19. Märdipäävä laul.

SL 1399.
EKS 4° 4, 162 (34) < Räpina, Veriora v. - J.Kotli < Tsia Ann (1877).

Kaemi, kaemi, märtisanti,
kas om meid siiä oodõt,
selle talolõ tahetu,
kas om põrmand puhtas pühit,
kas om luits luigakõnõ?
Märdiq tulliq kavvõlt maalt,
läbi suu, läbi ligeda,
ümbre ilma ümmärguse,
ümbre kuu kõvõra.
Täheq leiväq täringit,
kuu kullapisarit.
Laskõq sisse märtisanti!
Perepoiga peenikene,
peretütär, piigakõnõ,
lasõq märti lämmähe,
pisokõsõq piistelemä!
Võtaq pirdu parsilta,
võtaq pindu pingi külest!
Kui olõ[-i] pindu pingi külen,
sis võtaq ruugu rästäst,
puhuq tuli kukõ suust,
lõõdsuq linnu lõvva alt!
Kui sisseminek om lubatu, sis kand märdisante esä kõik omaq latsõq, kes hennäst koolus pandõn lumõ pääl lamevaq, ütstõise perrä sisse ja pand neid niisama koolun olemisen põrmandu pääle maha. Perän sedä, kui kõik sisse ommaq kannetuq, nakkas esä ommi latsi ello ajama; ta pand oma pikä nuia ütele koolu latsõlõ perse mano, puhk hõngu ta sisse; kohe nakkas koolu kässi ja jalgo liigutama ja kargas kärmäst üles. Niida tetäs kõikiga kõrda möödä. Om see sündinü, sis andas egäle ütele amet; esä oppas mõnõlõ Meie-essät, mõnõlõ jälle muud, ja imä laul aho otsal, paklaq langategemise tarvis näpo vahel:
Mina ketra siidi,
vala vaskilango -
mino pojaq proogõta,
kar´alatsõq kaadsota,
esi ihoalastõ,
miis pal´as paku pääl.
Esä oppas Meie-essät nii:
Meie esä, minä nüssä,
taivaesä, tassiq sisse, jne.
Arvamist nii:
Üts om iks üts,
kats silmä kassi pääh,
kolm jalga kliimipotil,
nelli nissa lehmä udarah,
viis varrast suka seereh,
[ehk: viis sõrmõ mihe peoh,]
kuus .........
säidse tähte taiva sõglah,
katõssa karnapst!
Sedä peäp egäüts märdisandi poig perrä ütlemä, ent kes koerastiku peräst sedä ei tiiq, saa nuiaga üle kühmä. Sis laul esä:
Märdi küüdseq külmetäseq,
märdi varbaq valutasõq.
Märdiq tulliq kavvõlt maalt
läbi suu, läbi ligeda -
suuh samblõq sahisiq,
suuh tõrgõq tõrvaskannuq -
läbi pikä pilliruu,
läbi kahvõ kastõhaina.
Pilliruugu pisti silmä,
kastõhain kääni kaala,
lõikhain lõik´ sõrmõ.
Peremees peredäkene,
perenainõ jämedäkene
kui sii taaritõrikene,
perepoiga peenikene
kui sii piitsavarrõkõnõ,
peretütär priskikene,
imä tütär helläkene!
Esä viskas viljä ja ütles:
Hääd odrad, kaunid kaerad,
rukkid veel paljo paremad!
Tere, pirruq, tere, parrõq,
tere, ahi ammusuu,
tere, ussõq uibodsõq,
ussõsagaraq saaritsõq,
ussõkungsiq kuslapuidsõq,
tere, latsõq lajaq maoq!
Tulõq, Liiso, nõstaq linki,
tulõq, Anne, avaq ussi!
Peremees peredäkene,
võtaq võti vajalta,
kepsiq alla kelderehe,
tuuq kinki külmäst kolgast,
kampsiq lihha kambõrõst!
Siin oll´ eelä härgä tapõt,
toona tood´u-orikut,
märdi jago paika pantu,
märdi osa hoietu.
Massaq ärä märdi vaiva,
jalatalla tandsimine,
jalakundsa kopsimine!
Märdiq tulnu kavvõlt maalt,
koh neeq puidsõq pullisarvõq,
hõbõhõtsõq õhvasarvõq,
vasidsõq vasigasarvõq,
koh neeq kurõq kulda seiväq,
kurõq kulda, kanaq karda,
haniq elävät hõbõhõt.
Kui midägi antu om, sis lauldas:
Saaguq sullõ sada lammast,
tuhat tutupääkeist,
sullu täüs suuri tsiko,
põhu täüs põrssit -
üts mõtsa minemä,
ütessä kodo tulõma!
Peremehele:
Kuu sullõ kuh´a looguq,
päiv sullõ pää vidäguq,
ago sullõ havvaq tekuq!
Kui midägi ei anda, sis lauldas:
Keä mi laulu laidõnõssa,
hääli ärä põlganõssa,
selle saaguq savitsõq latsõq,
tulguq tuhakarvalisõq!
Susi sööguq suuri tsiko,
põhutäüt põrssit -
ütessä mõtsa minemä,
üts kodo tulõma!
Sõraq üles, sarvõq alla,
kaal katõ kannu vahele!
Jumalaga jätmine:
Jummal jäägu mi jälile,
Maarja astkuq asõmõlõ!
Ehk:
Juudas jäägu mi jälile,
saadan astkuq asõmõlõ!
Seletused on juba käsikirjas nõnda olemas, kui nad ära on trükitud.