,
nessüq kapudaq niididseq.
Neiokõist noorõkõist!
Süä lätt süvvä haigõst,
miil pahast pahkmõnni:
mino om iks elo essütet,
mino moodo mutitõt:
ega sünnü-i neio hulka,
sünnü-i kabo kamandahe -
nüüd ma sünnü jo naistõ hulka,
kabõhistõ kamandahe.
Sünnü-i süä naistõ hulka -
miä_ks ma või võivo tetäq?
S´oo om iks Eessu iskmine,
s´oo Looja luuminõ!
Lännü-s kotost kohegi,
viirdnü-s ma vällä velisist -
sünnü-i hiuss iäst ese kodo,
viimätsest vele tarrõ!
Igä_ks kullanõ kulusi,
veri noori veerinese
ilma_ks syna lausmalda,
katõ-kolmõ kostmalda.
Iks ma laula, naisõkõnõ,
linikpää leelotõllõ,
umma_ks ma miilt meelütelle,
haigõt süänd sütütelle.!
Läke_ks är kodo laullõh,
laullõh, laskõh!
Kui ma_ks olli neiokõnõ,
kui ma_ks kasvi kabokõnõ,
hot´ iks kire kikkani,
valgõnni vallatõlli,
minno_ks kodo oodõti,
minno_ks majja maniti,
kodo_ks oodi uma ime.
Hot´ iks ma kaldu kaugust,
aost iks veitüst viivähtü -
edo_ks mu kotoh umma imme,
mar´a umma maamakõist! -
pidi_ks tä luu luitsist,
pidi tä arvo anomist.
Ime_ks jaolda jätä-s,
osalda unõhta-s.
Kui olõ no naisõh, neiokõnõ,
linikpääh linnukõnõ,
kui ma_ks kallu kaugust,
aost veitüst viivähtü,
minno kiäki ooda-i,
kiäki majja manidsõ-i,
ülä, pereh - viimäne vihanõs,
kyik iks jo kõvastõ kynõliq.
Ega mullõ inämb jako jätetä-i,
ossa inämb unõhtõta-i,
jää_ks ma, tsirku, söömäldä,
lõivo ilma lõunõlda -
selle lää mi_ks kodo varahappa.
Neiokõsõ_ks noorõkõsõq,
jälki ma_ks ütle tõista värki -
unõhtu_ks oppamalda,
jäi iks jäävtämäldä:
ärä_ks mi kuivalt kodo mingu-i,
vihalda velisille!
Läke_ks mi luuda mäele,
saa luuda saarõ pääle!
Neiokõsõ_ks noorõkõsõq,
teele_ks ma ütle ja kynõlõ,
sõbra peräst synotõllõ:
"Lõigaku-i_ks ladvakõist!
Kerigeq luuda keskpaigast,
võtkõ_ks vitsa vaihhõlt,
jätke_ks ladõv käo linnada,
jätke_ks piho pillõlda!
Kui_ks sa lõikat ladvakõsõ,
koh nakas iks kägo lindama,
piho-tsirgu pillõlõma?"
Nii_ks mi vihast kodo veerä.
1) Piitrepäävä lauldas 3. ja 4 v. nii: Tulli_ks mi Piitre tulõlõ, / sai_ks mi Piitre pinolõ.

SL 1397.
H II 32, 873 (15) < Räpina khlk. - S.Keerd (1890).

Kesä pääl kergotõlli.
Kes kinä kergolõ?
Tuu kinä kergolõ,
keä uik uiboh,
leelotõlli lepä otsah:
"Tulkõq siiä, noorõmeheq!
Siin um pall´o pähkelitä,
siin um hulka ubinita."